Murdeuurija Suokass: "On ökunuomsemb, et riigis on vaid üks ühiskiel"

Teet Korsten
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suokass: "Luo moraal on sie, et oma kielt tuleb au sies oida kasvõi ainult selleks, et oma esivanemaid ja päritolu austada. Mitte juosta urraaga ainult uutmiste rada pidi. Piame tiadma, kust tuleme, kes me sellissed oleme, miks me sellised oleme."
Suokass: "Luo moraal on sie, et oma kielt tuleb au sies oida kasvõi ainult selleks, et oma esivanemaid ja päritolu austada. Mitte juosta urraaga ainult uutmiste rada pidi. Piame tiadma, kust tuleme, kes me sellissed oleme, miks me sellised oleme." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Emakeelele pühendatud aasta emakeelepäeva tähistas Jõhvi keskraamatukogu Suokassi-nimelise mehe külla kutsumisega, kes propageerib seda, et kasutaksime kõik rohkem omaenda kandi keelt. Intervjuu vastused ongi viru keeles antud.

Püüad populariseerida kohaliku keele igapäevast kasutamist. Ilmselt meil, virulastel, on raskem oma keeleasja ajada, keelevagu künda, identiteedi manu jääda, sest kirjakeel on rohkem meie kui näiteks võrokeste või setode tegu ning nägu?

Kir´rakiel põhineb Põh´ha-Iesti kieltel ja sie on tuld muu kandi inimestele oma kiele säilitamisel kasuks, sest on and suurema võerandumistunde. Põh´ha-Iesti kiel ja Lõuna-Iesti kiel on kaks erinevat kielt. Armastan sageli näitëna tuua vakti, et nied erinevad omavahel umbes viis korda enamb kui norra ja taani kiel. Nied on eraldi kielteks määratud, aga meie omade kohta millegipärast üöeldasse, et tegu on murretega. Mida me murrame? Oma luomulikku emakielt? Tegu on kahe eraldi kiele ja kultuuriga − setud on viel kolmas! Mudugi on me rahvad arvult veiked ja sestap on ökunuomsemb, et riigis on vaid üks (tehislikult kokku pandud) ühiskiel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles