Aleksandr Moissejenko: Narvas on Kaitseliidu liige olla keerulisem kui mujal

Aleksandr Moissejenko sai tänavu 24. veebruaril Eesti sünnipäeva hommikul Narva linnuses toimunud Eesti lipu heiskamise tseremoonial ühele pildile koos president Kersti Kaljulaidiga. Foto: Erakogu

Aleksandr Moissejenkot tunnevad hästi need, kes on käinud Vaba Lava Narva teatrikeskuses, kus on üks tema töökohtadest. Aga Aleksandr on ka aktiivne kaitseliitlane. Sellesse organisatsiooni astus ta küll alles 2017. aastal.

Miks alles tol aastal?

2015. aastal, kui ma õigesti mäletan, muutis Eesti seadust, mis võimaldas mittekodanikel selle organisatsiooni tööst osa võtta. See andis mulle tõuke Kaitseliitu astuda.

Eesti kodakondsus on praegu küsimärgi all, sest pean tegema B1-kategooria keeleeksami. Ma arvan, et olen juba edukalt sooritanud põhiseaduse eksami. Kuid keelega on mul väga suur probleem. Ma ei oska eesti keelt, kuna mul ei ole üldse praktilist kogemust.

Olen kogu oma elu elanud Narvas. Eestlastega ma peaaegu kokku ei puutu peale harvade erandite just viimasel ajal, kui asusin tööle teatrisse, kuid see piirdub alati tööküsimustega. Mul on minimaalne keeleoskus, mis võimaldab asju ajada. Muidugi ei ole see piisav, sest tahaksin rohkem inimestega suhelda, mitte lihtsalt mõnd fraasi kasutada.

Ka Kaitseliidu Narva malevkond on üsna venekeelne.

Üldiselt jah. Meie liikmed on kohalikud vene keelt kõnelevad inimesed. Enamik on narvalased. Neil on küll Eesti kodakondsus, kuid me suhtleme vene keeles.

Mida arvate üleminekust eestikeelsele õppele gümnaasiumides?

Seda oleks tulnud teha juba ammu, ütlen seda kui kahe täisealise tütre isa. Ja tuleks alustada lasteaias piisavalt vara, et meie lapsed valdaksid eesti keelt piisavalt hästi.

Miks seda varem ei tehtud, see on minu arvates ju selge. Mõned poliitilised jõud kartsid kaotada valijaid. Aga kuidas tundub, kas nad kaotasid neid siiski?

Me räägime Keskerakonnast. Kui aus olla, siis varem, 1990ndate alguses ja 2000ndatel, vaatasime keskerakondlasi kui neid inimesi, kes kaitsesid meie, venekeelsete õigusi. Ja tundus, et see toimis. Kuid viimase 10 aasta jooksul oleme mõistnud, et see on umbtee.

Me oleme muutunud selle erakonna ambitsioonide pantvangideks, sest meie, kes me ei räägi eesti keelt, ei ole Eestis kohanenud. Me oleme mingisugused võõramaalased, kes elavad Eestis, kuid samas ei ole nagu Eesti inimesed. Me oleme alati olnud kasulik kaart Keskerakonna esindajatele. Kui valimised kätte jõuavad, siis saabub palju suurepäraseid inimesi, kes kaunilt vene keeles meiega suhtlevad, naeratavad, annavad kompvekke ja ootavad ainult meie häält.

See on viinud selleni, et nüüd on järsk üleminek eestikeelsele õppele. See hirmutab väga lastevanemaid, kelle lapsed on praegu koolis, sest nad kardavad, et hariduse kvaliteet langeb järsult.

Kui seda järsku muutust ei oleks olnud, siis oleks võib-olla 30 või 40 aastat veel läinud.

Vaadake, ma olen alati arvanud, et alates sellest hetkest, kui Eesti 1991. aastal sai piisavalt vabaks riigiks, oleks pidanud lasteaedadesse sisse viima eestikeelse õppe. Me nägime, et kui vanemad oma lapsed eesti lasteaedadesse panid, siis kõiki neid ei võetud vastu. See oli probleem, sest lapse saamine eesti lasteaeda käis tutvuste kaudu.

Seetõttu tulnuks seda teha juba varem. Praegu kulgeb protsess hästi, see käib, ma loodan, et see saab olema piisavalt normaalne. Ja muidugi on arusaadav, et mõnede laste saatus muutub mitte nii, nagu nad tahaksid.

Minu vanem tütar tahtis astuda Sisekaitseakadeemiasse, kuid ei suutnud seda teha ainult selle pärast, et ta ei osanud piisavalt hästi eesti keelt, vaatamata sellele, et tol ajal polnud koolis eesti keel mitte nagu minu jaoks mingi fakultatiivne asi, vaid täiesti täieõiguslik aine. Ja kui sellised asjad juhtuvad sinu lastega, siis sa mõistad, et mõned asjad ei lähe nii, nagu peaks.

Ta võib ju keelt õppida ja uuesti proovida.

Kui laps või noor inimene puutub kokku selliste asjadega, võib ta sulguda endasse ja distantseeruda eestikeelsest kogukonnast. See on üks võimalik variant. Lõpptulemusena saame eraldiseisva ühiskonna, mis elab küll Eestis, omades Eesti kodakondsust, kuid pole mingil põhjusel kohanenud Eesti ühiskonnaga, sealsete eakaaslastega.

Laps võib lihtsalt solvuda. Meie kui vanemad mõistame, et me ei tohiks lubada sellist šokki meie lastele. See elukogemus, mis juhtus minu vanema tütre elus, mõjutas ka minu noorema tütre kasvatust, tema astus kohe eesti kooli. Praegu õpib ta õnneks arstiks ja valdab nii eesti kui ka vene keelt suhtlemistasandil. Olen õnnelik, et ta tunneb ennast täieliku ja täieõigusliku Eesti ühiskonna osana.

Kas on võimalik olla Kaitseliidu liige, kui eesti keelt eriti ei oska? See on ju ühine organisatsioon.

On käsud, mida tuleb hästi tunda. Kui osalete õppustel, siis komandör annab käsu loomulikult eesti keeles. Meie olukorras tehakse seda vene keeles, et iga sõdur saaks aru, mida temalt oodatakse.

Meie, venekeelsed, oleme omaette venekeelse kogukonnana. Kui tekib suhtlus eestlastega, on meil noored inimesed, kes tõlgivad. Seega saame vältida segadust ja arusaamatusi. Põhimõtteliselt pole meil ühes ja samas kaevikus mingeid probleeme eestlastega, mis puudutab meie kavatsusi ja tegevusi.

Aga kui proovida ilma tõlkideta?

See pole kool, kus õpetatakse eesti keelt. Praegu kaldun veidi kõrvale ja räägin oma töökogemusest klientidega suhtlemisel. 95% minu klientidest on ettevõtted, kus räägitakse vene keeles.

Mul on kaks töökohta. Esimene töökoht on Teknose värve müüv firma. Teine töökoht on teatris haldusjuhi ja lavatehnikuna.

Kas olla müügijuht ja töötada teatris on keeruline? Ja olla veel Kaitseliidus?

Mul on üks suur eelis: ma elan üksi, olen lahutatud, mul on piisavalt vaba aega. Ühes töökohas müün klientidele värve, suhtlen nendega e-posti teel. Seejärel lähen tööle teatrisse. Ma ei seisa iga päev kaheksa tundi masina taga.

Teatris on oma nõuded, töö on nädalavahetustel ja enamasti õhtuti. Ühendan need kaks tööd paindliku graafiku abil.

Mul on huvitav töötada selles teatris, kuna suhtlen narvalastega ja näen nende reaktsiooni erinevatele lavastustele. Saan aru, miks see teater neile ei meeldi. Ausalt öeldes enne teatrisse sattumist võisin ma suhtuda samamoodi mõnedesse näidenditesse, mis siin lavale tuuakse, kuid suheldes lavastajate, koreograafide ja näitlejatega, näen, kuidas lavastus sünnib ja millised ideed lavastajal on.

Ma mõistan, et lavastaja, teatri ja etenduse hindamiseks tuleb minna kohale, vaadata, mõista ja tõlgendada. Siiski on probleem selles, et sellesse teatrisse tuleb palju Eesti kollektiive ning venekeelsetel inimestel võib olla vähem huvi siia tulla, kuna etendust peaks tajuma silmade ja kõrvadega.

Mis puutub teie küsimusse, kas see aitab keelt õppida, siis ma arvan, et jah, kindlasti aitab see hiljem. Vaataja on kaasatud etenduse tegevustesse, kus räägitakse eesti keeles emotsioonidest, armastusest ja erinevatest igapäevastest asjadest. Kindlasti aitab see hiljem.

Kas Narvas on keeruline olla kaitseliitlane?

Keeruline on, sest seda ei mõisteta. Ma mäletan, et kui astusin Kaitseliitu ja mu tuttavad sellest teada said, suhtusid nad väga negatiivselt. Kuigi nad ei öelnud otsesõnu, et ma müüsin end mingile, vabandage väljendust, fašistlikule liikumisele, ma arvan, et minu selja taga olid sellised vestlused.

Kas nad jäid sõpradeks?

Noh, teate, alates sellest ajast olen ma mõelnud üsna palju oma sõpradele või inimestele, kellega suhtlesin, eriti sellele, kuidas nad suhtuvad maailmas toimuvasse. Inimesed lõpetasid mõtlemise. Eriti palju vanu sõpru alles ei jäänud. Samas kui keegi puudub, ilmuvad teised inimesed, kes on minuga samal lainealal ja räägivad täiesti mõistlikult maailmas toimuvatest probleemidest. Ei, ma ei kahetse üldse, et ennast Kaitseliiduga sidusin.

Kuidas Ukrainas toimuv teid ja teie kaasmalevlasi mõjutab?

See, mis juhtus eelmise aasta 24. veebruaril, tundus esialgu rumala naljana, aga paljud meie liikmed mõistavad, et võib saabuda hetk, kui tuleb oma riiki kaitsma hakata. Ühel hetkel võib riik öelda, et nüüd on teid vaja, ja siis tuleb oma asjad kõrvale jätta ja minna seda riiki kaitsma.