Väino Viilup: täitsin oma elus kõik eesmärgid

Erik Gamzejev
Copy
Väino Viilup saadeti viimsele teekonnale sel neljapäeval Jõhvi Mihkli kirikus.
Väino Viilup saadeti viimsele teekonnale sel neljapäeval Jõhvi Mihkli kirikus. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Läinud pühapäeval 93aastaselt surnud põlevkivikuningas Väino Viilup oli tuntud ka oma otsekohese, lihtsa ja värvika jutuga. Meenutamaks üht Ida-Virumaa säravamat ja mõjukamat inimest, avaldame katkeid viimastel aastakümnetel Põhjarannikus ilmunud intervjuudest.

"Kui vaja, olen äärmiselt kõva käega. Kui võimalik, olen suur demokraat." (19. detsember 1992)

Te kasvasite Valgamaal, kus kaevanduste ja karjääridega pole mingit pistmist. Kuidas sattusite TPI mäeosakonda?

Elu sundis. Sõjajärgne aeg oli väga vaene, aga TPI mäeosakonnas oli stipendium poole suurem kui mujal. Et saada õppida ja end ära elatada. Muud nagu pol­nudki valida. Olin küll reaalainetes tugev ja seetõttu mul õppimisega mingeid probleeme polnud, aga ausalt öelda − selle eriala vastu mul küll suuremat huvi polnud. Ma olin talus kasvanud ja lapsest saati maatööga seotud olnud.

Pärast lõpetamist suunati mind Kohtla-Järvele. Siis tundus see küll sundasumisena, sest elu siin oli tollal ikka päris masendav. Arvasin, et kauaks ma siia ei jää. Aga töö hakkas päris hästi minema. Olin paar aastat Tammiku kaevanduses jaoskonnaülem ja seejärel määrati mind juba 4. kaevanduse direktoriks. Olin siis kõigest 26aastane.

Te tegite noorelt välkkiiret karjääri: 26aastaselt kaevanduse direktor, 32aastaselt trusti Eesti Põlevkivi peadi­rektor. Kuidas see õnnestus?

Ega see muidugi kerge olnud. Paljud hoidsid minu suhtes kirvest taskus, kaebamist oli kogu aeg. Aga töö laabus. Võrreldes teiste samalaadsete trustidega Venemaal olime nendest iga näitajaga peajagu üle. Moskvast käisid siin pidevalt kõrged delegatsioonid külas. Olime nagu eeskujuks teis­tele.

1991. aastal sai teist peale selle, et olite Eesti Põlevkivi juht, ka Kohtla-Järve linnavolikogu esimees.

Olukord oli selline, et kui ma poleks seda ametit vastu võtnud, oleksid Kohtla-Järvel võinud kommunistid jälle võimule saada.

Ütlesite tollal otse ja selgelt, et linna juhtkonnas tuleb plats punastest puhtaks teha. Kuidas see on õnnestunud?

Praegu on juba enam-vähem korras. Saime palju uusi asjalikke inimesi tööle. Aga linnapea [Ain] Kalmaru ajab seda asja natuke aeglaselt. Mina tegin Eesti Põlevkivi asjad ühe kuuga selgeks. Kalmarul läks isegi hallil majal vanade siltide mahavõtmisega pool aastat aega. Pidin talle mitu korda kurjasti ütlema. Teine pool aastat kulus jälle uute siltide ülespanekuks. Aga noh, ta on ka ju sellest Isamaast, püüab asju ajada vahel ülemäära demokraatlikult.

Kuidas teie end ise hindate: kas olete kõva või pehme käega juht?

Nii seda kui teist. Kui vaja, siis olen äärmiselt kõva käega. Kui võimalik, olen suur demokraat. Kui olen eksinud, püüan oma vigu võimalikult kiiresti parandada. Kui on võimalik, siis püüan teiste nõu kuula­ta, aga kui kiire on, siis ma selle peale aega ei raiska ja otsustan ise.

"Mulle öeldi, et kao ära, ja kogu lugu" (10. oktoober 2003)

Paar aastat tagasi, kui Eesti Põlevkivi juhiks sai Mati Jostov, jättis ta teid nõunikuks. Kas ta kartis vanale põlevkivikuningale otsekohe ust näidata?

Seda peaks Jostovilt küsima. Mul on raske öelda, mida ta mõtles.

Mis töö see sisuliselt oli?

Praktiliselt polnud seal mingit tööd. Üks või kaks korda ta mind kusagile saatis ja mõnikord küsis ka, mida ma asjast arvan.

Siis läksite kuidagi vaikselt pensionile. Kas teid saadeti ikka väärikalt ära?

Ei olnud seal mingit väärikust. Öeldi, et kao ära, ja kogu lugu. Väärikusest oldi väga kaugel. Nagu praegugi, kui vaatan, et endised kaevanduse direktorid ja peainsenerid surevad, aga ajalehte ei panda kaastundeavaldusi ega aidata ka kuidagi. Valus on seda vaadata.

Kas teil on valus vaadata ka seda, mis praegu üldse Eesti Põlevkivis toimub, või on see kõik loomulik ja loogiline?

Inimestest on kahju. Olgugi et mind selle eest materdati, et töötajaid on palju, kuid minu põhimõte oli ikkagi neid inimesi leival hoida. Muidugi oli meilgi kaevanduste sulgemise plaan − samas järjekorras, nagu tegi uus juhtkond. Me oleks seda juba mitu aastat varem pensionäride arvelt alustanud ja see oleks valutumalt läinud. Aga siis oli ju majandusminister see kuulus Pärnoja. See ei jaganud absoluutselt mitte midagi ega lasknud seda teha. Arvas, et see on meie suur kapriis, ning ütles, et kui seda teete, siis võtan töölt maha.

Mis teeb teie elu praegu põnevaks?

Minu suur hobi on aiatöö. Minus on kaduma läinud võimekas põllumajandusjuht. Ma oskan kõiki põllutöid, heina niita ja lehma lüpsta... Kui kevad kätte jõuab, tunnen end hästi, sest siis saan aiamaal tööd teha. Mul on ka mesilased, mulle meeldib nendega jännata. Suvi ja kevad on mulle ideaalsed. Sügis on veidi nukker. Aga kui lumi maha tuleb ja saab suusatada, siis on jälle tegevust.

Kaevandust demokraatiaga rajada ei saa (8. detsember 2012, möödus 50 aastat Estonia kaevanduse rajamisest)

Kuidas Estonia kaevandus nime sai?

Kaugjaamast telefonikõnet tellides tuli alati öelda salasõna ja mul oli parooliks Estonia. Veidi enne avamist tuli söetööstuse minister Bratšenko siia ja küsis, mis ma tahan kaevanduse nimeks saada. Ma ütlesingi kohe, et Estonia. Ta ütles: väga hea, ma toetan sind.

Samal päeval veidi hiljem jõudsid kohale vabariigi juhid Käbin, Klauson ja teised ning nendega läks ka jutt nime peale. Käbin ütles, et neil on väga hea nimi välja mõeldud. Minister küsis, mis see on siis. Käbin vastas: "Nõukogude Liidu 55. juubeliaasta kaevandus." Ma ütlesin, et sel juhul jääb see igavesti 9. kaevanduseks, sest sellist nime ei hakka keegi välja ütlema. Nad vaatasid kurja näoga minu poole.

Minister hakkas aga rääkima, et Venemaal on olemas kaevandus Rossija ja Ukrainas Ukraina. Miks te ei või panna kaevandusele nimeks Estonia? Vabariigi juhid raputasid pead, et meile see ei sobi, meil on Estonia teater ja Estonia kolhoos. Minister ütles selle peale, et teie teater ja kolhoos on maailma kõige suurema tahkekütuse kaevanduse kõrval köömes.

Sellise suure ehituse puhul oli nõukogude ajal üheks võtmeküsimuseks varustamine. Millist kunsti pidi valdama, et kõik vajalikud materjalid ja tehnika õigel ajal kohal oleks?

Varustamine oli mul ülivõimsalt sätitud. Mul olid kõikide vajalike liidu tehaste juhtidega seatud sisse väga head suhted. Lõpuks oli juba nii hea seis, et kõike, mida vaja, saadeti vahel isegi küsimata välja. Ma varustasin veel teisi ettevõtteid ka.

Kuidas see õnnestus?

Saatsin pidevalt oma esindajaid välja, kingitused pidi muidugi kastiga kaasa panema. Korraldasin suviti nende tehaste juhtidele puhkust Eestis. Lõpuks olid kõik need direktorid mul sinasõbrad.

Kingitusteta poleks saanud asju korraldada?

Teistmoodi poleks me midagi saanud.

Mis kingitused need olid, mis panid neid teie soove täitma?

Ikka pudelid. Omal ajal oli see kuulus "solgijook" [Vana Tallinn] kõva valuuta. Sellega läks väga hästi.

Võib öelda, et Estonia kaevandus on mõnes mõttes Vanast Tallinnast ehitatud?

Nii see oli. Ma olen öelnud, et siin kandis ei ehitatud tol ajal ühtegi kooli, lasteaeda, haiglat ega elumaja ilma pudeliteta. Kõiki olulisi tegelasi tuli siin hästi vastu võtta ja hiljem saime nende käest kõike, mida küsisime.

Kuidas selline tööstiil tervist mõjutas?

Oi, kõvasti! Nüüd pole ma juba 12 aastat tilkagi alkoholi võtnud ja imestan isegi, kuidas ma vastu pidasin. Mõtlen, et küll ma ikka olin loll, et omal ajal nii suured kogused endast läbi lasin.

Siin linnas oli ju selline komme, et peale nende inimeste, keda mul oli vaja, tuli kostitada veel ka linna külalisi. Ükskõik, mida nad ka kontrollima ei tulnud, esimese asjana saadeti ikka Estoniasse.

Kas Estonia kaevanduse periood oli teie ligemale poole sajandi pikkusest mäemehe karjäärist kõige põnevam?

Muidugi. Ma olin seal ligi 18 aastat. Kasvasin koos kaevandusega ja õppisin väga palju asju. Ega ma ise ka mingi jumal ei olnud, kes kõike teadis. Kui ma sealt juba ära tulin, siis võisin küll öelda, et minust ühtki targemat mäemeest ei ole. Ei olnud ühtegi küsimust, mida ma poleks osanud lahendada.

"Mina olen oma eluga väga rahul!" (31. oktoober 2018)

Kuidas te selle põlevkivikuninga tiitli endale saite?

Selle pani mulle üks kena daam, kes tegeles vanametalli kokkuostuga. See oli sel ajal nii odav, et seda ei tahtnud keegi müüa. Ta tuli minu juurde ja rääkis oma murest, et ta lastakse töölt lahti, kuna ei täida plaani. Helistasin kõigi kaevanduste direktoritele ja ütlesin: "Tänasest päevast saab igaüks vanametalli müügi plaani ja selle täitmisest kannate mulle iga kuu ette!" Kõik tegidki nii ja see daam hakkas mind põlevkivikuningaks nimetama.

Kuidas teil õnnestub sellises kõrges eas olla nii ergas ja energiline?

Selleks on vaja varasest east sporti teha. Iga päev. Suusatada, ujuda, joosta, korv- ja võrkpalli mängida.

Jälgite aktiivselt uudiseid. Kuidas te praeguse Eesti eluga rahul olete?

Minu arust pole Eesti rahvas nii hästi nagu praegu mitte kunagi elanud. Kõik peavad olema õnnelikud: tööd jätkub kõigile, palka ja pensioni saavad kõik. Ausad töömehed, kes pole joodikud, elavad kõik hästi. Aga vargad ja joodikud tuleb paika panna.

Kui palju te teiste omaaegsete kaevandusedirektoritega läbi käite?

Suurem osa nendest on mulla all. Neid on väga vähe alles [näitab kodus seinal rippuvale maalile, kus kümmekond endist Eesti Põlevkivi juhti laua ümber istub]. Ma arvan, et minu nimel on kolm Eesti rekordit. Üks on see, et ma olen kõigi aegade Eesti kõige vanem mäeinsener. Teiseks, üle Eesti elab väga palju Viilupeid, aga ma olen kõige vanem elus olev mees-Viilup. Kolmandaks, sellist inimest, kes oleks 50 aastat juhtinud põlevkivitööstust, pole kunagi varem olnud ja ei saagi kunagi olema. Kõik eesmärgid, mis ma olen endale kunagi seadnud, olen eranditult ka ellu viinud.

Tagasi üles