K, 28.09.2022

ERIK GAMZEJEV ⟩ Isamaaline tegu on Ida-Virumaale elama kolimine

Erik Gamzejev
Isamaaline tegu on Ida-Virumaale elama kolimine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev.
Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ühe rühma narvalaste plaan tähistada järgmisel teisipäeval Narva "vabastamist" ei kujuta iseenesest ohtu Eesti julgeolekule, kuid teeb karuteene Narva linnale endale.

See võimendab mujal Eestis kuvandit, et Narvas ja laiemalt kogu Ida-Virumaal elavad põhiliselt nõukogude aja ja Putini-meelsed inimesed.

Vale oleks öelda, et selliseid inimesi pole. Neid leidub Narvas, aga kindlasti ka Tallinnas, Maardus, Tartus ja küllap teisteski Eesti paikades. Omaette küsimus, kui palju neid on. Tegelikku suhet, kui suure osa siinsetest elanikest moodustavad need, kes hoiavad pöialt Kremli poliitikale, on põhjalike uuringuteta üsna keeruline hinnata, nagu ka meelsust mõõta.

Ida-Virumaa ei ole ju võrdluses Soomega Eesti Lapimaa või Ameerikaga Alaska. Tallinnast jõuab Kohtla-Järvele kiiremini kohale kui praamiga Saaremaale või autoga Tartusse.

Üksikud sellised ettevõtmised, nagu Narvas 26. juulil kavandatakse, või siis mõne kohaliku Putinit toetava inimese intervjuud ja postitused sotsiaalmeedias võivad küll Eesti inimestes praegusel tundlikul ajal tekitada õigustatud pahameelt, kuid ei peegelda objektiivset olukorda.

Venemaa Ukrainale kalletungimise õigustamiseks ei ole Ida-Virumaal sel aastal toimunud ühtegi märkimisväärset aktsiooni. Ühelt poolt võib seda pidada Eesti jõustruktuuride heaks ennetustööks. Teiselt poolt on ilmselge, et suurem osa Ida-Virumaal elavatest inimestest saab aru, et see, mida Venemaa on Ukrainas ette võtnud, toob kaasa vaid hävingu, õuduse ja leina. Pole mingit vahet, kas selle tagajärjel kannatavad ukrainlased, venelased või mis tahes muud rahvad.

Ei ole mingeid märke sellest, et siinsed inimesed igatseksid sama saatust või kipuks elama minema Putini juhitavasse riiki, mille käekäik ja reeglid paistavad kätte Narva jõe vastaskaldalt. Raske on välja mõelda, mida head või kasulikku see nende ellu tooks.

Narvas ei paista ehk Ukraina toetamine nii tugevasti silma, kui enamik eestlasi ootaks − hea ja kurja piir on ju niivõrd ilmselge. Aga kui inimesed on aastakümneid lasknud endasse igal õhtul Kremli propagandat ja uskunud siiralt, et Putin on positiivne kangelane, siis ei suuda paljud sellest usust ka kiiresti lahti öelda. Kes ikka tahab avalikult välja näidata ja tunnistada, et ta on vaimses täringumängus ära lollitatud ja tunneb tühjust.

Samas on Narvas riigi- ja linnaasutuste kõrval ka hulganisti vabatahtlikke, kes aitavad sõjapõgenikke. Eesti jalgpalli meistriliigas mängiva Narva Transi meeskonna põhitegijad on sel aastal ukrainlased, kes on löönud üle poole kogu meeskonna väravatest. Kiievist pärit kogenud Deniss Dedetško haarab iga löödud värava järel Narva meeskonna fännide silme all Ukraina lipu ja tõstab selle pea kohale.

Poolehoid Venemaale on Ida-Virumaal vähemasti avalikult taandumas. Tänavatel näiteks liigub "Rossija" kirjadega särgi või mütsi kandjaid oluliselt vähem kui veel aasta tagasi.

Aga samal ajal võiks ka eestimeelsus rohkem silma paista. Riiklikel pühadel võiks Ida-Viru linnade majadel lehvida tunduvalt rohkem sinimustvalgeid lippe kui seni.

Eestlus leviks ka Ida-Virumaal laiemalt, kui eesti keele selgeks õppimist ei võetaks kui kurja riiklikku sundi, vaid kui võimalust, mis aitab Eestis paremini toime tulla ja siinsest elust rohkem mõnu tunda. Et koolid seoksid vene noori ka sisuliselt Eesti kultuuri, ajaloo ja ühiskonnaga ning ärataksid selle vastu loomulikku huvi. Et osa õpetajaid, kes räägivad küll tundides, et Eesti on kodumaa, mõtleks selle all ikka Eesti Vabariiki, mitte Eesti NSV aegu ja õpiks ise eesti keele selgeks, mitte ei loodaks aastast aastasse keeleameti armule ega koguks vimma Eesti riigi vastu. Et 23. juuni oleks olulisem päev kui 9. mai ka mõtetes, aga mitte ainult värvi pärast kalendris.

Paljud mujalt Eestist esimesi kordi Ida-Virumaale sattunud on imestanud, et see polegi vene kant. Et tegelikult on nii läbi kogu okupatsiooniaja ja ka pärast taasiseseisvumist kümned tuhanded Ida-Virumaal elavad eestlased siin eestlust hoidnud ja jõudumööda ka paljudele vene inimestele Eestit emotsionaalselt lähedasemaks muutnud.

Muidugi võiks see kiiremini käia. Aga selle kündmist vajava põllu serv veel ei paista ja seepärast on talgulisi kõvasti rohkem vaja. Tore, et näiteks Tartust pärit kultuurivedur Piia Tamm, linnapead Tõnis Kalberg ja Katri Raik tegutsevad juba mitukümmend aastat Ida-Virumaal, et Ida-Virumaa koole on tulnud juhtima mulk Hendrik Agur, valgamaalane Tarmo Post ja tartlanna Irene Käosaar. Aga murrangulisteks muutusteks on selliseid eestvedajaid märksa enam vaja.

Hea, et politsei, kohtud, vanglad ja teised jõustruktuurid maksavad osale Ida-Virumaale tööle tulijatele kõrgemat tasu. Ometigi ei ole Ida-Virumaa ju võrdluses Soomega Eesti Lapimaa või Ameerikaga Alaska. Tallinnast jõuab Kohtla-Järvele kiiremini kohale kui praamiga Saaremaale või autoga Tartusse. Pigem on pikk vaid aastakümnetega kujunenud mõtteline vahemaa.

Ida-Virumaale tööle ja elama tulemist tasubki võtta kui võimalust teha üks isamaaline tegu. Seda saavad teha nii õpetajad, arstid, insenerid, ettevõtjad kui ka paljude teiste elualade inimesed, kes saaksid anda selle piirkonna arengule uue hoo ja tugevdada eestimeelsust.

Märksõnad
Tagasi üles