URMAS REINSALU ⟩ Põlevkivienergeetika väljasuretamine ei vasta Eesti huvidele

Urmas Reinsalu sõnul tuleb energeetikas lõpetada rabelevate otsuste tegemine ning koostada tegevuskava, kus ideoloogiliselt pole välistatud ükski elektri tootmise viis. Foto: Konstantin Sednev / Scanpix

Praeguse Eesti populaarseima erakonna Isamaa esimees Urmas Reinsalu leiab, et kunstlike reeglitega põlevkivienergeetika ideoloogiline väljasuretamine ei vasta Eesti huvidele. Samas möönab ta, et ka Isamaa on vastutav selle eest, et aastaid tagasi anti justkui eskalaatoril sõites praeguse kuju saanud rohepöördele liiga läbimõtlematult roheline tuli. Intervjuus räägib Reinsalu ka sellest, miks Isamaa ei läinud tänavu valitsusse muutusi tegema, kui selleks võimalus tekkis.

Miks ei õnnestu teie juhitaval, Eesti praegusel kõige populaarsemal erakonnal Isamaa Ida-Virumaal kanda kinnitada? Toetus on siin väga väike ja tuntud Isamaa kohalikke poliitikuid imevähe?

Ma mõistan suurepäraselt seda osundust, et kõigil erakondadel lasub vastutus ka nii Narva kui kogu Ida-Virumaa kohalikus poliitikas oma sõnum kohale viia. Eriti praegusel pingelisel ja segasel ajal. See on väga oluline.

Me tegime kohalike valimiste avalöögi Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis, kus meil oli energeetikakonverents. Puudutasime seal seda ummikseisu, kuhu valitsus on paraku Eesti asetanud.

Kriipsutada maha see panus, mida on Ida-Virumaa andnud Eesti energeetilise julgeoleku tagamiseks ja elektri hinna konkurentsivõimelisena hoidmiseks vabanenud Eestis, ei vasta Eesti ega Ida-Virumaa huvidele. Peame sellest ausalt kõnelema.

Sellest ongi kõneldud juba aastaid. Aga milline oleks lahendus?

Kui see Fit55 [Euroopa Liidu õigusaktide kogum kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks ja kliimaneutraalsuse saavutamiseks] välja käidi, oli seal sees põhimõte, et saavutada 55protsendiline süsiniku emissiooni vähenemine aastaks 2030 võrreldes 1990. aastaga. Aga Eesti on selle tegelikkuses juba saavutanud.

Me peaksime kõigepealt tuvastama sellega võetud kohustuste maksumuse ja sotsiaal-majandusliku mõju.

Praeguses energiajulgeoleku olukorras tuleb revideerida Euroopa emissioonikaubanduse süsteemi reegleid. Just nende reeglite tulemusel on muudetud konkurentsivõimetuks meie põlevkivienergeetika. See ei vasta meie elulistele energiajulgeoleku vajadustele.

See eeldaks kogu Euroopa süsinikukvootide kaubanduse muutmist?

Põlevkivienergeetika mahakriipsutamine on ebaratsionaalne ja vastutustundetu poliitika valik.

Praegu valitseb meie energeetika tuleviku suhtes täielik teadmatus. Valitsus on võtnud suuna, et aastaks 2030 tuleb saavutada 100protsendiline taastuvenergia tootmine Eesti tarbimise mahust. See on nelja ja poole aasta pärast. Eksperdid ja ettevõtjad on öelnud, et see on ebamõistlik ja ebapraktiline suund.

See tähendaks sellise energiamajanduse loomist, mis ei ole turutingimustel jätkusuutlik, ja seetõttu tuleks seda massiivselt subsideerida elektritarbijate poolt. Lisaks sellele, et see tähendab kõrget elektrihinda tarbijatele, ei taga see ka energiavarustuskindlust, kuna see on juhuelektripõhine ja kõigub sõltuvalt ilmast dramaatiliselt. Seetõttu tuleb ehitada kõrvale juhitav reservvõimsus, mida hakatakse samuti subsideerima.

Kokkuvõttes saame energiasüsteemi, mis on tarbijatele kallis, varustuskindluse mõttes riskialdis ja nüüd selgub Enefit Greeni näitel, et see ei pruugi ka investoritele jätkusuutlik olla. Isegi olukorras, kui tegu on subsideeritud majandusharuga.

Eesti Energia on samas suuteline põlevkivist elektrit tootma omahinnaga suurusjärgus 5 senti kilovatt, ilma süsinikukvoodi ostmise kuluta.

Seda tingimusel, kui põlevkivielekter oleks pidevalt turul, aga mitte lühiajaliste sutsakatega, ning vanade põlevkivijaamade töökorras hoidmine nõuab samuti suuri kulutusi?

Energeetikas tuleb kõigepealt peatada rabelevad otsused.

Me peame koostama Eesti huvidest lähtuva energiakava. Seda moel, kus riigi poliitiline juhtkond määratleb, millised on meie eesmärgid energeetikas, ja kava ise koostavad selle pinnalt eksperdid. Seejuures ei tohiks ühtegi valikut − olgu see põlevkivi, tuumajaam või midagi muud − ideoloogilistel põhjustel välistada. Praegu käib see tagurpidi. Kui me opereerime energeetikas poliitiliste ja ideoloogiliste initsiatiividega, siis me jõuamegi sellisesse seisu, kus elekter muutub aina kallimaks ja varustuskindlus riskirohkemaks.

Euroopa Liidu viimaste aastate kogu energiapoliitika on olnud suuresti ideoloogiline. Näete te märke, et see võiks muutuda?

See on väga põhimõtteline küsimus. Me oleme üks Euroopa Liidu liikmesriik, aga me peame tajuma ka rahvusvahelisi trende, ka neid, mis tulevad Ameerikast või rahvusvahelisest konkurentsikeskkonnast.

Me peame selles valguses ütlema, mis on meie huvides. Mis on meile esmajärguline ja mis teisejärguline. Eesti valitsus ei ole aastate jooksul tegelikult sõnastanud rohepöörde tasakaalustavat rahvuslikku huvi.

Me peame olema valmis tegema totaalrevisjoni rohepöörde juba vastuvõetud ja jõustatud poliitilisele agendale. Ja toetama enda rahvuslikest, majanduslikest ja energiajulgeolekust tulenevat käsitlust.

Avalikkuses on jäänud tähelepanuta, et Eesti valitsus teatas märtsis, et me toetame Euroopa Komisjoni ettepanekut kiirendada rohepöörde tempot, et saavutada 90protsendiline emissiooni vähendamine 1990. aastaga võrreldes juba 2040. aastaks.

See ei puuduta ainult energeetikat, vaid ka transporti, põllumajandust ja teisi majandusharusid?

Kogu inimtegevuse perimeetrit. Kõik ettevõtlusorganisatsioonid palusid piltlikult öeldes põlvili, et hea Eesti valitsus, ärme jookse selle ambitsiooniga kaasa olukorras, kus meil puudub igasugune ettekujutus, kui palju see meile maksma läheb ning kas see on reaalsuses mõistlik ja vajalik.

Kuidas sellised otsused sünnivad ja kes neid konkreetselt teeb?

See on kliimaministeeriumi ettepanek. Selle taga on suutmatus adekvaatselt sõnastada meie enda strateegilist huvi.

Eesti valitsus peaks viivitusteta avama läbirääkimised ETSi süsteemi [Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem] reformimiseks, selleks et energiajulgeoleku huvides oleks meil võimalik oma olemasolevate juhitavate tootmisvõimustega opereerida ilma CO2 koormiseta.

Valitsus on Euroopa Komisjonile raporteerinud, et me loobume põlevkivienergeetika kasutamisest. Selle eest tuleb Ida-Virumaale 340 miljonit õiglase ülemineku fondi investeeringuid. See, et siia tuleb investeeringuid, on hea ja mõistlik. Aga võrdleme. Ühel pool on üle 300 miljoni euro, mis kulub ära mõne aastaga, teiselt poolt loobume majandusharust, mille väärtus on pikas perspektiivis veerand triljonit eurot. Veerand triljonit [250 miljardit eurot ehk Eesti 14 aasta riigieelarve maht tänases vääringus]! See ei ole tasakaalus.

Kuidas te selle veerand triljonit eurot tuletate?

Ma pean silmas põlevkiviressursi hinnastamist, mida geoloogide ekspertiisid on näidanud.

Me ei tohi ükskõik kui idealistliku, aga samas utopistliku visiooniga muutuda koloniseerimise objektiks. Selle mõju on kogu riigi baasinfrastruktuuri habrastamine. Ida-Virumaal on niigi dramaatiliselt suur tööpuuduse tase, võrreldes muude piirkondadega. Ka leebemad sotsiaal-majanduslikud hinnangud näevad tulevikus ette veel tuhandete töökohtade kadumist praegusest põlevkivitööstusest.

Selline muutus ei tulene loomulikust turumajanduse dünaamikast. Kui näiteks lauatelefone enam ei toodeta, kuna inimesed eelistavad helistada mobiiltelefonidega, siis on see loomulik areng. Aga energeetikas toimub puhtalt regulatiivne pööre.

Isamaa kuulus kuni 2023. aastani väikeste pausidega samuti aastaid erinevatesse valitsustesse, mis on teinud rohepöördega seotud otsuseid, mis on samuti viinud praeguse olukorrani energeetikas. Miks te seda siis ära ei hoidnud?

Tulebki möönda, et Eesti ühiskonnas oleme me selles osas liikunud nagu eskalaatoril. Samas on kogu meie ümbritsev keskkond dramaatiliselt muutunud. See kahtlemata sunnib ka erinevate valitsuste ja parteide tehtud seniste otsuste kohta ausalt ütlema, et senine riigijuhtimine ei ole vastanud ühiskonna ootustele. Meil on olnud liiga mugav nende otsuste langetamise dünaamika.

See oli õige küsimus, et kuidas sünnivad otsused ja kes meie maal üldse otsustab. Tõepoolest, otsused sünnivad sageli nii, et tuleb Euroopa Komisjoni poliitika ettepanek. Ametkond koostab üldjuhul sellele soosiva hinnangu. See ei ole iseenesest veel õigusakti otsus, millega rahalisi kohustusi või täiendavat halduskoormust juurde võetakse.

Aga kui oleme ettepanekule juba pead noogutanud, siis järgmisena tekib juba üldjuhul tõrgeteta ka õigusakt. Öeldakse, et küll me hiljem analüüsime mõjusid ja kujundame oma positsiooni välja. Aga nii see jääb. Sellel eskalaatoril liikudes on meil puudu poliitilisel tasemel võimekusest näha kogu protsessi tervikuna.

Ka Mario Draghi tõi oma raportis [Euroopa Keskpanga endise presidendi ja Itaalia endise peaministri raport Euroopa konkurentsivõimest] välja, et Euroopa deindustrialiseerib ennast. See kandub üle ka Eestile. Me näeme ka kliimaseaduse initsiatiivis, et osale majandussektoritele kuulutatakse välja kiire hukkamise otsus ja teiste puhul asetatakse Prokrustese sängi [talumatusse olukorda].

Meil puudub analüütiline võimekus, mis peab rajanema poliitilisel nõudlikkusel ühiskonna huvide eest seismisel. Ma tunnistan avameelselt: see on olnud meil kahjuks viimase viie kuni kümne aasta jooksul täiesti ebapiisav.

Kuidas saab Eesti muuta süsinikukaubanduse põhimõtteid, mis annaks kodumaisele energeetikale võimaluse turule naasta?

Nagu on öelnud Euroopa Liidu praeguse eesistuja Poola peaminister Donald Tusk, peaksime me julgema panna lauale ETSi süsteemi korrigeerimise ja tegema seda ratsionaalsete argumentidega.

Aga poliitikud on ka oma kompromisside pantvangid. Hoiaku muutus peab alguse saama tõe rääkimisest.

Terve internet on täis tõekuulutajaid, kes räägivad üksteisele vastu?

Just. Üks küsimus on rohepöörde tempos. Aga me peame iseendalt avameelselt küsima ka seda, et võib-olla pole mõned baaseeldused eesmärkide püsituses inimkonnale laiemas vaates jõukohased.

Ei ole võimalik, et Euroopa Liit ühe osana maailmast suudaks poole inimpõlve jooksul globaalselt temperatuuri muuta. Loomulikult peaksime tegelema kliimamuutustega kohanemisega ja otsima globaalselt teiste piirkondadega rohkem ühisosa. Aga pole vaja tegelda üle jõu käiva sooritusega. See ei vasta ka inimeste ootustele jõukuse ja heaolu osas. See ei ole teostatav.

Kuidas need eesmärgid on tekkinud?

Need eesmärgid tulid sellest, et poliitikal on oma inerts. Vastutustundlik inimene ei mõtle loomulikult ainult enda jõukusele, aga rohepoliitika ei saa eriti praeguses julgeolekukeskkonnas olla Euroopa keskne eesmärk.

Poole inimpõlve jooksul on tekkinud dramaatilised käärid Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu elatustaseme vahel. Need on karjuvalt kasvanud. Me jääme maha.

Ma arvan, et need on loomuvastased eesmärgid. Iga pere loodab ju, et nende laste põlvkond elab paremini. Kui püütakse üles ehitada plaanimajanduslikku majandusmudelit, siis see tekitabki karjuvat kakofooniat.

Ka Eesti inimesed ei lepi sellega. Inimesed on väsinud poliitikute tühjast lobast. Nad näevad hinna- ja maksutõuse.

Miks Isamaa ei läinud märtsis valitsusse olukorda muutma, kui sotsid sealt välja visati ja kutse saite, vaid jätkate opositsioonis kuulutamist, kuidas valitsus teeb peaaegu kõike valesti?

Väga tõsine küsimus, millele ei ole kerget vastust. Aga selles erikaalus, kus Reformierakond on koos Eesti 200ga, kes on sisuliselt nende poliitika teenindaja, on neil riigikogus vajalik enamus olemas. Kõike, mida nad on viimase kahe aasta jooksul tahtnud meie rahvaga teha, on nad saanud teha.

Sotside demonteerimise operatsioon oli mõeldud selle loogikaga, et Isamaa tuleb valitsusse ja siis ei jää ühiskonnale ka alternatiivi. See võimaldanuks neil oma poliitikat veelgi enesekindlamalt jätkata. Nad kujutasid ette, et Isamaa tuleks sinna ülekattega jõuna. Isamaal poleks olnud jõuõlga nende poliitika mõjutamiseks või põhimõttelise poliitika muutmiseks.

Isamaa võimalused survestada ja mõjutada nende poliitikat on opositsioonis palju suuremad, kui oleksime läinud nende valitsemisele kattevarjuks. See oleks võtnud inimestelt ka lootuse, et muutust on võimalik esile kutsuda. Tõsi küll, üks asi on muutus 2025. aastal, aga 22 kuu pärast on võimalik Eesti kodanikel uus otsus langetada.

Isamaa ei karda vastutust, aga selle peaksid mandaadi andma valimistel Eesti kodanikud. Kriisi jõudnud Saksamaa eelmine poliitiline juhtkond oli võimeline kokku leppima erakorralistes valimistes, et mitte kaotada aega. Ka Eestis oleks see võimalik, kui parlamendierakonnad jõuaksid kokkuleppele.