Esmaspäeval suri 75aastasena pool sajandit üheks Ida-Virumaa turismielu sümboliks olnud Enn Käiss, kelle eestvedamisel rajati muu hulgas ka kaevandusmuuseum.
Enn Käiss rändab nüüd taevastel radadel
"Enn oli ere täht, legend ja maailmatasemel seikluskunstnik. Tal olid originaalsed sügavad ideed ning ta oli järjekindel nende elluviimisel ja teiste inimeste kaasatõmbamisel. Tal oli tohutu usk oma ettevõtmistesse, ka siis, kui need olid veel ajast ees," ütles Ida-Virumaa turismiklastri koordinaator Kadri Jalonen.
Ta lisas, et Enn Käissil oli võtmeroll, et Ida-Virumaast on kujunenud seiklusliku suunaga turismimaakond. Käiss nägi tohutult vaeva, et teha Ida-Virumaad tuntuks. Nii messidel, kirjatöödes, esinemistes kui ka giidina, võõrustades Ida-Virumaal sadu turistide rühmi.
Jaloneni sõnul ärgitas Käiss matkaringide eestvedaja ja matkajuhina tuhandeid inimesi seiklema ning avardas nende silmaringi. Käissi kodukandis Kohtla-Nõmmel rajati tema eestvedamisel kivihiis. "Kaevandusmuuseumi poleks samuti ilmselt olemas, kui Enn ei oleks selle loomise eest nii tugevasti seisnud," lausus Jalonen.
Tartumaalt Lähtest pärit Enn Käiss asus Kohtla-Järvele elama pärast õpinguid Tartu ülikoolis. Ta töötas kaevanduses, spordielu ja kohaliku matkaklubi eestvedajana ning turismiinstruktorina, kes viis tuhandeid eestimaalasi matkama Kesk-Aasia kõrbetesse, Kamtšatkale, Kuriili saartele ja mitmele poole mujale. Hiljem oli üheks tema meelispaigaks Norra, kus ta viis giidina läbi kümneid reise. "Kui keskkoolis küsiti, kelleks tahad saada, siis mina vastasin, et maailmaränduriks," on ta meenutanud.
1990. aastate alguses kutsuti Enn Käiss Ida-Viru maavalitsusse turisminõunikuks. Ta ütles juba 1993. aastal Põhjarannikus ilmunud intervjuus, et Ida-Virumaa on Eesti kõige perspektiivikam turismipiirkond. "Mitte kusagil pole nii erinevaid maastikke ja kultuuriobjekte kui meil," rääkis Käiss ajal, mil Ida-Virumaa turismi võimalikkusesse uskujaid oli tunduvalt vähem kui skeptikuid. Samas intervjuus tegi ta juttu kaevandusmuuseumi rajamisest, mis kaheksa aastat hiljem saigi teoks.
Alates 1965. aastast kuulus Käiss nii mägi-, jalgsi- kui ka suusamatkamises Eesti koondisesse ning oli selle kapten ja treener. Eesti matkaliit valis Käissi 20. sajandi Eesti saja silmapaistvaima matkaja ja matkategelase hulka.
Neile, kes on koos Enn Käissiga matkanud, jääb ta meelde lõputu optimismi ja erilise naljasoonega. "Ma olen väga kidakeelne inimene, aga mul õnnestub seda üsna hästi varjata," oli üks tema lemmikütlemisi, millega ta iseloomustas iseennast.
Samas on ta tunnistanud, et kõik, mis temas on head, on ta võlgu oma matkakaaslastele: "Mägedes on toredate inimeste kohtamise tõenäosus suurem kui suvalises seltskonnas. Seal praagitakse virisejad ja nõrgad välja, alles jäävad asjalikumad. Ja et nende ees mitte häbisse jääda, siis näed vaeva, et ennast arendada."