/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/15/16486569t1hdd98.jpg)
Isadepäeval kogunesid Arvo Keerme juurde kõik kolm poega oma peredega. Juba on motopisik edasi levinud lastelasteni. Jõhvi motoklubi vedajana on Arvo mõjutanud kohalikku spordielu muidugi laiemalt kui ainult oma pereringis. Tema autotöökoda on aga hinnatud mitte ainult kohalike, vaid ka soomlaste seas.
Olete juba tükk aega pensionär, aga tegutsete ikka oma Jõhvi autotöökojas, kus olete pühendunud peamiselt Soome autokollektsionääride tellimustele. Teie kätte usaldatakse mitmesaja tuhande euroseid vanaautosid.
Jah, viimati oli minu käes 1972. aasta Jaguar, selliseid on Soomes kaks, Eestis pole ühtegi. James Bond sõitis omal ajal sihukesega. Ameerikas oksjonil müüdi üks selline poole miljoniga maha.
Kas selline uunikum võtab käe värisema?
Auto on auto, vahet ei ole.
Aga silma paneb ju ikka rohkem särama kui mõni tänapäevane argine masin?
Nendega on tööd rohkem: kõik see lahtivõtmine ja kokkupanemine, sa ei tohi ühtegi asja ära rikkuda, pead olema väga ettevaatlik. Näiteks Jaguari lahtivõtmine võttis aega kaks päeva ja kokku panin seda neli päeva. Jaguar tuli "omal jalal" siia, ei olnud midagi hullu. Oli kaks mädakohta, umbes kuu aja töö.
/nginx/o/2024/11/15/16487015t1h7dfb.jpg)
Vanade autodega olen tegelnud nüüd 15-20 aastat. Kunagi tegime hästi palju tööd kindlustusele, aga ühel ilusal päeval oli vaikus. Küsisin tuttavalt kindlustuse töötajalt, mis on juhtunud, kas oleme praaki teinud. Sain teada, et lihtsalt töökojad jaotati kahte leeri: kes said tellimusi ja kes ei saanud.
Kuna olin 1990. ja 1991. aastal koos Urmas Sõõrumaaga Soomes töötanud ja mul olid seal väga head suhted, hakkasin soomlastele tegema. Soome on ju põhjatu turg, kui tahad midagi teha. Kõnekeele sain seal töötades lühikese ajaga kätte. Kui seal läksid ajad viletsamaks, tulin Eestisse tagasi ja tegin oma firma − osaühingu Moto Trading.
Ja nüüd juba ammu ei lähe Arvo Keerme enam Soome, vaid soomlased tulevad Arvo Keerme juurde Jõhvi.
Just täpselt. Järjekorras on 1966. aasta Morris.
On olnud ka sellises seisukorras autosid, mida Eesti piirivalve pole sisse lasknud. Üks mees tuli sellise Mercedes-Benziga, millel ei olnud esi- ega tagatulesid. Soome ja Venemaa piirist oli üle saanud, aga Narva piiripunkt pani seisma. Tollist helistati mulle ja ma saatsin auto järele. Ega tervet ja ilusat autot ei too keegi, kõiki on vaja vähem või rohkem arstida.
Eestiski on vanaautode kogujaid. Nemad ei ole teie kliendid?
Mul oli üks hobiklient, tuntud inimene, aga ausalt öeldes mina enam Eestist tellimusi ei võta − kuu aja töö eest tehti lihtsalt külm arve. Soomlastega pole siiani ühtegi probleemi olnud. Nii, nagu on puhuttu − nagu soomlane ütleb −, on tehtud. Soomes on neile samasugune töö 3-4 korda kallim kui siin.
Mina olen soomlastele öelnud: "Kui te toote siia, siis mul ei ole vahet, millist autot ma teen. Saate sama hinnaga, nagu meil siin on." Loomulikult tasub see neile ära.
Soome elatustase võimaldab rohkem autode kollektsioneerimisele pühenduda, kuigi Eestis on see vist ka aina populaarsem.
Kui Soomes suvel ringi sõita, siis vanu autosid on ikka väga palju. Neil on raha rohkem ja polegi midagi imestada, et nad on selle asjaga ees.
/nginx/o/2024/11/15/16486572t1h8bc2.jpg)
Aga enda hing ei ihka istumise alla mõnda edevat kaunitari?
Tegin endale ka ühe − GAZ 24-10. Ja kaks vana Volgat on veel kodus aias. Välismaiseid marke peaks teiselt poolt ookeani tooma ja ütlen ausalt ära: sellist raha ka ei ole. Olen eluaeg tööd teinud, aga midagi sellist ei saa endale lubada.
Tavaliselt sõidan ka vana autoga, 25 aastat vana mersuga. Aga see-eest on poisid sõitnud uute tsiklitega. Minu töö ja vaev on sinna läinud. Aga mis seal vahet on, mis sind edasi viib, et saad oma toimetused ära teha? Jah, Urmas Sõõrumaa sõidab Maibachiga, aga no milleks mulle see? Suvel sõidan niikuinii kõige rohkem jalgrattaga.
Mis tundeid mitme auto omanikus lähenev automaks tekitab? Kas see on õige viis riigikassat täita?
Mis ta ikka tekitab, ega vanal autol ei ole see nii tappev. Mul hakkab minema paarsada eurot. Kui on riigikaitseks raha vaja, siis leian, et see läheb õigesse kohta.
Olete abistanud ka ukrainlasi. Paljude abistamissoov on sõja venimisega maha jahtunud, aga teil mitte.
Meilt on läinud Ukrainasse päris mitu autot ja hiljuti üks buss. Kui on tarvis, siis tuleb aidata, muidu on sõjavanker järgmisena meil külas. Sest ajalugu kipub korduma.
Olete n-ö Vene võimu oma nahal valusalt tundnud − sündisite Siberis, kuhu teie vanemad 1949. aastal küüditati.
Jah. Esimesed peaaegu kuus aastat elasin seal. Lapsepõlvemälestused on Selo Belojarist Jenissei äärest, kus kasvasin koos kahe venna ja kahe õega. Lapsel oli põhiline, et kõht oli täis ja riie seljas. Ja seda minu vanemad suutsid Siberis teha. Meie igatahes nälga ei tundnud ja tulime kõik elusalt tagasi.
See oli 1958. aasta kevad, kui saime isatallu Aseri kandis. Selle oli ehitanud vanaisa, kes oli kartulikaupmees ja vedas vagunitega Peterburi kartuleid. Ta suri 1900. aastal väga noorelt: kukkus jõkke, sai kopsupõletiku, aga siis penitsilliini veel ei tuntud. Minu isa oli sel ajal viieaastane.
Mis seisus talumaja oli, kui teie pere Siberist koju pääses?
Kui isa ära viidi, siis isa õed elasid ühel pool ja teisele poole pandi elama kohalik sõjaväearst. Aga metsavennad tulid peale, et kui õige peremees siin elada ei saa, siis sina ka ei saa! Ja lasid ta maha. Siis pandi sinna elama kohalik miilits, aga temaga juhtus selline õnnetu lugu, et äikese ajal istus akna peal ja piksenool lõi surnuks.
Õnnetu maja selle elanike jaoks. Muide, mida teie vanematele süüks pandi, et nad tuli kodust ära viia?
Mäletan surmani, kuidas isa ütles: tema kõige suurem süü oli see, et kevadel keeras mulda ühtepidi ja sügisel teistpidi. Ta oli talumees. Ainus asi, et võttis Vabadussõjast osa, aga ta töötas staabis, nii et püssiga laskmas ei käinud. Ütles, et viidi tasuta ekskursioonile. Võttis seda asja huumoriga.
Tööka talumehena sai ta hästi hakkama ka asumisel?
Siberis ta ehitas üheksa aasta jooksul kolm maja: kaks müügiks ja kolmanda juba endale. Sest ega keegi ei teadnud, kui kauaks tuleb jääda ja kas üldse tagasi saab.
Ta oli siis ka väga ettevõtlik.
See oli väga huvitav Vene seadustega. Jenissei jõgi oli palke täis, seal parvetati palke. Päeval ei tohtinud keegi midagi puutuda. Öösel toodi palgid maja juurde ja päeval kõik ehitasid. Vene seadus seda ei puutunud, kõik oli õige.
/nginx/o/2024/11/15/16487019t1h1ddd.jpg)
Kuidas tekkis huvi motospordi vastu?
Kui Siberist tulime, siis üle Rannu oja elas meie naabruses [motosportlane] Mati Napa, minu vanema venna klassivend ja sõber. Ta käis väga tihti meil, sest minu emal oli õmblusmasin, millega sai õmmelda presentriideid. Tol ajal ei olnud ju sellised kirjud reklaamidega riided, mida tsiklimehed tänapäeval selga panevad.
Mina saingi esimese kogemuse, kui olin kuueaastane ja Mati võttis mu paagi peale − see oli lapsele nagu unistuse täitumine. Oli jutt, et ta hakkab lapsi treenima, aga siis juhtus temaga Soomes õnnetus. Ta sai lahtise jalaluumurru, aga kiirabi oli GAZ-51, sellega kolistati Viiburist läbi Leningradi Tallinna, üdi jooksis verre ja 26aastane mees läks veremürgitusega teise ilma.
Ja siis juhtus minuga õnnetus: mul võttis üheksa-aastaselt jalad alt ära. Keegi ei teadnud, millest on lapsel vererõhk kätes 200 ja jalgades ei ole üldse mõõdetav. Hiljem tuli välja, et minu veresoon, mis läheb alumisse kehaosasse, kogus soola. 16aastaselt käisin Leningradis operatsioonil ja see õnnestus, muidu poleks siin seisnud ega ka mootorrattaga sõitnud.
Pärast operatsiooni soovitati mul alumist kehapoolt arendada ja ma hakkasin hoopis jalgratast sõitma, jõudsin meistrikandidaadi normini välja. Sõitsin isegi [maailmameistri ja olümpiavõitja] Aavo Pikkuusiga koos, ta oli minust aasta noorem. Ühel velotuuri etapil on mul olnud au talt eest ära minna.
Ma oleks jalgratast võib-olla isegi edasi sõitnud, aga töötasin õhtukooli kõrvalt autobaasis ja töö juurest ei lastud ära. Velotuurid olid nädal-poolteist pikad. Noorel mehel sai süda täis ja lõin käega. Aga läks aasta või paar mööda ja tekkisid jälle vererõhuga probleemid. Pandi Puru haiglasse, midagi ei aidanud.
Viiskümmend aastat hiljem võin tunnistada, mis tookord juhtus. Mees, kes mind autoelektrikuks õpetas, elas vastasmajas ja käisin tema juures raamatuid laenutamas − mis sa haiglas muud teed, kui loed? Ükskord sattusin sinna siis, kui tal oli sünnipäev. Ta käis peale, et Arvo, võta sina ka napsu. Ütlesin, et ma olen haiglas, ei tohi, aga ta käis ikka nii palju peale, et ma mõne suutäie võtsin. Järgmisel hommikul tuli õde vererõhku mõõtma ja see oli ühe ööga korras.
Siis ma naersingi, et mul on kaks võimalust: kas pean hakkama uuesti spordiga tegelema või üle rinna tõstma. Valisin ikkagi spordi.
Ja nüüd siis juba motospordi?
Jah, naabrimees Ontoni Jaan ütles, et tule ja proovi. Olin siis 22, nii et järgmisel aastal saab sellest viiskümmend aastat. Alustasin motoklubis Kaevur, mis asus Kohtla-Nõmmel. See kuulus tollal Eesti Põlevkivi alla. Sain vana mootorratta, esimene sõit oli talikross Holstre-Nõmmel. Ütlesin Jaanile, et kui viimaseks jään, siis ma rohkem ei tule. Kukkusin 13 korda, aga viimaseks ei jäänud.
Mäletan, et kõige rohkem oli stardis üle 80 osaleja − Viljandis ühel kevadkrossil, mida ma küll ei lõpetanud, sest teises stardis läks kett pooleks. Viimane mootorratas aastast 1987 on siiani alles, sellega käisin veel tänavu suvel veteranide kokkutulekul Toilas. Saime ta Mägra Mardiga viimasel päeval enne kokkutulekut käima. Olime kõige vanemad mehed, kes ratta selga läksid: mina 71 ja Mart 70.
Kas endal jäi hobisõitjana suurem edu tulemata hilise stardi tõttu?
Kui ma oleks saanud poisikeseeas alustada, nagu Laansoo Juhan ja Mägra Mart, siis oleks asi teine.
Oma poegadele mängisite kätte paremad kaardid.
Kui poisid sündisid, siis võistlesin veel ise ka. Ja kui ma enam ei sõitnud, siis käisime krosse ikka vaatamas. Kui Kuuse Tiit müüs oma 60kuubikuse ratta, siis küsisin kõige vanemalt poisilt, kas on huvi. Argo, kes oli tollal üheksa, noogutas ja temast hakkasime pihta.
Andsin poistele rohelise tule, kuna nad õppisid koolis hästi. Noorel mehel peab olema tegevus, et ei tolgendaks niisama linna vahel ringi. Kõik isad ei viitsi ja kõigil ei ole võimalusi, aga mina olin poistele olemas. Ja ausalt öeldes on ilus vaadata ka, kui hästi sõidavad. Võin julgelt öelda, et kõik pojad on korduvalt olnud aastate jooksul Eesti TOP 3s.
Tegelikult oleks võinud juba aasta või paar varem alustada, sest olime kogu aeg Leokitest sammu võrra maas.
Mingil määral jäi klaaslagi ka neile ette?
Jah. Argo noorem poeg sai kaks − potil ei käi, aga tsikliga sõidab. Särtsuka sarjas [tulevastele motosportlastele mõeldud elektriliste tasakaalurataste sari, mida veab Jõhvi motoklubi liige Tanel Rauk − toim.] osales sel aastal kuus Jõhvi motoklubi liikmete järglast. Kokku on meie motoklubis üle kahekümne liikme. Saavutuste poolest olime 2021. aastal Leokite järel lausa teised, kaks eelmist aastat kolmandad.
Kui kõik poisid on korraga stardis, siis peab olema kolm pöialt, et kõigile kaasa elada.
Minult on isegi kohtunikud küsinud, kuidas ma hakkama saan. Loomulikult olen kõigi poolt. Kui sõrme lõigata, siis millise sa valid? Ja kuna nad tavaliselt sõidavad erinevates masinaklassides, siis tulevad tankima erinevatel aegadel.
Motosport on vist selline ala, kus käid tööl selleks, et teenitud raha oma harrastuse peale kulutada?
Kõik spordialad on kulukad. Stardimaksud on kõikidel spordialadel.
Ikkagi on rohkem ja vähem kulukaid alasid, näiteks kõnnikepid on võrreldes tsikliga päris odavad.
No maletamine on veel odavam. Ja tsikli ostmisel tuleb vaadata õige moment, kui on ale'd. Uue ostmisel müüd vana maha, ei pea korraga 7000-8000 välja käima. Iga kord paned tuhat-poolteist juurde ja saad jälle järgmise. Kui tahad ikka riigis eesotsas sõita, siis tuleb värskemat tehnikat soetada.
Lisaks sõit võistluspaika, ööbimine, toitlustus...
Eesti piires ei ole see hull. 1991 tõin Soomest Iveco bussi: ööbisime bussis, sõime bussis. Minu vanem õde ütles ükskord, et me oleme nagu mustlased. Mõni käib võistlustel üldse järelkäruga, mõni matkaautoga. Igaüks teeb nii, nagu jõuab.
Mina olen juba sellises eas, et kuhu ma kulutan. Ja olen paljudele rääkinud, et minul ei olnud poistega tarvis miilitsa ega politsei vahet käia. Nendel oli üks sirge siht, et saaks kiiremini, paremini ja kaugemale. Tegime alati nii, nagu rahakott kannatas. Ega üle oma varju ei hüppa.
/nginx/o/2024/11/15/16486575t1h3897.jpg)
Mida isa süda sel hetkel tunneb, kui poisid vigastada saavad?
Ausalt öeldes minu silme all ei olegi saanud, ainult Allar ükskord Kiviõlis. Aga mis sa ikka teed? Pead olema tugev. See ala on selline, ikka juhtub. Aga tee peal sõidetakse mootorrattaga ennast kohe surnuks ja juhtub palju rohkem. Ma ei karda kunagi lasta poisse tee peale, kui nad on sellisel tasemel krossi sõitnud. Nad valdavad ja valitsevad masinaid, nende reaktsioonikiirus on midagi muud kui tavainimesel.
Ka mina olen siiani liikuv, mõni minuealine vaatab juba altpoolt, kuidas rohi kasvab.
Tervise üle pole põhjust kurta?
Koroona pani liigestele paugu. Poisid käisid enne koroonat Ameerikas kestvuskrossis võistlemas ja pidasime plaani, et mina hakkan ka valmistuma. Euroopas ei ole 70+ sõitjaid, aga Ameerikas on. Koroona rikkus kõik ära. Viimasel talvel ei saanud enam ka suuskadele. Muidu on Pannjärvel superrajad nii klassika kui ka uisu sõitmiseks. Minule ei olnud uisustiili õppimine mingi probleem, kuna olen noorena uisutanud.
Ütlesite, et teie isa ehitas Siberis kolm maja. Teie olete üksi üles kasvatanud kolm poega. Kumb on kõvem tegu?
Ei oska mina öelda. Need on kaks eri asja. Isa ehitas veel Siberist Eestisse tagasi tulleski maja. Meie saime emaga tallu jääda, aga isa, kes oli kulakuks tehtud, ei saanud − Aseris oli piiritsoon. Isa tuli Jõhvi ja ehitas Mooni tänavale maja. 1962. aastal kolisime sisse.
Teie kadunud vend Aavo, kes oli kauaaegne Jõhvi linnapea, tegi kaasa eestlaste ekspeditsiooni Krasnojarskist Dudinkasse, mille korraldas Jõhvi Mihkli koguduse eelmine õpetaja Peeter Kaldur. Teie ei ole soovinud uuesti lapsepõlvemaal käia?
Vahepeal isegi mõtlesin selle peale, aga nüüd on suur sõda lahti ja ei taha enam Venemaa poole vaadatagi.
"Motokrossis on mudaravi, see hoiab igavesti noorena"
/nginx/o/2024/11/15/16486997t1h8f7b.jpg)
Riho Keerme, kes toimetab isaga külg külje kõrval Jõhvi autotöökojas, sündiski mootorite maailma.
"Tollal asus taadi töökoda veel Kohtla-Nõmmel, kus ma olen sünnist saadik kaasas käinud. Kuna taat siis veel ise sõitis, sain ka võistlustel käia. Mõned pildid on siiani silme ees, kuidas üle krossiraja jooksin, kui kõik sõitsid," meenutab ta.
See, et kõik kolm venda − Argo, Riho ja Allar − ka ise riburada sadulasse hüppasid, oli asjade loomulik käik. "Tänu sellele on ka paljud meie klassi- ja koolivennad sõitma hakanud."
Kõik ei tee seda siiski nii järjepidevalt nagu kolm Keerme venda. "Adrenaliin ja kiirus," põhjendab Riho, miks ta on selle spordiala juurde jäänud. "Ja üldfüüsilist annab ka nii palju − kui sellisel tasemel tegutseda, siis peab ikkagi tervist ja vormi hoidma, end kogu aeg liigutama."
Osa füüsilisest koormusest saab juba tööl kätte. "Kui võistluste hooaeg lõpeb, siis hakkab rehvivahetus peale ja sellega on poolteist kuud jõusaali hommikust õhtuni. Kui lumi tuleb maha, saab suusatama minna. Tartu maratone olen juba kümme sõitnud, talvega tuleb üle tuhande kilomeetri kokku. Kevadel on jälle rehvivahetus. Vahepeal sõitsin palju jalgrattaga," kirjeldab Riho, kuidas end vormis hoiab.
Töökojas on isal-pojal selline tööjaotus, et kumbki saab teha seda, mis rohkem meeldib. "Taat tegeleb keretöö ja värvimisega, mina lukksepatööga."
Autotöökoja ehteks on mitu riiulit sporditrofeesid − kõik karikad kodudesse ei mahu.
"Sõidan nii kaua, kuni vigastused väga katki ei tee. See on üks koht, kus saab ennast välja elada. Kui kõik ilusti läheb ja midagi ei juhtu, siis saab ennast täiesti otsa sõita ja ära väsitada. Peaaegu kolmkümmend aastat on nüüd tehtud. Kas just sama palju veel tuleb... Viimast aastat sõidan n-ö noortega koos. Järgmise aasta lõpus, kui 40 saan, lähen veteranide klassi."
Ka motospordi veteranid näevad enamasti välja väga nooruslikud.
"Motokrossis on mudaravi, see hoiab igavesti noorena," muigab Riho. "Seda kogust muda ja liiva, mida me oleme nende aastate jooksul söönud, ei oska isegi ette kujutada."
Mudast ja liivast pole Riho eemale hoidnud ka oma kaht tütart, kes on kogu aeg võistlustel kaasas. "Suurem − kaheksa-aastane tütar − ise ei võistle, aga niisama ATVga põristada talle meeldib. Noorem saab varsti neljaseks ja temaga oleme terve selle aasta väikese elektrikrossikaga võistlustel käinud. Talle väga meeldib," rõõmustab Riho.