VIRVE OSILA ⟩ Jõulud tulevad ka siis, kui ilm on hukas…

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Nii puhas! Nii valge! Seisan akna juures ja näen välist aknalauda katvas lumekuhilas väikesi jälgi. Need ei peatu, lähevad äärt mööda edasi.

Päkapikuke tänavu minu sussi sisse midagi ei poeta, sest mina olen heaks lapseks olemisest otsata kaugel. Minu südant pitsitab muremust tunne. Ammuste aegade jõulukuu pühalikkust pole ollagi. Suur must värvilarakas on põhjustatud Putini sõjast ja seetõttu on ka minu seesmisest heast vaid riismed järel; ülejäänu on uppunud vihasse ja ängi.

Ukrainas on minutaolised inimesed külmas, pimedas, vee- ja toidupuuduses; ei jagu ravimeid haigetele, ei päevavalgust vastsündinuile. Ainuke, mida ukrainlastel on rohkem kui minul, on lootus, usk, veendumus ja kaitsetahe.

Hommikusel kohvil on kibe maitse, toit käib suus ringi, kraaniveel on roostekirme peal. Ja soojas toas pole üldsegi mõnus olla. Ukrainas on minutaolised inimesed külmas, pimedas, vee- ja toidupuuduses; ei jagu ravimeid haigetele, ei päevavalgust vastsündinuile. Ainuke, mida ukrainlastel on rohkem kui minul, on lootus, usk, veendumus ja kaitsetahe.

Nii puhas! Nii valge! Langeb räitsakaid, need meenutavad midagi hoopis muud… Mida küll? Metsa raiutakse, laastud lendavad. Just! Varatalvine päev lennutab laaste.

Kui hoolega kuulata, aimub harvesteri urinat. Sügavas lumes saetakse puid põlvekõrguselt ja kevadel tulevad tapatöö jäljed võikalt esile: poolemeetrised kännud turritavad oksarisust ja -rägast välja nagu taputeibad.

Aina rohkem ja rohkem tunnen, et rohepööre tähendab rohelise segipööramist või rohelisest ärapööramist. Lageraiega ohverdatakse mets rahaaltarile. Maa seest kaevandamine on reostus ja patt, maa pealt looduse hävitamine tundub olevat okei; suured uhked puud aetakse hakkmasinasse ja saadetakse siis vupsaku ja vupsaku üle Soome lahe, et sooja saaksid meie jõukamad naabrid.

Kukulinna saunas ohkas vaene ja väeti Villu surma eeli, et kui seda metsa ees ei oleks, näeks Peipsi järve. Mina loodan, et minu aeg saab enne otsa, kui Peipsi mu koduõue paistab.

Nii puhas! Nii valge! Kas nõnda tunnevad ka need Võrumaa taluelanikud, kelle tared ja maad Nursipalu laienevaisse haarmeisse jäävad? Küllap on neilgi muremust südameis võimu võtmas. Mis tundega ülejäänud Eesti inimesed elavad, kui nende kodude kaitseks teiste kodud maatasa tehakse?

Villu ohkas, et kui seda metsa ees ei oleks. Meie kaitseväe juhid mõtlevad, et kui neid inimesi ees ei oleks. Üks kaitseväe ülemus ütles telesaates otse, et Eestis on hajaasustus ja igal pool, kuhu iganes tahaks harjutusväljakuid rajada, jäävad inimesed ette. Ehk ajaks siis kõik selle rahva ühte riigiveerandisse kokku ja rajaks kolmveerandikule polügooni ning kaitseks ühekorraga kõiki kodudest ilmajäetuid? Muidugi nii ei tehta, aga … Sellised koledad mõtted ronivad ise pähe.

Keegi ütles ühes vestlussaates, et vaid (!) 21 kodu jääb sõjamängude tallermaaks. Meenub, kui pidasin omavalitsusega sõnavõitlust ühe külatee kordategemise pärast ja mulle öeldi, et seal elab vaid üks inimene. 1 inimene, 21 talu − liiga vähe, et olla olulised.

Varsti tulevad valimised ja siis on üks põhilause kõikide erakondade programmides, et iga inimene on oluline. Loll, kes usub. Et kaitseväelased praegu, mil venelased Ukrainat tükkhaaval hävitavad, rohkem harjutama peavad, on möödapääsmatu. Teame ju kõik, et meie naaber on, nagu laulusalm ütleb, nii kuradi sitt ja nii sant …

Samas on vana tõde, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kas ei võiks harjutussõja ajal tanke maskeerida nende puudega, mis juba maha on saetud, või nende okstega, mis vedelema on jäetud? Sest kui igal harjutusel elusaid ja ilusaid puid langetada, kust neid siis võtta, kui pärissõjaks (jumal hoidku selle eest!) läheb? Kui pole enam elusat loodust, kui pole külasid ega talusid, kuidas ja keda siis üldse kaitsta saab või on?

Nii puhas! Nii valge! Jõulud on ukse ees. Need ei jää tulemata ka siis, kui Omniva postipunktide uksed sulgeb, sest riigiasutus võib oma kodanikega käituda nii, kuidas ise heaks või halvaks arvab.

Jõulud tulevad ka neile, kes ebaviisaka teeninduse eest tunnustatud saavad. Jõulud tulevad ka mulle, kes ma puhas-valget talve ainult aknast vaadata võin, sest meie majade vahele jalgsi, saati siis rulaatori toel kõndima ei pääse. Telli sotsiaaltöötaja poes käimiseks, öeldakse. Telli postitöötaja teenuse osutamiseks, öeldakse. Et nii kaob vanainimese väärikus, seda ei öelda. See lihtsalt on. Kuid neilgi, kel pole arvutit ega autot, ei raha ega tervist, on õigus olla inimene. Vähemalt peaks olema.

Nii puhas! Nii valge! Jõulud tulevad igal aastal ja kõigile, sest Lunastaja sünnib meisse aina uuesti ja uuesti, aga meie valesti elamise süüd ei suuda Temagi lunastada.

Kas Putinisse uskujail on teine Jumal, kes annab andeks kõik tapapatud, vägivalla- ja hävitamispatud, sõjapatud? Kas ühe suurriigi presidendil on oma Jumal, kui ta küsib Putinile julgeolekugarantiid, et väike punnpõskne Volodja saaks ise hirmu tundmata praegu Ukrainas, hiljem ehk mujalgi hävingut külvata?

Kas meie Jumal annab meile andeks, et me sõnades oleme head ja tegudes mitte just väga? Mul on tunne, et kuidas ka Jumala ainusündinud Poeg meie patte lunastada pole püüdnud, saadame Teda oma valskuse, egoismi, kurjuse ja ahnusega ikka ja jälle ristisurma.

Jõulud on kohe käes, sõim on valmis Lapse sünniks. Me ootame, et Ta tuleks meid kaitsma. Kuidas meie Teda kaitseme? Oskame me üldse veel olla alandlikud? Tänulikud? Oma planeedi oleme ära reostanud, nüüd läheme Kuule, keerame seal ka kõik tuksi.

Jõulupidude pealt kokku ei hoita, teatas üks poeketi juht võidukalt. Missugune pidu on jõulud? Kas on kommertsihõnguline või on see pidu meis enestes? Selle üle tasuks mõelda.

"… Jõulutunnet keegi ju ei osta ega müü;

Jõulu hinge lastes lunastame inimeseks olemise süü…"