/nginx/o/2019/01/14/11714304t1h92a4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/02/16816308t1hb89c.jpg)
Amadeusi kinosaalis võeti kokku Jõhvi kultuuri- ja huvikeskuse korraldatud XVIII rahvusvahelise harrastusfilmide festivali "Laterna magica" tulemused ning näidati konkursil osalenud paremaid filme. Võitjate ja auhinnasaajate autasustamistseremoonia ajal saalis vabu kohti ei olnud.
Järjekordne "Laterna magica" tõestas, et harrastusfilmide tegijad ei karda unistada, luua ja oma lugusid ka teistega jagada. Vaatajaid täis saal omakorda kinnitas, et harrastusfilmid on publiku seas endiselt nõutud ja oodatud.
Tseremoonia alguses meenutati oma kodupiirkonna kultuuriellu ja kogu Eesti filmiajalukku märkimisväärse jälje jätnud näitlejat ja filmilavastajat Kaljo Kiiska, kes oleks tänavu saanud saja-aastaseks.
"Soovitaksin kõigil, kellele meeldib filme teha, vaadata Kiisa filmi "Hullumeelsus" − see on kunstiliselt mu lemmikfilm, mis algajaile filmisõpradele kindlasti nii mõndagi õpetab," rõhutas "Laterna magica" žüriisse juba kümnendat korda kuulunud ajakirjanik, blogija ja internetikanali Rakurs kaasasutaja Sergei Ovtšenkov.
VÕITJAD
Grand prix
Muusikavideo "Amneesia", Heini Soobik (stuudio Diletanten Orchestra, Pärnu)
Dokumentaalfilm
"Õpetused", Ivan Aljohhov (Nicam Studio, Kohtla-Järve)
Mängufilm
"Hey", Diana Conde (Barcelona, Hispaania)
Animafilm
"Väga kasulike asjade reklaam", Alice Sepp, Artur Reinsalu, Margarita Galkina, Karina Devadze (Creative Space Studio, Tallinn)
"Tähelepanu! Kaamera! Võte!"
"Unes või ilmsi?", Rinaldo Šaldõbajev (Kohtla-Järve gümnaasium)
"Väga lastekino"
"Friendship Dance", Tallinna Liikuri lasteaia õpetajad ja lapsed
Muusikavideo
"Bipolarity", Daniil Volotskoi (filmistuudio AD Industry, Narva)
Tema kolleeg, lavastaja ning teatri- ja filminäitleja Eduard Tee rõhutas, et Kaljo Kiisk läks esmalt samuti hoopis inseneriks õppima ning harrastajana alustas ka maailmakuulus filmilavastaja Quentin Tarantino.
"See näitab, et harrastajast professionaaliks saamiseni on vaid väga lühike samm. Sa ei pane tähelegi, kui sinust juba professionaal on saanud. Ei maksa karta oma elu igaveseks muuta, kui sulle pakub põnevust märgata kõike seda, mis peidus tavaliste lugude taga, ning otsida viise, kuidas rääkida tõtt nõnda, et see puudutaks vaataja südant," arutles ta.
/nginx/o/2025/05/02/16816312t1h9546.jpg)
Enim auhindu Kohtla-Järvele
Kõige rohkem auhindu kogus tänavu kohtlajärvelane Ivan Aljohhov Nicam Studiost, kes esitas žüriile hindamiseks eri nominatsioonides neli tööd. Neist kolm pälvisid auhinna: peaauhinna vabatahtlike päästjate organisatsiooni Iga Elu tööst kõnelev dokumentaalfilm "Õpetused", teise koha muusikavideo "Tee" ja kolmanda koha žanriväline film "Kardisõit".
"Olen elukutselt autoelektrik ja filmide tegemine on esialgu vaid mu hobi," sõnas ta. "Alustasin neli aastat tagasi ja tegin filme esmalt lihtsalt iseenda jaoks, kuid see haaras mind niivõrd, et avasin oma stuudio. Ma pole filmitegemist kuskil õppinud, ent tänapäeval on meediavõimalused niivõrd laiad, et soovi korral pole raske mis tahes infot leida. Osalen festivalil kolmandat korda, kaks aastat järjest tuli võitjaks minu tehtud muusikavideo. Eelmisel aastal ma auhindu ei saanud, kuid nähtust jäid sügavad muljed. Tänavu sundis mu abikaasa Anna, kes mind paljuski aitab, ära saatma eelmise aasta töid, kuid sellist tulemust ei osanud ma oodata."
Aljohhini sõnul paelub kino teda üha enam ning ta on juba hakanud saama tellimusi ja tõsisemaid projekte ning koostöös kolleegidega teeb ta nüüd ka mängufilme. Võimalik, et neid saab näha tulevastel festivalidel. "Kuid ma ei tee seda mitte festivalidel osalemiseks, vaid iseenda jaoks − see pakub mulle huvi," kinnitas ta.
Valikut teha polnud lihtne
Produtsent, lavastaja ja stsenarist Natalja Matšenene oli Jõhvi filmifestivali žüriis juba mitmendat korda. Ta märkis, et ehkki seekord oli välisosalejaid festivalil vähem, on sellel ka oma pluss − võimalus "oma" filmisõpru rohkem toetada.
"Eri vanuses inimesed tulevad kokku ja hakkavad filmima − see on lahe," sõnas ta. "Kõik, kes midagi tegid ja saatsid, on väga tublid. Konkurents oli tugev ja valikut teha polnud lihtne − vaidlesime palju. Mulle oli eriti lähedane animafilmide kategooria. Tore on näha, kuidas lapsed ja stuudiod professionaalses mõttes arenevad, tekivad uued ideed ja need viiakse ellu. Hea, et selles žanris on nii laste kui ka täiskasvanute töid − ka nemad loovad ega häbene oma töid laiemale publikule näidata."
Harrastajast professionaaliks saamiseni on vaid väga lühike samm.
Eduard Tee
Fotograaf ja disainer Diana Didõk oli "Laterna magica" žüriis esimest korda ega varjanud oma emotsioone.
"Oleme harjunud vaatama professionaalide tehtud filme, kuid üllataval kombel leiab ka harrastajate filmide seast tõelisi pärleid," sõnas ta. "On selge, et eelarved ei ole võrreldavad, kuid on imetlusväärne, kui paljud lapsed ja täiskasvanud suudavad vähese rahaga muljet avaldavaid tulemusi saavutada, oma valu ja rõõmu väljendada... On näha, kui õnnelikud nad on. Tore, et noored ei istu telefonides, vaid teevad filme. Rõõmu teeb, et neil on selleks olemas tehnilised vahendid."
Eduard Tee tunnistas, et mõnd filmi teistki korda vaadates valdasid teda tugevad tunded ja mõnikord kerkis klompki kurku.
"Pole ühtki seadust, mis ütleks, kuidas harrastaja või professionaal need sisemised mehhanismid tööle saaks. Sisemusest tulev tung ja tehniliste võimaluste kogum võimaldavad seda teha nii siiralt, et see puudutab ka kogenud vaatajat. On omamoodi ime, et festival elab nii palju aastaid ega ole minetanud oma köitvust, kogudes täissaale ja tuues kokku kümneid osalejaid. Tulen Jõhvi alati rõõmuga ning näen siin tõeliselt kirglikke ja siiraid inimesi," kinnitas Tee.
Žürii otsus oli üksmeelne
Tänavuse filmifestivali grand prix läks Heini Soobiku (Pärnu stuudio Diletanten Orchestra) muusikavideole "Amneesia". Muusikavideo valiti selle festivali peaauhinna saajaks esimest korda ning see kinnitab, et "Laterna magical" puuduvad igasugused žanrilised ja geograafilised piirangud.
Eduard Tee kinnitusel oli žürii valik ühehäälne.
"Kord rääkis üks Peterburi nukuteatri näitlejanna mulle, et draamanäitlejana oli ta juhuslikult sattunud nukuteatrisse, et üht puuduvat kolleegi asendada, ja sinna jäänudki. Kui talt küsiti, miks, vastas ta, et nukud ei valeta. Esiteks oli ootamatu, et see muusikavideo eristus kõigist teistest ega vastanud ühelegi žanrile. Tänapäeval on nukufilm ebatavaline, eriti veel harrastajate puhul. Teiseks on see lakooniline ja universaalne tõusu ja mõõna lugu, väga filosoofiline täiskasvanute lugu, mis on samas arusaadav ka lastele. Kolmandaks toob lõpus tekkiv kujutluspilt kananaha ihule, tekib peaaegu katarsise tunne. See töö vastab kõigile stsenaariumi nõuetele ja selles on kõik olemas. Kui inimesel õnnestub tõde lähedalt puudutada, kaob kõik üleliigne kohemaid. Nukul pole näol mingeid emotsioone, kuid me näeme neid, seostame iseendaga. Mulle jäi see lugu meelde, ma võtan selle endaga kaasa. Nii toimib tõeline kunst," selgitas Tee žürii üldist seisukohta.
"Olen siiani meeliülendavalt üllatunud sellise tunnustuse üle, seda enam, et tagasiside minu tegemistele on minu tutvusringkonnas olnud üsna jahedavõitu. Ülimalt hea meel on teada, et kuskil mu loomingut hinnatakse, ja see innustab mind edasi tegutsema," sõnas grand prix' pälvinud Heini Soobik. "Kindlasti plaanin ka järgmisel korral oma loominguga teie festivalil osaleda. Praegu ongi töös uue video tegemine. Kuna minu videod sisaldavad palju käsitööd, võtab kogu protsess üsna palju aega, aga mulle meeldib kõike põhjalikult teha."
Soobik märkis, et oli meeldivalt üllatunud ka teiste loomingut vaadates. "Kuna ma ise olen alles avastamas seda filmimaagia maailma, leidsin teiste filme vaadates väga palju nii tehnilisi kui ka sisulisi avastusi, mis avasid mulle aina uusi filmimaailma uksi. Kuna mulle oli sellisel üritusel osalemine esmakordne, sain uusi elamusi, kogemusi ja innustust. Väga tänan teid selle kõige eest ja kindlasti kohtume veel," lubas ta.
Järjekordne harrastusfilmide festival lõppes ühise tordisöömisega. Festivali koordinaator Anna Maskajeva aga rõõmustas külalisi toreda uudisega: Jõhvist on saamas Jõhviwood ning juba järgmisel aastal kerkib siia filmilinnak, millest saab tõmbekeskus filmitegijaile üle kogu maailma. Sellest, kuidas see kõik alguse sai, räägib idavirulaste tehtud dokumentaalfilm.