ERIK GAMZEJEV ⟩ Valitsus ei tohi tööstuse languse suhtes ükskõikseks jääda

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Sel ajal, kui koalitsioon ja opositsioon peavad riigikogus uue koosseisu kokkutulemise esimestest päevadest armutut võitlust maksude tõstmise, peretoetuste vähendamise ja abieluvõrdsuse kehtestamise pärast, on jäänud suurema tähelepanuta, et Eesti tööstuse toodang on aastaga vähenenud 15 protsenti.

Eesti pälvib sellega Euroopa Liidu riikide seas viimase koha. See kuiv miinusmärgiga arv tähendab, et tööstusest on kadunud aastaga sadu töökohti ning riigile ja omavalitsustele on jäänud laekumata sadu miljoneid eurosid maksutulu.

Tööstus on Eesti suurim majandussektor ja majanduskasvu oluline vedaja. See ei ole laest võetud emotsionaalne väide. Seda kinnitab riiklik statistikaamet ja seda asutust peaks valitsus Exceli tabelite koostamisel ometigi uskuma.

Eesti on väga avatud majandusega riik. Ekslik oleks arvata, et valitsuse käes oleksid sellised ohjad, mis võimaldaksid hoobilt mõne korraldusega tööstuse ja majanduse tõusule pöörata. Eesti majandust mõjutavad väga tugevasti välistegurid.

Samas teisest küljest, milleks meile selline valitsus, millest riigi majanduse suunamisel üldse midagi ei sõltuks?

Märgiline, et mahukas koalitsioonileppes mainitakse tööstust üldse vaid mõnel korral. Lubatakse üldisemalt toetada tööstusettevõtteid energiaüleminekul ja ressursitõhususe parandamisel ning panustada kaitsetööstuse ja filmitööstuse arendamisse. Teisest otsast vaadates lubatakse lõpetada puidu põletamine tööstuslikus elektritootmises ning kinnitatakse, et ei plaanita uute põlevkivikaevanduste avamist.

Nii koalitsioon kui opositsioon peaksid praegu suunama suurema osa energiast sellele, kuidas tööstust ja majandust tõusule pöörata.

Samas kubiseb valitsuse lepe sõnaliitest "rohe", nõnda et vahepeal tekib tunne, nagu loeks reisikirja väljasõidust grüünesse.

Eesti tööstuse puhul on tähendusrikas, et kõige suurem langus on toimunud puidu, elektrienergia ja metalliga seotud tööstusharudes ning mäetööstuses. Need kõik on valdkonnad, kus liigub palju raha ja töötab palju inimesi. 15protsendiline langus on tugeva mõjuga.

Üheks väheseks haruks tööstuses, kus veel väike kasv toimub, on põlevkiviõli tootmine. Aga seegi võib peagi läbi saada, kui kuulata osa poliitikute maniakaalset iha kogu põlevkivitööstust mõrvata.

Usume, et üleminek rohemajandusele lähtub parimatest kavatsustest. Aga seda protsessi ei saa läbi viia mõõdutundetult, käitudes veiniuimase elevandina portselanipoes. Ei saa niimoodi, et lämmatame olemasolevat inimestele tööd ja leiba ning riigile tulu toovat tööstust kõikvõimalike määruste ja direktiividega, suutmata enne samas mahus võrdväärset majandust asemele pakkuda.

Halb ongi see, et valitsus ei ole avalikkuse ette toonud veenvat ja usutavat plaani, kuidas rohepööre põhjustaks ühiskonnas laiemalt vähem kannatusi ja tooks võimalikult suurele osale Eesti elanikest tuntavat kasu.

Ettevõtja Indrek Neivelt ütles hiljuti ERRile antud intervjuus, et rohepöörde põhiline probleem on selles, et pole mingit selgust, mis asi see on. Kogu see rohepööre on segane asi, mis meenutab natuke kommunistlikku propagandat ning milles on väga palju utoopiat ja silmakirjalikkust, märkis ta.

Valitsus peaks rohepöörde tegemisel näitama, mida on mõistlik teha, kuidas tuleb sellest võit riigile ja millega pole mõistlik kaasa joosta. Koalitsioonilepe ei anna kahjuks vaatamata roheteemade ohtrale mainimisele selgust juurde, vaid tekitab pigem rohkem segadust.

Ei ole vaja oodata majandusprognoose ega käia selgeltnägijate juures, saamaks aru, et seni, kuni rohemajandus ei õitse ega täida riigi, linnade ja valdade ning perede rahakotti, tuleb valitsusel täiega pingutada ka selle nimel, et olemasolev tööstus elus püsiks ja kasvaks.

Me ei saa ka nelja aasta pärast loota vaid rohemajandusele, krüptoraha kaevandustele ja iduettevõtetele ning maksutõusudele, et Eesti riiki ülal pidada ja selle julgeolekut kindlustada ning eesti keelt, kultuuri ja haridust säilitada. Vaja on ka tugevat tööstust. Maailmas suudavad oma elanikele parimat heaolu pakkuda eelkõige edukad tööstusriigid.

Kuidas Eesti tööstus paremale järjele saada? Valitsus peaks arvestama selles valdkonnas tegutsejate ettepanekuid. Nende tegevus toob riigile suurema osa maksutulust, mille jagamise pärast poliitikud kaklevad.

Põline tööstur Enn Veskimägi tunnistas Eesti Ekspressile oma kogemuse põhjal tabavalt, et valitsus kuulab küll ettevõtjad ära, aga ei võta neid kuulda. Kui valitsus kogenud majandusinimeste mõtetega ei arvesta, siis milliste nõuandjate salka nad võtavad kuulda?

Kolmest praegusest valitsuserakonnast jääb üha rohkem mulje, nagu võitleksid nad tühmide ja tigedate sortsidega, kes ei mõista neid üllaid püüdlusi, mis valimistejärgsetel nädalatel koalitsiooni moodustamisel end ilmutasid ja koalitsiooni pühakirjaks muutusid. Valimiste eel räägituga on selles põhiliselt kaudsed vihjed, mille mõistmise andi pole paljudele antud.

Opositsioon, ettevõtjad, ajakirjandus − kõik, kes söandavad nende valitud tee õigsuses kahelda, oleks justkui kurjad vaenlased, kelle mõtteid pole vaja arvestada ja kellest tuleb häälteenamusega üle rullida.

Nii koalitsioon kui opositsioon peaksid praegu suunama suurema osa energiast sellele, kuidas tööstust ja majandust tõusule pöörata. Kui see õnnestub, siis on enam kui tõenäoline, et ka riigi rahandus saab korda. Ja kui eriti hästi läheb, jääb raha ülegi. Muu hulgas näiteks ka maksuküüru kaotamiseks.