Pühaoru metsas tehti reedel põnevaid asju

Veekogusse paigutamiseks mõeldud kopralõks töötas hästi ka maa peal. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Sadakond Toila kooliõpilast sai reedel metsas nutitelefoni asemel loomanahku näppida, koeri patsutada, püssi lasta ja jahisarve puhuda.

Esimesena jõuab Pühajõele Voka jahimeeste jahionni juurde bussitäis Toila gümnaasiumi kolme noorema klassi lapsi.

Sedaaegu, kui looduspäeva korraldajad lapsed tegevuspunktide vahel laiali jagavad, keerab buss otsa ringi ja sõidab teisele ringile.

Jahimees hundi asemel

"Jahimees on metsas tasakaalu hoidja," pajatab jahionni juures Riho Breivel.  "Varem hoidsid metsas tasakaalu hundid − murdsid need loomad ära, kes olid haigemad ja viletsamad. Nüüd enam hunte nii palju ei ole ja jahimehed on huntide asemel."

Kui jahipüssiga (esiplaanil) tohtis ainult sihtida, siis õhupüssiga võis ka päriselt märki lasta. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Jahionn on jahimeestele tähtis koht, saavad lapsed teada. Just sinna tuuakse kütitud loomad, seal võetakse neil nahk maha ja tehakse kõik kombekohased austusavaldused. Pärast istutakse onnis ümber lõkke, praetakse tule kohal maksa ning arutatakse lõppenud ja järgmiste jahtide üle.

Oranži vestiga Riku sebib laste vahel ja kipub nende tähelepanu vägisi endale tõmbama.

"Riku on linnukoer, kui lasen hane või pardi maha, siis tema toob linnu veest välja."

Metsas on jahikoer oluline ka sellepärast, et kui looma on pahasti lastud ja ta jaksab veel minema joosta, siis aitab koer ta üles leida.

Jahipasun ja peibutusviled

Jahipasun, mille Breivel onni seinalt kätte võtab, võimaldas jahimeestel raadiojaamade-eelsel ajal jahil olles omavahel suhelda: sellega anti märku jahi algusest ja lõpust ja sellest, kui mõni loom tabati.

Pasunaid on näidata kahte sorti: sirgemast olevat keerulisem õiget signaali välja puhuda, kõverikust lihtsam. Breivel tõestab, et saab mõlemaga hakkama. Lapsed pingutavad ka mõne törtsu välja.

Järgmisena lähevad loosi peibutusviled hanede, kitsede ja põtrade ligimeelitamiseks.  Breivel näitab veel ühte moodust, kuidas põtra peibutada: paneb peod suu ümber kumerasse ja neid liigutades laseb kuuldavale kumeda hüüu.

Punane jänes ja kurjad sead

"Torusid hoiame ainult märklaua suunas, inimesi ei sihita," loeb Lauri Jalonen relvi tutvustavas punktis hakatuseks sõnad peale.

Õhupüssist lasta soovijatest koguneb paras järjekord,  jahipüss seevastu erilist huvi ei pälvi − lasta sellega nagunii ei lubata.

Väikeulukite − rebaste, kährikute küttimiseks mõeldud jahivibu uudistatakse rohkem. Mõni kõnnib pärast seda paar sammu edasi ja  proovib tavalise vibuga märklauda tabada.

Veel natuke maad edasi saab proovida vibuga liikuvale märklauale pihta saada. Märklauaks olev jänes ajab lapsed naeru kihistama − kes enne punast jänest on näinud!

Jäneselaskjate selja taga saab kaeda ja katsuda nii kopra topist kui kopra näritud puutüvesid.

Koprast oluliselt rohkem tähelepanu pälvivad lastelt hakatuseks hoopis kaks jahikoera: läänesiberi laika ja karmikarvaline taks. Koerte peremees Iven Avik näitab lastele telefonis, kuidas koeri metsas satelliitidega jälgitakse, ja kamandab siis laika enda kõrvale istuma.

"Näete seda laiku esikäpal? Sellel koeral oli eelmisel aastal jalaluumurd. Tehti operatsioon ja pandi raudplaadid sisse, et ta saaks edasi tööd teha."

Järgmisena kergitab Avik koera mokka: "Kui koer sigadega kakleb, võib juhtuda, et kihvad murduvad ära. Näete, sellel poolel ongi nii juhtunud, teisel pool" − kergitab teist mokka  − "on kihvad alles."

"Nii kurjad sead," märgib üks poiss nördinult.

"Sead ei ole kurjad, inimesed ajavad nad kurjaks," paneb Avik asjad paika.

Kuidas kopraid püütakse

Avik  tõstab koprarauad laualt maha ja kutsub lapsed enda ümber ringi võtma.

"Kopral on veekogu põhjas väga kindlad toiduvarumiskanalid ja lõksud paigaldataksegi vee alla kopraradadele," pusib ta lõksu üles seada. "Tavaliselt pannakse lõks tangide abil üles, aga mina olen veel nii noor poiss küll, et jaksan käsitsi," saab lõks edukalt vinnastatud.

"Ükskõik kummalt poolt kobras lõksu juurde tuleb, lükkab ninaga päästiku lahti ja rauad plaksatavad ümber tema kinni," asendab kopra nina seekord puuoks.

Plaksti!

Kopraid püütakse püssiga ka, selleks on jahimeestel varitsustelk.  Kaitsevärvides telk on sealsamas ka püsti pandud ning järgmisena minnaksegi seda tormijooksuga vallutama.

Lisaks viljale viivad jahimehed söödaplatsidele vihtasid ja soolakive. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Vili ja rajakaamerad

Söödaplatsile viiva tee otsas on ootel Rudolf Uustal suure kelgu ja viljakottidega. Üks kott tõstetakse kelgule, kuhu mahub veel ka poole klassi jagu lapsi. Teine pool haarab köiest ja aitab Uustalil kelgu õigesse kohta vedada.

"Jahimeestel on hea tava metsa loomadele süüa viia. Kui lund on palju nagu sel aastal, on loomadel väga raske ja see lisatoit aitab neil talve üle elada," saab põhjus selgeks.

Selles kotis, mis laste kaasabil metsa jõuab, on herne sorteerimisjäägid.

"Oma vili," kinnitab Uustal. "Jahimehed toovad seda, mida kätte saab."

Kott tühjaks kallatud, näitab Uustal lastele soolakivi, mis pannakse puu külge ning mida põdrad, kitsed ja metssead lakkumas käivad.

Edasi läheb jutt loendustele, millega jahimehed tegelema peavad, õigemini rajakaamerale, mis loendusi teha aitab.

"Kaamerad paneme söödakohtadesse ja saame teada, kui palju loomi on, millal nad käivad. Need andmed saadame keskkonnaagentuurile ja selle järgi antakse meile näiteks küttimislimiidid."

"Mis siis juhtub, kui teil ema-isa ajavad mõne metslooma alla? Kuhu siis helistama peab?" uurib Uustal.

"Üks-üks-kaks," kostab mitmest suust.

"Ei ole nii, helistada tuleb hoopis kolmteist-kolmteist, see on keskkonnainspektsiooni valvetelefon ja sealt võetakse jahimeestega  ühendust, et me loomale järele läheksime."

Mitte sarved, vaid hambad

"Kes see on?" küsib Martin Toovis torfeeletil olevate nahkade juures asjatavatelt kuuendikelt ühe ja teise naha kohta.

Mõni tuntakse naha järgi ära, karu ja metssiga näiteks. Mägra, nirgi ja kopraga nii hästi ei lähe. Koljudega on veel keerulisem.

Mägranaha juures juhib Toovis tähelepanu küüntele − neid on vaja, et urgusid kaevata.

"Kui vana see põder on?" näitab ta suuri sarvi.

Lapsed loevad kokku kuus haru. Selgub, et harude arv tegelikult vanust ei näita, seda saab ainult hammaste järgi vaadata.

Lapsed põhjendavad hoolega, miks need sarved on just isase põdra omad. Toovis muigab ja ütleb, et emastel loomadel sarvi polegi.

Jahinduse mitu külge

"Tahtsime lastele jahipidamist ja üldse loodust tutvustada," räägib looduspäeva koordineerinud Marko Vinni, kui väsinud ja rahulolevad lapsed päeva lõpetuseks isukalt supikausse tühjendavad. "Selle asemel, et rääkida, kuidas inimesed loodusest kaugenevad, tegime midagi, et seda kaugenemist vähendada. Näitasime, et jahindus ei koosne üksnes jahist, vaid on palju mitmetahulisem; et jahimees ei ole pelgalt püssiga mees metsas paugutamas, vaid on looduses tasakaalu hoidja."

Jahindus ei ole tema sõnul enam pelgalt hobi − kohustusi on nii palju, et sellest on saanud vabatahtlik töö.

"Aga kui seda nautida, annab see ka väga palju tagasi."