Ülle Lichtfeldt: "Igaühele tundub, et just tema tõde on kõige olulisem"

Ülle Lichtfeldt mängib tormilises perekonnadraamas Tonit, kes on püüdnud olla tugisambaks kõigile, ja talle tundub, et seda on võetud liiga enesestmõistetavalt. Foto: Kalev Lilleorg

Esmaspäeval, 2. detsembril näeb Kohtla-Järve kultuurikeskuses Rakvere teatri uuslavastust "Tsikaadide aeg". Tormilise perekonnadraama ühes keskses rollis on Ülle Lichtfeldt, kelle sõnul ei keerle näitemäng ainult varalise päranduse jagamise ümber.

Millest lugu räägib?

Eestlastel on ju ütlemine, et tuleb ette ka peenemas peres. Tegevus toimub küll USA lõunaosariikides, kuid on Eestisse vägagi ülekantav. Oma lapsepõlvekodus saavad kokku üksteisest võõrdunud vennad ja õde, et jagada ära hiljuti surnud isa pärandus. Kiiresti kistakse üles tülid, kellegi luukered ei jää kappi. Ja igaühele tundub, et just tema tõde on kõige olulisem.

Naljaga pooleks − kõlab mõne "Pealtnägija" juhtumi moodi.

Rõhutan siiski, et see ei ole ainult varalise päranduse lugu. Pärandus on siin kõik, mis minevikust sülle langeb: katkenud suhted, vanemate ja laste probleemid, erinevad arusaamad sellest, kes on kelle ees milles süüdi. Võlad otseses ja ülekantud tähenduses.

Minu tegelane Toni ütleb ühes stseenis, et elu jooksul asjad lihtsalt kuhjuvad. See võtab tekkinud olukorra hästi kokku. On palju vaatepunkte ja teemasid, mis üksteisele sisse sõidavad − täpselt nagu elus. Minu meelest ei ole olemas inimest, kes ei leiaks siit kogemuse põhjal mingit äratundmist.

Lavastuse "Tsikaadide aeg" näitlejaansamblisse kuuluvad veel Laura Niils, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer ning külalistena Marion Tammet, Natali Väli, Petra Liisa Pilv ja Viktoria Väli. Lavastas Peeter Raudsepp.

Iseloomustad ehk lühidalt oma tegelast?

Temale on kõige tähtsam ühtehoidmine. Ta on püüdnud olla tugisambaks kõigile. On hoolitsenud isa eest, venna eest. Koguni sel määral, et on jätnud tahtmatult unarusse iseennast, oma abielu ja pojagi. Talle tundub, et seda on võetud liiga enesestmõistetavalt. Ja ometi pole õigus vaid temal.

Selle näitemängu tugevus ongi, et igaühel on oma nurga alt õigus. Eksitakse hoopis selles, et ei taheta andestada, üksteise õigust tunnistada ega kõiki neid õigusi omavahel klappima saada. Nii nagu eluski, nähakse lugu vaid oma tegelase silme läbi, samas kui kõrvalt vaadates paistab kätte terve näidend.