N, 9.02.2023

VALLO REIMAA ⟩ Toilas elasid inimesed juba muinasajal

Vallo Reimaa
, Tartu Tamme Kooli direktor
Toilas elasid inimesed juba muinasajal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vallo Reimaa.
Vallo Reimaa. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Toilas Aivar Kriiska eestvedamisel toimunud arheoloogiliste kaevamiste tähendus on kindlasti suurem, kui seitse väikest ruutmeetrisuurust proovisurfi seda peegeldavad.

Esiteks on märgiline, et Eesti rauaaja võimsaimal arheoloogilisel maastikul, mis ulatub Sillamäelt Lüganuseni (ning tegelikult Pada ja Kundani välja), toimuvad lõpuks ometi ka sellised kaevamised, mida ajendab soov süsteemselt meie esiajaloo kohta uut teadmist saada. Seni on olnud arheoloogide saabumise põhjuseks arheoloogiamälestise mõne uusehitise alla jäämine või siis detektoristide järjekordne leid.

Kirde-Eesti vähegi süsteemsem arheoloogiline uurimine lõppes kolmveerand sajand tagasi Marta Schmiedehelmi teaduslike huvide mujale suundumise tõttu. Just tema kaevas 1943. ja 1947. aastal ka Toila uue surnuaia jõepoolses otsas asunud kivikalmet, mis paraku oli kaevikutest tugevasti kahjustatud.

Kirde-Eesti vähegi süsteemsem arheoloogiline uurimine lõppes kolmveerand sajand tagasi Marta Schmiedehelmi teaduslike huvide mujale suundumise tõttu.

See kalme paikneb kivikalmetele iseloomulikult suure lameda kõrgendiku idaserval, avara vaatega ümbritsevatele põldudele. Kalme kõige alumisest kihist leidis Schmiedehelm kilde kammkeraamika stiilis jämeda koostisega nõudest (selliseid nõusid kasutati toidu hoidmiseks ja söögitegemiseks), mille juures leidis ta paralleele Djakovo kultuuri linnuste leiumaterjaliga.

See kultuur sai nime Moskva-lähedase Djakovo küla järgi ning on üks tuntuimaid soome-ugri arheoloogilisi kultuure. Just sealt kandist saabusid praeguste teadmiste kohaselt alates keskmise pronksiaja lõpust meie esivanemad mitmete lainetena Läänemere äärde.

Schmiedehelm leidis keraamikakildudelt märke, et nad lebasid enne kalme rajamist ilmastiku mõjudele avatult liivases pinnases, mis tähendab, et mingi perioodi vältel enne kivikalme rajamist seda kohta inimtegevuseks ei kasutatud. Tegemist oli ilmselge viitega kalme-eelsele mingile varasemale asustusele. Selge ja ilmekas asulakohale viitav kultuurkiht aga puudus. Vajadus leida vastus sellele küsimusele tõigi nüüd Aivar Kriiska Toilasse.

Tulemused ületasid kõik ootused ja kõige vanemad leitud keraamikakillud viitavad isegi kiviaja lõppu kuuluvale nöörkeraamika kultuurile. Meenutame, et tegemist on sama kultuuriga, mille üks tuntumaid kalmistuid asub Sopel ning mille asulakohti on Kriiska ridamisi kaevanud Narva jõe alamjooksul. Nüüd märkis ta vestluses, et leidis üles ka sealse kalmistu.

Loomulik, et nöörkeraamika kultuuri inimesed liikusid Narva ja Sope vahel laiemalt ringi ja sellest pidi jääma jälgi maapõue. Igal juhul on nüüd selge, et mingil ajal peatusid nad ka Toilas. Asustusjälgi leidsid arheoloogid veel ka Schmiedehelmi kaevatud kivikalmega samast perioodist ehk eelrooma rauaajast. Kõige tõenäolisemalt võis sel perioodil Aivar Kriiska oletuse kohaselt tegemist olla üksiktaluga. Loomulikult on proovisurfide andmed väga esialgsed.

Vahest kõige intrigeerivamad leiud olid sepatöö (sh pronksitöö) jäljed, mis kuuluvad meie ajaarvamise järgsetesse sajanditesse, mis kujutavad endast Kirde-Eesti kultuurilist kõrgaega. Aivar Kriiska hinnangul võiks nüüd juba olla tegemist mitmete hoonete ja majapidamistega. Võimalik, et seda kompleksi võiks nimetada muinasmõisaks. Selle perioodi tarandkalmed asusid Toila uue kalmistu läänepoolses otsas, kus tegi omal ajal kaevamisi arheoloog Evald Tõnisson. Üksikuid selle perioodi leide on saadud ka ümbritsevatelt põldudelt.

Aivar Kriiska töörühma esialgsete tulemuste kohaselt eksisteeris siinne asula kuni muinasaja lõpuni. Eelviikingiajal võeti uuesti kasutusele ka asula juures olev vana kivikalmistu, mille peale hakati puistama tuleriidalt kokku korjatud põletusmatuseid ning vähemalt ühel korral on toimunud ka paadimatus. Leiud viitavad sidemetele Edela-Soomega ja selleaegne Toila kujutas endas rahvusvahelise viikingimaailma loomulikku osa.

Hiljemalt muinasaja lõpust pärineb suur ja võimas asulakoht surnuaia juurest algavate põldude vastasküljel, kus kultuurkiht sisaldab silmapaistvalt palju šlakki. Kuna seal pole proovikaevamisi tehtud, jääb selgusetuks, kui kaugele minevikku sealne asula (Kärilõpe küla) ulatub. Ei saa välistada, et mõnda aega elati mõlemas asulas paralleelselt. Sel juhul jääb küsimus, millised olid nende elanike omavahelised suhted. Leidmata on ka muinasaja lõpu maa-alune kalmistu − koos siinsete "Kukruse emandatega".

Iga juhul näib praeguse uurimisseisu juures välja joonistuvat pilt, kus vanema rauaaja kalme paiknes vahetult üksiktalu kõrval. Kõrgendiku harjal võib lisaks veel oletada ka väikest hiiesalu. Rooma rauaajal kasvas üksiktalust väike mitmehooneline asula (muinasmõis?) ning uued kivikalmed rajatakse juba natuke eemale ehk praeguse surnuaia vastasserva. Eelviikingiajal jäeti need maha ja hakati jälle matma elukohale lähemale, milleks võeti algne kalme uuesti kasutusele. Umbes viikingiaja keskel jäeti kogu kompleks tervikuna maha.

Muinasaja lõpul elati Kärilõpe külas, millest oli eespool juttu, ja Pühajõe külas, mis asus Pühajõe mõisa vastaskaldal. Väga põneva väljakutse arheoloogidele esitab just Pühajõe mõisa territoorium, mis asub vana jõekääru moodustatud neemikul. Ei tahaks hästi uskuda, et sellise looduslikult hästi kaitstud elukoha võimalus muinasajal kasutamata jäeti. Iga juhul plaanib Aivar Kriiska sinna sügisel uurima minna.

Märksõnad
Tagasi üles