Puuduliku regionaalpoliitika haavad jalgpallis

Narva Trans on olnud sel sajandil Ida-Virumaa edukaim pallimänguvõistkond. Foto: Ilja Smirnov

Konkurentsivõimeliste jalgpallimeeskondade olemasolu peegeldab vähemasti Euroopas ka riikide eri piirkondade elujõudu. Samas on need meeskonnad ka aastakümneid olnud kohaliku kogukonna kooshoidjad, kellele elatakse kaasa nii headel kui kehvematel aegadel.

Ida-Virumaal on imetlusväärne, et Narvas on Nikolai Burdakov juba üle 30 aasta vedanud sealset jalgpallimeeskonda, kes pole kordagi meistriliigast välja langenud. Mitmelgi hooajal on Trans olnud ainsaks meeskonnaks, kes suutnud pealinna klubidele konkurentsi pakkuda heitluses nii meistrisarja medalite kui ka karika pärast. Aga see on muutunud ja muutumas aina raskemaks.

Veel kümme aastat tagasi oli meistriliigas koguni kolm Ida-Viru meeskonda ja esiliigas üks. Järgmisel hooajal hoiab Eesti kahes tugevamas liigas Ida-Viru lippu kõrgel vaid Narva Trans.

Vahepeal on küll valminud uued kunstmuruväljakud Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, mis on elementaarseks eelduseks, et pealinna ja teiste piirkondadega kas või enam-vähem võrdselt stardijoonel olla. Aga ühtegi jalgpallihalli pole õnnestunud Ida-Virumaal püsti saada.

Väljakud ja hallid pole aga võrrandi ainsad tegurid. Kohalikest klubidest on võrsunud mitmeid mängijaid, kes jõudnud ka koondisesse ja mitmetesse Eesti tippklubidesse. Kui noortel mängijatel pole pärast gümnaasiumi lõpetamist kohapeal piisavalt valikuid edasiõppimiseks, siis tõmbab pealinn ka nemad endasse. Kui kohalik ettevõtlus kiratseb, siis on jalgpallimeeskonnal keeruline konkurentsivõimelise meekonna eelarvet kokku saada.

Kokkuvõttes joonistuvad sel moel jalgpalli ja ka teiste pallimängude kaudu välja puuduliku regionaalpoliitika haavad.