Valaste põllumees söödab jõhvilaste kõhud herneid täis
15. juuli 2022, 22:31
Ülari Vent hakkas kolm aastat tagasi suhkruhernest kasvatama sellepärast, et talle herned lihtsalt maitsevad. Tuli välja, et ostjatele maitsevad ka.
Hernepõllu esimene ots on maha tallatud ja kaunu sealt enam naljalt ei leia. Tagapool paistavad korjajate peanupud.
Peanupud mitte selle pärast, et hernes nii kõrge oleks, vaid korjatakse istudes või kükakil, viis kilo mahutav plastkast kõrval.
Juttu rääkida, veel vähem pildi peale tulla ei taha neist keegi.
Käbedam korjaja on päevaga isegi 90 kilo saanud, ütleb Ülari Vent. Inimesed on erinevad ja mõni ei jõua rohkem kui 15 kilo.
Käbedad korjavad ligi sada kilo päevas
Hernekorjajaid hakkas OÜ Valaste Agro juht Ülari Vent otsima juuli alguses. Pani Facebooki gruppidesse teated üles ja pakkumisi muudkui tuli. Lausa nii palju, et mõnele on tulnud ära öelda.
Lastevanemad helistasid ja tahtsid lastele tööotsa. Täiskasvanud inimesed ka, kes parajasti puhkusel on. Just käisid mõneks päevaks kaks kontoritöötajat, kes vahelduseks füüsilist tööd tahtsid teha.
Kaks Kiviõli tüdrukut on algusest peale korjamas käinud, näis, kas veavad lõpuni välja. Ega see lõpp enam kaugel ole, selle nädalaga võib hernes juba läbi saada. Hernehooaeg on lühike, kui kaun juba vanaks läheb, et taha seda kuiva enam keegi.
Mõni tuleb ainult üheks päevaks ja leiab, et see töö talle ikka ei sobi. Poole päeva pealt ära minna ei saa, sest Valastelt niisama lihtsalt liikuma ei pääse. Peremees toob küll korjajad hommikul Kiviõlist kella üheksaks kohale ja viib pärast kella kolme jälle tagasi, aga vahepeal pole mahti kedagi eraldi sõidutada.
"Mõni tulebki peamiselt herneid sööma, eks korjab muidugi ka selle kõrvalt. Saab ühe päevaga isu täis ja rohkem ei tule," naerab Ülari Vent.
Korjamise kõrvalt süüa on täiesti lubatud. Tööpäeva lõpus võib koju kaasa ka korjata. Ainult et seda siis enam eriti ei taheta, muigab ta.
Esimest korda saab põllu kaunadest puhtaks
Suhkruhernes kasvab Valaste Agros pisut rohkem kui ühel hektaril. Põld, mille servas juttu ajame, on järjekorras teine, esimene korjati juba puhtaks.
Esimesel põllul oli "Avola", see on natuke varajasema valmimisega. Praegu korjatakse "Early Onwardi".
"Neid sorte soovitati mulle Baltic Agrost ja Hortesest, kellega koostööd teen," pole ta valikut kahetsenud.
Tänavu aitavad juba varasemad kogemused, kahel eelmisel aastal läks natuke kehvemini.
"See aasta on esimene, kus suudame kõik ära korjata, varem nii lepase reega ei läinud. Küll polnud korjajaid, küll kuivas hernes ära," räägib Vent.
Ära kuivas muidugi eelmisel aastal, pika põua pärast.
"Hernes küpseb kuumaga hästi kiiresti ära, läheb hädaküpsuse peale, kaunasid väga palju ei tule ja taim jääb kiduraks," selgitab ta.
Sel aastal aitasid lühikesest kuumaperioodist üle vihmutid. Eelmisel aastal prooviti neid ka, aga põuda oli nii pikalt, et suurt kasu ei olnud.
Iga aasta toob tarkust juurde. Tänavune näiteks arusaama, et tuleks rohkem mitmes jaos külvata, see pikendaks korjeaega ja inimesed saaksid kauem värsket kauna.
Korjatud hernes kaua ei seisa
Kõige tähtsam ongi, et hernes oleks värske ja mahlane. Sellepärast ei saa korjajaid korraga ülearu palju võtta − päevaga korjatu tuleb ju ka maha müüa.
"Kui täna korjan ja sellega kohe turule ei saa, peab säilitama. Ega ta niisama seisa, peab jahutuskambrisse panema. Tallinna viidava hernega ma nii teengi, siis saab paar-kolm päeva ette korjata."
Tallinna on Ülari Vent oma hernest viinud algusest peale. Viib kaks korda nädalas, korraga enamasti umbes 300 kilo, hooaja alguses isegi üle poole tonni. Seal on tal kohapeal vahendaja, kes ostjad leiab.
Esimest aastat müüb Vent oma hernest ka Jõhvis. Kogused pole muidugi Tallinna omadega võrreldavad (hooaja alguses läks õhtuga sada kilo, praegu 40 - 50), aga see-eest on sõit lühem ja pole vahendajat vaja, peremees ise müüb. Hernes on kodus kahe või nelja kilo kaupa võrku pakendatud, kilo maksab viis eurot (sama hind on ka Tallinnas − "et inimestel oleks mugav maksta, ei peaks münte otsima") ning müügiajast teavitab ta Facebookis, kus saab ka tellimusi esitada.
"Sel aastal on hea, et hernes sai maasikaga ühel ajal valmis. Kes tuleb maasikat ostma, võtab hernest ka," räägib ta.
Turul Vent ei käi, müüb õhtuti Ehituse ABC parklas ja klapitab aja Viru Maasika tulekuga. Et ostjatel sinna rohkem asja oleks.
"Inimesed ostavad hernest rohkem ikka kohe söömiseks," pole ta aru saanud, et keegi neid suuremalt sisse plaaniks teha. "Ostetakse lastele, perele koju. Väga suured huvilised võtavad neljakilose, väiksemad kahekilose koti."
Vaarikad-maasikad kasvavad kasvuhoones
Valaste Agro põhitegevus on küll teraviljakasvatus, ent lisaks suhkruhernele kasvatatakse majapidamises ka suurel pinnal maasikaid ja väikestviisi vaarikaid.
Kui viiskümmend meetrit pika kasvuhoone ühes servas kõrguvate vaarikate kohta ikka saab "väikestviisi" öelda.
Ülejäänud kasvuhoone − ja veel kolm sama suurt − on maasikate päralt.
"Maasikad ja vaarikad on mu ema pärusmaa," ennetab Ülari Vent selleteemalisi küsimusi.
Kasvuhoonete kohta ütleb, et need on sellised odavamat sorti, millel tuleb kile igal sügisel maha võtta ja kevadel jälle peale panna. Kaheksa meetrit laiade kasvuhoonete puhul on selleks vaja ikka mitut inimest. Ja tuulevaikset ilma.
"Lisatöö küll, aga nii palju soodsam − sama raha eest, mis neile neljale kulus, oleks saanud ühe sama suure statsionaarse kasvuhoone −, et kannatame ära."
Hernest müüma minnes sai Vent juba mõne karbi vaarikaid ka kaasa võtta, küsis kümme eurot kilost.
"Huvi oli suur, peab lausa mõtlema, äkki tasuks vaarikat rohkem maha panna."