107. sünnipäeva tähistanud Eesti vanim elanik Larissa Šipitsõna leiab igast päevast rõõmukillukesi

Irina Kiviselg
, ajakirjanik
Copy
Eesti vanimat elanikku Larissa Šipitsõnat käis teisipäeval 107. sünnipäeva puhul õnnitlemas teiste seas ka sõbranna Agnes Kaiva.
Eesti vanimat elanikku Larissa Šipitsõnat käis teisipäeval 107. sünnipäeva puhul õnnitlemas teiste seas ka sõbranna Agnes Kaiva. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Teisipäeval 107. sünnipäeva tähistanud Eesti vanim inimene Larissa Šipitsõna tunnistas õnnitlejatele, et leiab rõõmu igast päevast.

Larissa oli Kiviõli Vahtra hooldemajas õnnitlusi vastu võttes rõõmsameelne, olgugi et enne sünnipäeva tabas teda haigusevimm, mistõttu ta täna voodist ei tõusnud. Ta ütles, et on õnnelik inimene, sest iga elatud päev toob väikesi rõõme.

Rõõmsameelne inimene

Larissa sõnas, et tal pole põhjust elu üle kurta. Hooldekodus hoolitsetakse tema eest hästi. Kui jalad ei kanna, pole hullu: saab ratastooliga liikuda ja ilusa ilma korral sõidutatakse õue. Aga huvitav on ka läbi akna õues toimuvat silmitseda. Rõõmu on vahel sellestki, kui päike tuleb pilve tagant välja. Maitsev lõuna ja sõbralikud hooldajad pakuvad samuti rõõmu.

Ta rääkis, et nüüd on nägemine kehvaks jäänud, aga veel aasta tagasi luges ta raamatuid ja ajalehti. Hooldekodusse asus ta aasta tagasi, sest tundis, et omaette on liiga raske toime tulla.

Hooldekodu töötajad märgivad, et Larissa on tagasihoidlik, kuid positiivse ellusuhtumisega. Kui tervis lubab, siis jutustab meelsasti oma elust, kus on olnud nii paremaid kui halvemaid päevi. Vahel tuleb seejuures ka pisar silma. Samas tunnistab ta, et halb ununeb enamasti kiiresti.

Larissa pärisnimi oli Klarissa

Larissa sündis 18. juunil 1917. aastal Saaremaal. Varem oli tema nimi Klarissa Kallas. Perekonnanime Šipitsõna sai ta teiselt abikaasalt. Eesnimi Klarissa muutus Larissaks aga okupatsiooniaastatel, kuna venelasest passilauaametnik leidis, et sellist nime nagu Klarissa pole olemas.

Tema lapsepõlv ja kooliaeg möödusid aga juba Ida-Virumaal Püssis, kuhu perekond Saaremaalt kolis, sest isa sai töökoha kaevanduses. Larissal oli kolm venda ja üks õde. Tema ema oli õmbleja. See amet oli nõutud igal ajal ja pere ei jäänud tänu ema tööle kunagi nälga.

Larissa on elus teinud mitmesuguseid töid, tema viimane töökoht oli Tallinna juveelitehases. Ida-Virumaale naasis ta pärast Eesti taasiseseisvumist, kui perekonnale tagastati Kiviõlis maja.

Emarõõme pole elu Larissale andnud. Sõda viis ta lahku esimesest abikaasast, teine suri 40aastasena. Kuid kogu oma hoole ja tähelepanu pühendas ta oma vendade ja õe lastele.

Positiivne meel ja küüslauk

Tänu millele on ta saanud nii palju elupäevi, ei oska eakas naine öelda. Võib-olla on see olnud oskus näha alati midagi head. Samas soovitab ta süüa küüslauku. "Sõime õega alati küüslauku ja ükski tõbi meile külge ei hakanud," ütleb ta.

Arvukaid õnnitlejaid nähes oli Eesti vanim inimene kergelt hämmeldunud ega saanud aru, miks inimesed tema juurde lilledega tulevad. Ega ometigi sünnipäev ei ole, imestas ta. Hiljem aga naeris, et pärast saja-aastaseks saamist on juba iga sünnipäev juubel.

Teda Jõhvist õnnitlema tulnud sõbrad Agnes ja Valdeko Kaiva meenutasid, et Larissa saja aasta juubelit tähistati tema kodumaja aias suures telgis, kus oli väga palju sugulasi ja tuttavaid.

Larissat käisid tema praeguses kodus Kiviõli Vahtra hooldemajas õnnitlemas nii lähedased ja sõbrad kui ka Lüganuse vallajuhid. Vallavanem Dmitri Dmitrijev ja abivallavanem Max Kaur kiitsid Larissat optimistliku meele ja elurõõmu säilitamise eest.

Tagasi üles