Vaatamata erinevatele tagasilöökidele, nagu õiglase ülemineku fondi raha seni leigeks jäänud kasutus, ei saa väita, et poliitikud ja ministeeriumide ametkonnad ei pööraks tähelepanu Ida-Viru muredele. Pööravad küll. Kuid probleem seisneb selles, et see tähelepanu ei jagune maakonna omavalitsuste vahel kuigi võrdselt.
Töötukassa teatel oli selle aasta 9. novembri seisuga Ida-Virumaal 6967 registreeritud töötut. Töötute osakaal ei ole aga kõrge ainult Narvas, millest Eesti poliitikud kõige enam räägivad, vaid ka teistes Ida-Viru linnades ja seetõttu tuleb tegutseda selle nimel, et ka sinna tuleks investeeringuid ja uusi töökohti.
Kuid enamik suuremaid uusi ettevõtteid on plaanis Ida-Virumaal rajada Narva ja selle ümbrusse. Magnetitehas tuleb Narva. Tuhatöötlemise tehas tuleb Narva. Põlevkiviõlitehas tuleb Narva külje alla. Need on suure mõjuga näited.
Kindlasti ei süüdista ma siin Narvat uute töökohtade ja tehaste haaramises teiste Ida-Viru piirkondade arvelt. Iga omavalitsusjuht peab seisma ennekõike oma valla või linna eest. Seetõttu saab ainult kiita hiljuti ametist tagandatud Narva linnapead Katri Raiki, kelle võimul oleku perioodi jäi enamiku uute tootmisvõimsuste ja projektide Narva rajamise otsustamine.
Pealinnas resideeruvatel otsustajatel on aeg mõista, et Ida-Virumaa pole kaugeltki ainult Narva.
Ometi ei tähenda see, et Jõhvi, Sillamäe ja Kiviõli juhid oleksid saamatud või Raigist kehvemad. Usun, et kõik maakonna omavalitsusjuhid annavad endast parima uute tööandjate meelitamiseks just oma omavalitsusse.
Pealinnast maakonna probleemidega tegelevad poliitikud ja ametnikud pööravad tähelepanu ennekõike just Narvale. Öeldakse küll "Ida-Virumaa", mõeldakse ikka "Narva".
See on kohutav suhtumise probleem. Kõigi Ida-Viru omavalitsuste inimesed väärivad paremat tulevikku ning ühe omavalitsuse teistele eelistamine on vale. Pealegi ei elagi enamik Ida-Viru elanikest Narvas! Maakonna rohkem kui 130 000 inimesest elab piirilinnas ainult veidi üle 50 000.
Seetõttu võiks tulevikus Ida-Virumaa jaoks mõeldud toetusfondide raha jagamisel reserveerida osa summasid igale konkreetsele omavalitsusele, et mingigi osa abist jõuaks igasse maakonna ossa. Seda ei saa teha juba otsustatud programmide puhul, aga tulevikus võiks osa raha igas uues riiklikus Ida-Viru programmis olla ette nähtud konkreetsele omavalitsusele. Siis tunneks kõikide maakonna omavalitsuste elanikud, et ka neist hoolitakse.
Samuti pole logistilisest vaatevinklist kõige mõistlikum koondada kõik töökohad maakonna idapoolseimasse linna, kus peaksid seejärel käima tööl inimesed Sillamäelt, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Kiviõlist ja vaat et lausa Iisakust. See ei kõla kuigi mõistlikult. Lahenduseks oleks uute projektide meelitamine lisaks Narvale ka teistesse maakonna linnadesse ja valdadesse.
Jah, tegemist on ennekõike omavalitsusjuhtide ülesandega. Küll aga on riigil võimalus seda protsessi toetada, kuid samuti saab jätkata senist Narva eelistamist. See on poliitiliste valikute küsimus.
Narva inimesed väärivad paremat tulevikku. Kuid seda väärivad ka Jõhvi, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Kiviõli elanikud. Ning loomulikult ka hõredama asustusega piirkondade elanikud.
Pealinnas resideeruvatel otsustajatel on aeg mõista, et Ida-Virumaa pole kaugeltki ainult Narva. Loodetavasti suudab hiljuti ametisse asunud valitsuse esindaja maakonnas Jaanus Purga selle lihtsa tõiga ametkondadele edastada.
