Aasta kaitseliitlane Arvid Siilak: Eestlane on nutikas sõdur

Arvid Siilak on Alutaguse maleva Jõhvi malevkonnast teine mees, kes aasta kaitseliitlaseks kuulutatud. Mõned aastad tagasi graveeriti kujule ka tema malevkonnakaaslase Meelis Tinno nimi.

FOTO: Peeter Lilleväli

Tänavu aasta kaitseliitlaseks valitud Arvid Siilakul on tegutsemine veres. Lisaks sellele, et ta on oma töö kõrvalt aktiivne kaitseliitlane ja abipolitseinik, toimetab ta vabatahtlikult noortega ning soovib, et just sellest viimasest saaks tema järgmine suurem ettevõtmine. 52aastane mees ütleb, et tema huvi kõige selle vastu on pärit vanaisalt, nagu ka tema lemmiktsitaat: "Seni, kui sul on kõht täis, relv käes ja Eestimaa jalge all, on kõik hästi."

Iseloomustuses, mis kirjutati teie esitamise jaoks aasta kaitseliitlase tiitlile, seisis, et te võtsite osa kõikidest 2017. aasta üritustest malevas ja malevkonnas. Kuidas te seda jõuate?

Tegelikult jäi kaks üritust ikka vahele. Üks oli autojuhi- ja teine välikokkadele mõeldud kursus. Kuna kursused on pikemad, siis nende jaoks mul tõesti polnud aega.

Ühe ürituse ettevalmistamiseks ja läbitegemiseks läheb tohutult aega. Kui teed näiteks mingi koolituse, hakkad juba kümmekond päeva varem valmistuma.

Kui võtame näiteks sellesama 2018. aasta, siis see hakkas peale relvarahu aastapäeva tähistamisega. Sellele järgnes kohe Utria dessant, kus me teeme oma rühmaga vastutegevust. Siis oli juba maleva üldkoosolek. Pärast seda aitasime Toila valda lipu heiskamise ürituse korraldamisel. Tegime 300 inimesele kuuma teed ja jagasime seda. Päikeseloojangul langetasime lipu. Aga ka see tähendab, et sa juba mitu päeva varem hakkad otsima inimesi, kes appi tuleksid, muretsed tee ja topsid. Kuna üritus algab päikesetõusuga, olime juba 3.30 malevas vett keetmas. Ega see kõik polegi nii lihtne, et muudkui lähed ja jagad.

Ja niimoodi lähevad tegevused läbi terve aasta.

Mis te arvate, mis nendest tegevustest oli sellise kaaluga, et tõi nii suure tunnustuse?

Ma arvan, et igapäevane töö, mida ma olen teinud oma rühmaga. Ma teen seda ju vabatahtlikuna. Lisaks olen maleva relvapealik. Ju siis inimesed näevad ja hindavad seda.

Milline see valimisprotseduur välja näeb?

Üldjuhul iga malevkond, meil Alutagusel on neid neli, esitab ühe kandidaadi. Sellel aastal oli kandidaate kolm: üks Jõhvist ja kaks Avinurme malevkonnast. Maleva juhatus valib nendest välja selle, kes esitatakse suurele konkursile. Seal on täpselt nii palju kandidaate, kui on malevaid. Vanematekogu valib nende hulgast juba aasta kaitseliitlase.

Kumb oli suurem üllatus, kas Alutaguse või üleriigiline tiitel?

Mõlemad on väga suur tunnustus.

Arvid Siilak on äärmiselt tegus kaitseliitlane, kes lööb kaasa pea kõigil üritustel. Pildil on ta Pagari lahingu taaslavastusel.

FOTO: Matti Kämärä

Muu hulgas olid tiitli saamisel Alutagusel konkurentideks mehed, tänu kellele kerkis Iisakusse Alutaguse vabadusvõitlejate mälestussammas.

Jah. Võib-olla rääkis minu kasuks see, et ma olen olnud kaitseliidus ja Jõhvi malevkonnas juba 25 aastat.

Mind keelitas siia tulema praegu juba meie seast lahkunud Raivo Reinbärk, kes oli üks asutajaliikmeid. Pool aastat moosis, aga ma ei saanud varem minna − mul polnud sinist passi. Mu isa sündis 1937. aastal Peterburis ja oli ristitud sealses Jaani kirikus. Kulus kaks aastat, enne kui ma õige passi sain.

1990. aastad kaitseliidus olid praeguse ajaga võrreldes hoopis teistsugused: palju ülesandeid, valvamised, reaalselt ohtlikud situatsioonid.

Üheksakümnendatel käisime Eesti Põlevkivi kaevandustel abiks valvamas. Sel ajal olid nad hädas suurte metallivargustega. Aga ohtlikud situatsioonid tekkisid ka 2007. aasta rahutuste ajal.

Loomulikult on toonane ja praegune aeg hoopis teine. Inimesed on muutunud, relvastus on muutunud.

Kui sa 1990ndatel tahtsid saada korralikku varustust, pidid selle oma raha eest ostma. Käidi vanade nõukogudeaegsete välivormidega, Ida-Saksa vanade vormidega, mis olid humanitaarabina Eestisse tulnud. Hiljem tulid humanitaarabina Rootsist vormid ja relvad ning siis kasutasime neid.

Aga patriotism toona ja nüüd?

Täiesti erinev. Ma arvan, et heaoluühiskond on inimesi muutnud. Neil on mugavam kodus olla.

Näiteks vanasti olid laskeharjutused peaaegu igal nädalavahetusel ja seal osales 40-50 inimest. Tohutu rahvas, kes siis üritustel käis. Nüüd ollakse oma mugavustsoonis ja sealt väga välja ei tulda.

Kas teil siis pole mugavam kodus olla?

Võib-olla on asi geenides. Minu emapoolne vanaisa oli kuni 1940. aastani kaitseliitlane. Oli omakaitses, läks vabatahtlikult armeesse ja osales Sinimägede lahingutes.

Tundsite militaarteema vastu huvi juba kooliajal.

Kohtla-Järve 1. keskkoolis oli eestimeelne õpetaja Ants Paeväli, kes andis riigikaitsetunde ja õpetas seda eesti keeles. Ma tean, et Eestis oli kohti, kus sõjaline õpe oli kõik vene keeles. Kui ma 1985. aastal läksin Nõukogude armeesse, kulusid need teadmised marjaks ära. Aga seal oli muidugi abiks ka see, et lauluõpetaja Aadu Kukk nõudis, et me vene keeles hümni sõnu peast teaksime.

Tegelikult on see sama, mida me praegu püüame noorliikmetele kaitseliidus õpetada. Seda kogemust, mis aitaks neil kaitseväes paremini hakkama saada. Et nad teaksid, kuhu nad lähevad ja mida neilt nõutakse.

Muidugi on Eesti kaitsevägi ja Nõukogude armee kaks täiesti erinevat asja. Kaitsevägi on mõeldud oma riigi kaitseks. Juba sõna "armee" on teise kõlaga ja suunatud rohkem vallutamisele. Meie ei ole agressiivne pool, vaid kaitseme oma riiki. Neid mehi ja naisi üle Eesti, kes iga nädal eri väljaõpetel osalevad, viib metsa patriotism ja ideelisus seista oma riigi eest.

Te pole mitte ainult aktiivne kaitseliitlane, vaid ka hinnatud abipolitseinik, lisaks olete tegelnud laulmise ja tantsimisega. Milline nendest tegevustest on teile eriti südamelähedane?

Rahvatants. Kui ma läksin koolis esimesse klassi, oli meie rahvatantsuõpetajaks kuulus Eike Rõõmus. Tema selle pisiku mulle andis. Ta nõudis korrektset kehahoiakut ja pidas ranget distsipliini.

Kõlab, nagu rahvatantsuõpetaja oleks kindral.

Just nimelt. Õppisime esimest korda tantsupeole minekuks "Konnatantsu". Kui praeguse gümnaasiumi rahvatantsurühm pidas oma juubelit, siis kutsus Urve Kilk vilistlased tantsima ja see "Konnatants" tuli kahe tunniga uuesti meelde. Ehkki viimati sai seda tantsitud 1970ndatel. Nii hästi oli selge.

Koorilaulu olen ka proovinud. Selle pisiku andis Aadu Kukk.

  • Sündinud 10.03.1967 Kohtla-Järvel. 
  • Õppinud Kohtla-Järve 1. keskkoolis.
  • Töötab alates 1995. aastast tislerina ASis Fortem Grupp. 
  • Teenis aega Nõukogude armee sisevägedes Taškendis. 
  •  Alates 1993. aasta 30. detsembrist Kaitseliidu Alutaguse maleva Jõhvi malevkonna liige, relvapealik, veebli auastmes. Tänavu valitud aasta kaitseliitlaseks. 
  • Abipolitseinik aastast 2007. 2017. aasta parim abipolitseinik Ida prefektuuris. 
  • Tantsinud rahvatantsurühmas Virulane, laulnud meeskooris Kaevur, praegune EELK Jõhvi koguduse juhatuse liige, aseesimees. 
  • Kahe lapse isa. 

Kas hobide nimekirjast jäi midagi veel välja?

Kunagi korjasin Ants Paevälja eeskujul marke. Kosmoseteemalisi. Need on mul kõik senimaani alles.

Kas hobid töötegemist segama ei hakka? Või siis vastupidi, et töö jääb hobidele jalgu.

Mul on oma tööandjaga vedanud. Ta mõistab olukorda. Kaitseliitlasega võib juhtuda, et kunagi ei tea, millal käsk antakse. Aga kui ma olen pidanud koolitusele või õppusele minema, siis olen saanud. See aasta kaitseliitlase tiitel on tunnustus ka tööandjale.

Mis on teile kui kaitseliitlasele aasta tippsündmus?

Ikka suurõppused. Kui öeldakse, et "Kevadtorm" ja "Siil" on eksamid kaitseväelastele, siis sama on ka meiega: igal aastal me õpime ja õpime ning suurõppus näitab, kas sellest on abi. Lisaks annab see võimaluse harjutada koos liitlastega. Seda tuleb teha inglise keeles. Sidemehed juba õpivadki mõningaid asju just inglise keeles.

Suuri väeosasid on vaenlasel lihtne hävitada, kuid kaitseliitlased katavad turvavõrguga terve Eesti Narvast Saaremaani ja see teeb meid vastastena keeruliseks. Aga paneb meile kodanikena ka suure vastutuse.

Ilmselt on nii, et mida pikemalt on kestnud oma riik, seda väiksemaks muutub elanike kaitsetahe. Kas me 30 aasta pärast oleme ikka sellesama turvavõrguga kaetud?

Ma usun, et oleme. Ja riigi eest ei seisa mitte ainult eestlased, vaid ka teised eestimaalased. Juba praegu on meil organisatsioonis ingerlasi, soomlasi, grusiine, Tallinna malevas isegi hindud. Ja ma arvan, et ka kogu meie venekeelne kogukond astub välja selleks, et oma vara ja peret kaitsta.

Kui me võtame näiteks 2007. aasta rahutused, siis Narvas ja Sillamäel patrullisid ja astusid laamendajatele vastu just vene keelt kõnelevad kaitseliitlased. Nemad astusid välja oma pere, vara ja riigi eest.

Toonased 2007. aasta sündmused võtsid kõigile ootamatu pöörde.

Rahutusteks läks siin reede õhtul. Laupäeva päeval, kui väljas oli valge, ei toimunud suurt midagi. Kui pimedaks läks, hakati kividega loopima. Järve gümnaasiumi loobiti kividega nii, et üks loopis ja teised kandsid kohale. Püüdsime noorukid, kes seda tegid, kinni. Ühel oli nuga taskus. Meil polnud märatsejatega midagi muud teha, kui valasime nad veega üle. Aga kuna väljas oli vaid mõni kraad sooja, siis hakkas kiiresti külm ja taheti koju.

Selleks, et suurtele jõududele vastu saada, on vaja taiplikkust, nagu kaitseliidu pealik kindral Kiili ütleb, talupojamõistust. Nagu Kalevipoja siilil.

Öeldakse, et igal sõduril on marssalikepike põues. Kuhu teie oma teid viib?

Mina olen oma veebli auastmega saavutanud selle lae, mis vabatahtlikuna võimalik. Selleks, et paguneid juurde saada, peaksin minema reservohvitseriks.

Auastmelt lagi käes, parima kaitseliitlase auhind ka koju toodud. Mis teid veel motiveerida suudab?

Ma olen 52aastane. Rühm, mille vanem ma olen, on kiirreageerimisüksus. Ma ei jõua enam 18- ja 25aastaste noortega koos joosta. Kui ma leian endale oma üksusest mantlipärija, siis ma seal lõpetan. Nüüd käibki minu rühmast üks noormees, seesama, kes kirjutas minu esitamiseks aasta kaitseliitlase tiitlile minust kokkuvõtte, Alus kaitseliidu koolis ja tema võiks minu töö üle võtta.

Mina ise olen noortele silma peale pannud. Eelmisel aastal vedasin projekti, mille käigus ehitasime lastega eri lindudele pesakaste. Mulle see väga meeldis.

Noored on maleva prioriteet ja ma hea meelega annaks edasi oma kogemusi ja õpetaks mitmesuguseid asju.

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide ülesanne pole õpetada lapssõdureid, vaid seda, kuidas elus hakkama saada. Täiesti praktilisi asju. Näiteks seda, mida teha, kui metsas ära eksid.

Tagasi üles