MALEVLANE ⟩ Mart Laar: Georg Sooden oli Eesti üks legendaarsemaid sõdureid II maailmasõjas

Tänavu juulis paigaldati Jõhvis Vabadussõja ausamba kõrval asuvale Georg Soodeni ja Raul Jüriado matmispaigale uus hauakivi, mille avamise tseremoonia toimub 28. juulil. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Ajaloolane ja endine peaminister Mart Laar nimetab oma raamatus "Sinimäed 1944" major Georg Soodenit Eesti üheks legendaarsemaks sõduriks teises maailmasõjas.

2. detsembril 1904. aastal Helsingis eestlasest politseiniku pojana sündinud Georg Aleksander Soodeni perekond asus 1907. aastal elama Jõhvi, kus isast sai kordnik ja ema hakkas pidama ämmaemanda ametit Jõhvi haiglas. Georg Sooden lõpetas 1924. aastal Jõhvi Ühisgümnaasiumi.

Teenis aastaid Kaitseliidu Viru malevas

Mart Laar kirjutab, et Georg Sooden unistas juba noorest peast sõdurikutsest ja üritas vabatahtlikuna osaleda ka Vabadussõjas, kuid lükati nooruse tõttu tagasi. 1925. aastal läks ta sõjaväeteenistusse, 1927. aastal lõpetas sõjakooli ja teenis kaitseväes. 1933. aastal asus ta nooremleitnandina teenistusse Kaitseliidu Viru malevas. Lühikest aega oli ta ka Kaitseliidu Jõhvi malevkonna pealik. Alates 1938. aasta augustist teenis ta leitnandina 4. üksikus jalaväepataljonis. Peagi naasis ta Kaitseliidu Viru malevasse, kus alates 7. veebruarist 1939 oli pisut rohkem kui aasta aega maleva instruktor.

Teise maailmasõja alguses mobiliseeriti ta Punaarmeesse, kust aga sõja algul, 1941. aasta 28. juulil andis end Saksa vägedele vangi. Samal aastal astus Sooden vabatahtlikuna eestlastest moodustatud 184. Eesti julgestusgrupi teenistusse ja määrati leitnandina 14. kompanii ülemaks ning septembris viidi pataljon Venemaale, kus võitles ka Volhovi rindel.

1943. aasta mais määrati ta 659. Idapataljoni ülemaks. 16. oktoobril ülendati koos Raudristi saamisega kapteniks. Jaanuaris 1944 ülendati ta majoriks. Sooden osales Punaarmee massirünnakute tagasilöömises ja taandumislahingutes Volhovi, Ilmeni ja Novgorodi rindelõikudes, Surkovo ning Vaskovo lahingutes hakati peagi rääkima endale kuulsust toonud "Soodeni pataljonist" või "Soodeni meestest". Tema ise, oma suure autoriteedi, sõjameheliku külmaverelisuse ja korranõudlikkuse pärast sai oma alluvatelt mitmeid hüüdnimesid, nagu "meie vana", "vana Jüri", "vana koll".

1944. aasta jaanuari lõpus jõudis pataljon Jõhvi, kust suunati pärast lühikest puhkust Narva rindele Krivasoosse. Krivasoo lahingus ja Putki ümbruses pandi Punaarmee pealetung pärast raskeid lahinguid seisma.

Peagi ühendati idapataljonid 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiga ja Soodenist sai 47. rügemendi II pataljoni ülem, hiljem sama rügemendi I pataljoni ülem.

Soodeni pataljoni viimane rünnak

1944. aasta 25. juuli öösel oli Soodeni pataljon koos Eesti diviisi tankitõrjekompaniidega asunud ettevalmistatud positsioonidele kahel pool Narva maanteed Konju juures Narva-2 kaitseliinil, et tõkestada juhuslikke läbimurdeid ja pidada rinne vajaduse korral kinni.

Mart Laar märgib raamatus "Sinimäed 1944" (kirjastus Varrak, 2012, lk 289), et Saksa kaitse Sinimäges ähvardas kokku variseda. 27. juulil toimunud nõupidamisel sündis otsus Sinimägedes Lastekodumägi tagasi võita ja rünnakule pidi asuma ka Soodeni pataljon.

Soodeni pataljon oli 25. juuli öösel asunud positsioonile Vokast umbes 2 kilomeetrit idas kahel pool Narva-Tallinna maanteed. Positsioon koosnes hästi kaevatud kindlustatud ja moondatud kaevikutest. "Sinna juurde kuulusid umbes 4 meetri sügavusel maa all asuvad punkrid raudseinte ja -ustega, mis meenutasid allveelaeva sisemust. Samadel positsioonidel asus ka diviisi tankitõjekompanii. 27. juuli keskpäeval laaditi pataljon veoautodele ning viidi mööda Narva maanteed üle Sillamäe umbes 4 km lääne pool Sinimägesid asuvale positsioonile, kust pärast lühikest peatust suunati Sinimägede surnuaia joonele rügemendi Norge käsutusse," kirjutab Laar.

Samas toob ta ära ka ühe Soodeni punkris olnud võitleja meenutused: "Punkriuks pahvatas lahti − käskjalg major Soodenile. Vaikides astus sõnaaher Sooden punkriesisele, hommikuhämarusse, luges teate, siis lubas käskjalal minna. Viivu pärast tegi korralduse kompaniiülemate kokkukutsumiseks, jäi ise liikumatult seisma, vaadates hommikupunas hingavat Soome lahte. Seisime adjutandiga ta selja taga, oodates korraldusi. Tükk aega seisis Sooden nii, siis lausus: "Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam peatada. Kui ta läbi murrab on kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab."

Veel samal õhtul enne pimedat asusime Sinimägedele positsioonidele. Tuli liikuda mõni km mööda mürskudest ülesküntud maanteed, kus aeg-ajalt veel mõni raske vaenlase mürsk prahvatas. Siin ja seal lamasid langenud sõdurid Eesti vappidega Saksa mundreil. Oli juba öö, kui pataljon lõpetas liikumise. Eemalt paistsid mahajäetud lastekodu kontuurid. Õhus oli tunda põleva õli lõhna ning mingit muud teravat kõrbevingu, mida haistes tahes-tahtmatult võpatasid. Lõhn pärines põlenud inimkehadest. Ja õige! Ööpimeduses paistiski suitsevaid teraskolosse − vaenlase tankid −, mõnelgi neist rippumas poolsöestunud sõdur tornis, nii kuidas surm oli teda tabanud leegitsevast tankist välja ronides. Liikumisel kohtasime kümmekonda belglast, kes peata kanadena ringi luusisid. Küsimustele saime vastuseks, et nad samal päeval kuskil Sinimägede rajoonis olid kaotanud suurtükitules terve pataljoni langenute ja haavatutena ja nüüd polevat neil kuskil olla... Võib-olla oli nende demoraliseerunud sõdurite jutt liialdatud, võib-olla mitte. Igatahes tunnistasid kohati purukslastud mets ja arvukad mürsuaugud tugevast venelaste suurtükitulest selles lõigus. Et Sinimäed said nii paljude Eesti sõdurite hauaks ning et seal pandi punkt ka Idapataljoni nr 659 saatusele, seda me siiski ei aimanud."

Mart Laar kirjutab, et Sinimägedele lähenedes hakkas vastase tuli tihenema, muutudes peagi laustuleks, milles 450mehelises koosseisus lahinguväljale jõudnud Soodeni pataljon kaotas lühikese ajaga ligi neljandiku koosseisust hukkunute ja haavatutena.

Peagi sai aga pataljon käsu kõigi järelejäänud jõududega rünnakut jätkata. Eestlastel õnnestus ületada mägedevaheline org ning tungida Lastekodumäele. Rünnakule läksid omakorda ka venelased. Eestlased üritasid Lastekodumäele püsima jääda, kuid enamik nendest tõmbus pärast oma juhi leitnant Jüriado haavatasaamist Grenaderimäele tagasi. Rünnakule läinud pataljonist püsis järgmise päeva hommikul Grenaderimäe ees kaitsel 30 meest. "Meie taga oli terve Eesti, kuid siin tema võtmepositsioonil oli teda kaitsmas vaid pisike käputäis," on meenutanud lahingus osalenud pataljoni 4. kompanii miinipildujate rühma ülem Jüri Estam.

Laar kirjutab, et 28. juuli koidikul algas vaenlase laustuli ja rünnak, mis tõrjus lagendikul asunud mehed tagasi surnuaeda. Grenaderimäe nõlva kaitsvad mehed jätkasid aga vastupanu. "28. juuli ennelõunal langes Vaivara surnuaial Tornimäe läänenõlvakul asuvas punkris miini- või mürsukillust tabatuna ka pataljoniülem major Sooden," märgib ta raamatus "Sinimäed 1944".

Laar märgib raamatus, et mitmete märkide järgi tundis Sooden oma hukkumist ette, tellides selleks puhuks endale koguni uue, korraliku ülikonna. "Selles maetigi Georg Sooden kodulinna Jõhvi Vabadussõja ausamba kõrvale, kuhu talle peagi järgnes 25. augustil Sinimägedes langenud sõber, tema pataljoni 2. kompanii ülem Raul Jüriado."