Seda küsimust esitatakse avalikes debattides hetkest, kui riik tegi teatavaks eestikeelsele haridusele ülemineku kava. Haridus- ja teadusministeeriumi eestikeelsele õppele ülemineku juht Ingar Dubolazov ütleb, et reformi õnnestumises ei kahtle ministeerium, koolid ega ka omavalitsused.
Põhiküsimus on eestikeelsele õppele üleminekul ikka see, kust võetakse vajaminevad õpetajad, kui praegugi neid ei jätku.
Meil on plaanitud ülemineku tingimustes õpetajakoolitusele suunata 9 miljonit lisaeurot aastas. Sellest lõviosa on mõeldud uute õpetajakoolituse õppekohtade loomiseks. Ülikoolid on meile teada andnud oma võimekusest, kui palju nad suudavad üliõpilasi juurde võtta, ja sellest me lähtume. Kasv on märkimisväärne. Kui varem on kaks ülikooli suutnud pakkuda ligi tuhat kohta aastas, siis nüüd tõuseb vastuvõtt 1400 juurde.
Teine väljakutse on need õppekohad ka täita. Praegu töötame välja korda, et olemasoleva õpetajakoolituse stipendiumi suurust tõsta ja laiendada selle saajate ringi. Õpetajakoolitusest saab IT-hariduse kõrval teine valdkond Eestis, kus selline stipendium rakendub.
Eestikeelsele haridusele üleminekul ei räägi me ju ainult nendest inimestest, kes praegu hakkavad õppima ja mitme aasta pärast omandavad kutse, vaid ka juba koolides olevatest õpetajatest. Kuidas valmistatakse ette praegu koolides olevaid õpetajaid tulevaseks üleminekuks?
Jah, naiivne oleks loota ainult ülikooli lõpetajatele. Oluline on, et juba praegu koolides tööl olevad inimesed, kellel on kvalifikatsioonist midagi puudu, tegeleksid sellega, et see kvalifikatsioon saada.
Teisest küljest täheldame, et tööturg on muutustes ja inimestel väheneb ühel töökohal veedetud aastate arv. Me näeme praegu, et karjääripöörajatele on õpetajaamet atraktiivne. 2021. aastal tekkis olukord, kus esimest korda õpetajatööle asunud inimeste keskmine vanus oli 35 eluaastat. See tähendab, et uute õpetajate seas oli märkimisväärne hulk inimesi, kes olid valinud esimest korda õpetajaameti oma teise või kolmanda karjäärina.
Praegu räägitakse avalikus poliitilises diskussioonis sellest, et riik ei suuda nii kiiresti eestikeelsele õppele üleminekut ellu viia, sest õpetajaid pole kusagilt võtta. Aga teie jutust saan aru, et plaan on olemas ja see on realistlik?
Absoluutselt. Plaan on olemas ning käies Ida-Virumaal ja suheldes siinsete haridusjuhtidega, räägime kõigi nende inimestega sellest, kuidas saab. Ma ei pea rääkima sellest, kas saab. Kõik mõtlevad ühes suunas.
Jah, eestikeelsele õppele üleminek tundub esmalt suure tükina, aga kui me võtame ühe keskmise kooli, kus on kaks paralleelklassi − kaks esimest ja kaks neljandat klassi −, siis need peavad ühes venekeelses koolis muutuma eestikeelseks õppeaastal 2024/2025. Meil on poolteist aastat aega, et selle kooli seest valmistada nende klasside õpetamiseks ette neli klassiõpetajat. Kui nii mõelda, siis kindlasti paljudes vene koolides on kaks, kolm või neli eestikeelset õpetajat juba olemas. Nüüd on vaja lihtsalt mõelda, kas nad vajavad täienduskoolitust ja mis neil puudu on.
Kui üleminek niimoodi süsteemselt osadeks jagada, siis kindlasti tundub see saavutatavam kui mõelda nii, et seitsme aasta pärast peab kogu kool olema eestikeelne. Üleminek jõuab ju 7.-8. klassi keemia-, bioloogia- ja füüsikaõpetajateni tänasest alates umbes viie aasta pärast.
Kas olete Ida-Virumaal käies kohanud omavalitsustes või koolides negatiivset suhtumist üleminekusse?
Ei. Kusagil pole kohanud sellist suhtumist, et see pole võimalik.
Ida-Virumaal on ka näiteks keskmisest suuremaid venekeelseid põhikoole, kes on võtnud eesmärgiks, et nemad lähevad esimesel aastal eestikeelsele õppele üle kohe kuue klassiga, mitte ei jää riigi kavasse kinni.
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)