/nginx/o/2019/01/23/11735949t1haf4b.jpg)
Mõnikümmend aastat tagasi Eesti populaarseim lubiväetis põlevkivituhk, mida toona veeti Eesti ja lähiriikide põldude parandamiseks elektrijaamast miljonite tonnide kaupa, kuid mis 1990. aastatel vajus unustuse hõlma, on tegemas uut ärkamist. Nüüd Enefixiks nimetatav mullaparandaja on teinud viimase viie aastaga olulise kasvu ning peaks peagi jõudma ka nende põllulupjade hulka, mille kasutamine on lubatud kõige tundlikumatelgi mahepõldudel.
Põldude lupjamise ajalugu ulatub peaaegu saja aasta taha: 1926. aastal hakkas Tartu ülikooli mullateadlane Anton Nõmmik lahendama Eestimaa happeliste muldade probleeme ning tõi Ameerikast Eestisse sellise mõiste nagu muldade lupjamine.
Kui Põhja-Eesti õhukese mullakihiga ning paekive täis mullad on üsna tasakaalus pH-ga, siis kogu Lõuna-Eesti mullad on pigem happelise fooniga. Liighappeline muld ei suuda omastada aga väetisega lisatavaid toitaineid ning selle tagajärjel saab kannatada viljakus. Seepärast on põldude lupjamine hädavajalik. Põldude lupjamiseks aga ülemäära palju valikuvõimalusi pole. Seda saab teha kas dolomiidisõelmete või tuhaga, mis tulevad erisuguste materjalide põletamisest.
Alguses kasutati järvelupjasid, aga kui Eestis tekkis industrialiseerimine ja esimesed tehased hakkasid põlevkivi põletama, on sellest ajast peale sealt saadud tuhka ka põldude happetaseme parandamiseks kasutatud. Kui 1962. aastal avati Balti elektrijaam, sai põlevkivituha vedamine põldudele sisse erilise hoo. Seda ei kasutatud mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis, Leedus, Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal ning aastaid veeti elektrijaamast minema isegi kuni paar miljonit tonni põlevkivituhka.
/nginx/o/2019/01/23/11735951t1ha6a7.jpg)
"Kui me tänapäeval kontrollime tuha keemilist koostist ning pakume tegelikult erisugustele sektoritele kolme eri sorti tuhka, siis toona läks kõik ühte patta, tuhk laaditi vagunitesse ning veeti põldudele," rääkis Eesti Energia kütuste portfellihaldur Lauri Laanemäe. Toona sai raudteed pidi vedada tuhka kõikide suuremate kolhooside ja sovhoosideni, kus oli põllulubja mahalaadimiseks ja hoiustamiseks vajalik infrastruktuur. Koos 1990. aastatega see infrastruktuur kadus ning see on muutnud lendtuha transportimise logistiliselt keerulisemaks ja kallimaks. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks tema populaarsus langes ja kasutama hakati sõelmeid.
Põlevkivituha kangeimaks konkurendiks lupjamisel on dolomiidisõelmed. Neid saab paekivikarjäärist. Sõelmete eelis põlevkivituha ees on puhtalt logistiline: põlevkivituhk on peenike ja seda peab transportima tsisternides ning selle laotamine põllule peab toimuma külvipoomiga. "Kui sõelmeid saab külvata sama külvikuga, millega graanulväetist, ja see on igal väiksemalgi põllupidajal olemas, siis külvipoom on suurem ja kallim tehnika," rääkis Laanemäe.
/nginx/o/2019/01/23/11735952t1hd734.jpg)
Rusikareegel on aga see, et mida peenem on lupjamiseks mõeldud tuha või sõelmete fraktsioon, seda kiiremad on tulemused. See tähendab, et kui sõelmete puhul võivad need mõjuma hakata kahe, kolme või koguni kuni kuue aasta pärast, siis mikronites mõõdetav peenike põlevkivituhk töötab mulla pH reguleerijana märgatavalt kiiremini. Pealegi on kaltsiumirikkas tuhas nii mitmeidki teisi taimekasvuks kasulikke aineid, nagu magneesium, kaalium, tsink, fosfor.
Sisuliselt võiks mullaparandamiseks kasutada ka neid sõelmeid, mis tekivad killustiku tootmisel. "Meie killustikus olevad põlevkivitükid on mullaparandajana eelis. Kui meie paekivi miinus on selle pehmus, mis omakorda tekib selle küljes olevatest põlevkivitükkidest, siis mullaparandajana võiks see olla hoopis meie eelis, sest senised väiksemamahulised kasvuhoonekatsed on näidanud, et põlevkivis olev orgaanika mõjub taimekasvule pigem positiivselt, kuna sisaldab mitmeid kasulikke aineid," ütles Laanemäe. Sõelmete võimalikku kasutust siiski uuritud ei ole, samal ajal kui põlevkivituha kohta on tehtud mitmeid uuringuid, mis kinnitavad selle häid omadusi.
Kui kõige kehvematel aastatel langes põlevkivituha kasutamine põldude lupjamisel väga madalale − isegi kuni 8000 tonnini aastas −, siis sellest ajast peale, kui tehtud on mitmeid uuringuid ning loodud Enefixi kaubamärk, on selle turuosa pidevalt kasvanud. Viimasel aastal müüdi põllumajanduse tarbeks seda juba üle 58 000 tonni.
Enefixi kaubamärgi loomisel on aga oma põhjus. "Kui ütlesime, et me paneme põllule põlevkivituhka, siis inimesed millegipärast eeldasid, et tegemist on millegi radioaktiivsega," tõdeb Laanemäe, et müüti, justkui põlevkivituhk oleks midagi tervisele ohtlikku, on tulnud pikalt murda. Tegelikult näitavad erisugused katsetused ja uuringud, et põlevkivituha näol on tegemist vägagi loodushoidliku materjaliga, kus raskmetallide osakaal on oluliselt väiksem kui näiteks puude põletamisest tekkival tuhal. Viimase puhul määrab keemilise koostise see, milline osa puust põles. Põlevkivituha keemilist koostist uuritakse aga enne, kui see elektrijaamade kõrval silodesse ladestatakse.
Koos mahetootjatega tehtud uuringud kinnitavad muu hulgas seda, et põlevkivituhk sobib oma näitajate poolest lupjamiseks ka mahepõldudel. "Oleme ette valmistamas dokumente selleks, et meid kantaks mahepõllunduses lubatud väetiste nimekirja. Oleme sellega juba paar aastat tegelnud, aga protsess on pikk ja võtab veel veidi aega," ütles ta.
"Aga kui me oleme püüdnud näiteks inglastele selgitada, mida me teeme, siis see "oil" ("õli") sõnas "oil shale ash" ("põlevkivituhk") tekitab potentsiaalsetel eksportturgudel ikka suurt segadust ning eksikombel eeldatakse, et me põletame õli ja saame sealt tuhka, mida taaskasutada," rääkis Laanemäe.
Huvi põlevkivituha taaskasutamise vastu kasvab. Seda eelkõige ehitusvaldkonnas, kus põlevkivituhka on aastaid edukalt kasutatud erisuguste tsementide, aga ka muu ehitusmaterjali, näiteks plokkide ja mitmesuguste segude tootmiseks. Kunda tsemenditehas on näiteks põlevkivituhka oma tootmises kasutanud umbes sama kaua, kui seda on veetud põldudele. "Uute materjalide kasutuselevõtmine ongi pikk protsess," tõdes põlevkivituha väärindamisega aastaid tegelnud Laanemäe. Eriti keeruline ongi see ehitussektoris, kus koguste, koostise ja fraktsiooni üle peensusteni arvet peetakse, sest peab olema kindel, et tooted püsiksid ja oleksid inimestele turvalised.
Tuha taaskasutamisele annab hoogu süsihappegaasi emissioon. Need ettevõtted, kelle tootmine jätab keskkonnale suurema jalajälje ning kes peavad oma energiamahukate tootmiste pealt maksma kõrgeid keskkonnatasusid, vaatavad ringi, kuidas efektiivsemalt toota, ja see avab tuhale uued võimalused. Eesti Energia eesmärk on leida põlevkivituhale senisest suurem taaskasutus. See aitab suurendada põlevkivist saadavat väärtust ning kasutada energiatootmisel tekkivaid kõrvalsaadusi efektiivselt ja keskkonnasäästlikult. Senisest suuremat taaskasutust lähtuvalt ringmajanduse põhimõtetest üritab ettevõte leida ka põlevkivi kaevandamise kõrvalsaadusele lubjakivile.
Kas põlevkivituhk võiks tõusta samasuguse au sisse nagu aastaid tagasi, on raske ennustada. Kunagisele turule Venemaal on raske pääseda seetõttu, et seal lupjamiseks tuhka ei kasutata ja nii pole seda riigi poolt kinnitatud väetiste nimekirjas. Töö selles suunas aga käib. Nagu ka saamine jaekettidesse. Enefixi pakendatakse ka 3kilostesse ämbritesse ja 25kilostesse kottidesse, mis on mõeldud just kasutamiseks kodustes aedades. Osta saab seda praegu aga ainult Eesti Energia ühe partneri, ASi Scandagra Eesti käest.
