Süda peopesal ja sulg paberil

Virve Osila: "Elu otsustab meie eest − me ei saa ise kõiki asju valida. Aga neid valikuid, mida teeme, peame oskama lahterdada õigeteks ja valedeks. Tean, et olen teinud väga palju rumalaid ja valesid valikuid, aga olen teinud ka vähemalt kolm õiget otsust." Foto: Matti Kämärä

Tänavu pälvis maakondliku suurima tunnustuse kultuuri vallas − elutööpreemia − armastatud Virumaa poetess Virve Osila. Tema 70. sünnipäevaks ilmunud kaheköiteline kogu valitud luuletustest kannab pealkirja "Süda peopesal", mis tuletab meelde, et elu on and − nagu ka meid puudutav luule, mille kohta me tavaliselt ei tea, kust ja kuidas see tuleb.

Olete öelnud, et käesolev aasta on teie aasta: saite valmis kaheköitelise ja kõvakaanelise parematest paladest koosneva luulealbumi "Süda peopesal", mida ise nimetate kokkuvõtteks elutööst, ning nüüd pälvisite maakondlikult kultuurkapitalilt elutööpreemia. 

Veebruaris käisin Rene Kundlaga Tallinnas − ta on selline hea poiss, kes alati küsib, kas tahan kaasa tulla, kui pealinna minek on. Kui õhtul tagasi sõitsime, möödusime Mäetaguse piiril liiklusmärgist "70" ja Rene mainis: "Mäetaguse vald teeb juba ettevalmistusi." Mina ei saanud aru, aga tema täpsustas, et kellelgi tuleb suur juubel. Hiljem oli kultuurikomisjoni koosolek ning Rene ütles sealgi, et Virvel tuleb juubel ja vald peaks toetama tema kõvakaanelise raamatu väljaandmist.

Kuidas see uhke ja ilus "Süda peopesal" ikkagi sündis? 

Mõte hakkas idanema. Peaaegu kõik luuleraamatud tuli arvutisse trükkida, sest vaid päris viimased olid elektrooniliselt olemas. Raamatukogu direktor Tiina Tõnurist hakkas vabadel minutitel neid trükkima − toksis varakevadest hilissügiseni. Enne tegin valiku. Mul on luuleraamatud läbi lapatud ja pliiatsiga luuletuste juurde märgitud: "ei", "ei", "ei", "jaa". Kui see, mida kunagi olen kirjutanud, on loometöö, siis see, mida sel aastal tegin, on loomatöö. Loomingust polnud seal raasugi − ma enam ei suutnud: pidin vanu luuletusi aina lugema, lugema ja lugema ja... siis nad hakkasid mulle vastu rääkima.

Kui see tunne üle läks, tekkis teine moment. Hakkasin käima radu, kus neid luuletusi kirjutades kunagi olin; kui olin veel noor. See oli nii kummaline! Vahel tuli isegi meelde tunne, mis mind valdas, kui selle luuletuse kirjutasin, või meenus, miks ma selle kirjutasin. Nagu luuletuse "Vana metsavärav" puhul (Osila elutoa seinal on samanimeline Paul Aava pliiatsijoonistus − T.K.).  

Sõitsime fotograaf Mattiga teie juurde ja lasin talle tee peal YouTube´ist Urmas Alenderi üht teie tekstile lauldud laulu. Millest johtusid sellised valusad sõnad: "Sa ütlesid näkku ei lööda. / Ja südamesse mind lõid" (kogumiku 1. osa 46. leheküljel)?

Mees, kellelt selle perekonnanime sain − midagi muud ma temalt ei saanud −, valmistas mulle väga suure pettumuse. Olime hästi lühikest aega abielus ja... Tõesti, ta ei löönud mind füüsiliselt, aga ta tegi mulle vaimselt haiget.

Alenderil on ilmunud album "Hingelind", kus on teie sõnadele loodud laulud − miski pidi teda neis tekstides väga kõnetama.

Millegipärast valis Urmas lauludeks just need luuletused, mis on valust sündinud. Hiljem, kui Yokoga (Alenderi tütar, arhitektist riigikogu liige − T.K.) rääkisime, ütles ta, et isa lehitses raamatut "Mälestuste tuul" (1990) sageli ja vahel ütles: "Vaat, kuidas ta seda on öelnud." Urmasele oli mu esimene luulekogu oluline.

Pärast Alenderi hukkumist Estonia katastroofis olete pühendanud talle terve luulekogu, mis kannab Alenderi albumiga sama pealkirja.

Seal on ka 1987. aastal kirjutatud luuletus, mis sai kummaliselt tõelisuseks 1994. aasta septembris: "Põlen vahtrate valusas tules / selles septembris / ja varsti ei olegi mind." See lõpeb sõnadega: "Mina põlesin ära su lauludes / selles septembris. / Õnneks alles jäi maailm. / Ja jäi sinu muusika." (Kogus lk 229.) Mul on hästi meeles, et oli september, käisin Jõhvis kirikus. Ja tagasi Mäetagusele jõudes astusin bussist välja ning park nagu põles! Mõnel aastal on vahtrad nii punased, et on tunne, nagu oleks nad tules. Kõndisin seal pargis, siis tulin koju ja kirjutasin selle luuletuse. Möödus seitse aastat ja luuletuse mõte sai tegelikkuseks − ehkki mul kirjutamise ajal polnud ühtegi muusikut, kellest oleksin võinud nii mõelda.

Kirjanik Teet Kallas ütles mulle kord intervjuus, et surm on küll vägev tegur, mis võib kirjanduses plusse tuua, aga ta on seda väga vähe puudutanud, sest tal on müstilisi kogemusi, kus kirjandus muutub eluks. Teie aga surmateemat ei pelga?

Mina puudutan küll. Mul pole lapsest saati surma ees hirmu olnud. Mu vanatädi suri, kui olin öösel tema kõrval voodis. Kuna tundsin, et mul hakkab külm − tema muudkui jahtus −, läksin otsisin veel ühe teki lisaks, ilma et oleks peret üles ajanud. Ma ei võõristanud. Lapsena nägin väga palju surnuid. Hiljem sattusin hästi noorelt tööle Kuremäe haiglasse, mida ise vahel kutsusime soojade surnute haiglaks, sest kõik linna "viimases vaatuses" inimesed toodi sinna. Vahel suri patsient teel autost palatisse. See oli väga raske haigla ning kui olin seal oma kaks ja pool aastat ära olnud, ei peljanud ma elus enam midagi, sest olin kõike näinud. Olin enne tööle minekut just isa matnud ning see, et seal töötades terve mõistuse säilitasin ja hakkama sain, andis eluks väga palju jõudu.

Näen, et teil on riiulis ühtede kaante vahel Albert Camus' "Võõras" ja "Katk". Esimene jutlustab, et elul pole mingit mõtet, aga teine seletab, et isegi siis, kui pealtnäha mingit lootust pole, peab võitlema.

Sama on inimese sees. Hetkel, kui mina korraks ära käisin − kui ma poleks väga tahtnud siia tagasi tulla, võib-olla ma poleks tulnud. Aga mul oli kõik nii alguses: Helar oli alles 11aastane, õetütar polnud sündinudki ja mul polnud veel ühtegi raamatut ilmunud.

Olen kuulnud, et kliinilisest surmast tagasi toodud inimese programm on seejärel nagu ümber kirjutatud − kui kasutada IT-terminoloogiat. 

Seda ma usun, sest ma muutusin väga palju. Isegi mu juuksed muutsid värvi. Selliseid asju, millest Raymond Moody raamatuis "Elu pärast elu" ja "Elu pärast surma" kirjutatakse, ma küll ei kogenud. Aga ma tundsin mingit kummalist puudutust, mis senimaani tajutav on. Samuti leidsin iseenda seest üles jumala. Mind saadeti pärast infarkti järelravile Sõpruse sanatooriumi Pärnus, kus oli spetsiaalne, otse Moskvale alluv osakond. Seal oli 30 kohta, mis olid pidevalt täidetud. Seal olime 29 meest ja mina. Infarkti peeti meeste haiguseks ja kuna ma olin alles 34aastane, läksin ka selles mõttes ajalukku, et tol ajal nii noortel naistel veel infarkti polnud.

Olin selline supernäide, et kui juba teise infarktiga Tallinna kardioloogiainstituuti sattusin, küsis dr Liebermann järjekordsel üleliidulisel konsiiliumil: "Proua Osila, kas me tohime teie südant teistele ka näidata?" Siis grupp arste vaatas ultraheliga mu südant ja arutles pikalt omavahel. Mul oli elustamisel avanenud aort, mis tavaliselt on suletud − kui seda poleks juhtunud, olekski kõik olnud. Minu ellu naasmine oli mõnes mõttes meditsiiniline ime; tähendab, mul oli vaja tagasi tulla!

Igasugused eneseabiõpikud on populaarsed − viimane menuk on näiteks Mihkel Raua "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". Eks teiegi luule ole paljudele eneseabiks.

Seda on mulle öeldud. Üks naine võttis minuga pärast oma ema surma ühendust ja rääkis, et ema ei jaksanud enne lõppu enam midagi teha, aga minu raamatuid luges. Ilus lugu on Margus Saarega, kes kunagi mu luuletusi laupäeviti "Vikerhommikus" luges. Kui kohtusime ja küsisin, kust ta need luuletused leidis, selgus, et kord helistati talle muusikapausi ajal ja öeldi, et helistab üks vana inimene, kes tahab enne surma armsaid raamatuid ära anda. Paar päeva hiljem ootas Margust valvelauas saatja aadressita pakk ja seal minu kuus esimest luulekogu.

Mida peate nüüd − elutööpreemia valguses − oma senises elus kõige tähtsamaks?

Elu otsustab meie eest − me ei saa ise kõiki asju valida. Aga neid valikuid, mida teeme, peame oskama lahterdada õigeteks ja valedeks. Tean, et olen teinud väga palju rumalaid ja valesid valikuid, aga olen teinud ka vähemalt kolm õiget otsust. Esiteks see, et isa surma järel, kui ma polnud veel 17aastane ja ema oli väga haige − ta elas halvatuna veel seitse aastat −, jätsin õe enda juurde, ehkki mul soovitati ta lastekodusse anda. Meil oli väga raske. Olen õe käest andeks palunud, et ta lapsepõlv ei olnud kõige roosilisem, sest ma ei osanud ema olla, olin ise liiga noor. Tegelikult pidin olema nii ema kui isa eest. Aga õde ütles mulle hiljuti, et tal on hea meel, et jätsin ta enda juurde kasvama, et tal ikkagi oli kodu.

Teine õige valik oli, et otsustasin emaks saada. Olen oma poja üle uhke ja õnnelik. Kolmas õige valik oli kutsuda õetütar enda juurde, minuga koos kasvama. Praeguseks on temagi Tallinnas, töötab ja õpib. Nemad kolmekesi on minu suurim õnn ning nemad annavad mulle teadmise, et olin ja olen vajalik. Me saame tegelikult igast oma hädast või haigusest midagi õppida ning nendega võideldes märkame rohkem ka teiste inimeste muresid ja oskame neid aidata.

Kas tuli liiga sünge intervjuu − palju rääkisime surmast ja haigustest?

Surm on elu osa. Pean ütlema seda, et kõigele vaatamata olen ikkagi õnnelik inimene − suures osas just tänu haigusele. Sest ma poleks saanud nii paljude heade inimestega kokku, kui mul tõbesid poleks olnud. Kõik arstid, meditsiinitöötajad, haiglakaaslased − kõik nad oleksid mulle tundmata jäänud. Ka kogu mu looming on toonud minuni väga palju häid inimesi. Ilma luuleta poleks ma kogenud ka seda õnnelikku tunnet, kui Alender hakkas minu laule laulma. Pärast Urmase lahkumist ilmusid mu ellu uued muusikainimesed.

Tänu Alenderi lauludele sain tuttavaks Tajo Kadajase ja Kait Tamraga. Siis tutvusin väga noore mehe Margus Vaheriga − toreda, muheda ja andeka Saaremaa poisiga, kes oma esimese albumi avaldaski Alenderi lauludega. Läbi kõige selle olen saanud teise hingamise − nii kaude kui otseses mõttes. Ja need kümned telefonikõned ja kirjad ning inimesed paikades, millest ma ei oleks kuulnudki, kui mind poleks kutsutud kohtumistele lugejatega. Põltsamaa raamatukokku tuli kord nii palju inimesi, et nad ei mahtunud suurde saali ära ja mind kuulati koridoris. Pisikeses Tudus oli selline seltskond, et kõige noorem kuulaja oli ema tissi otsas ja kõige vanem käis kahe kepiga. Aga nad tulid minu pärast − keegi ei ajanud neid sinna. See on suur kingitus. Olen vahel imestanud: kuidas see võimalik on − ma ei tee ju midagi sellist, et võiksin sellist tähelepanu pälvida. See polegi vahest tähelepanu − inimesed leiavad midagi minu kirjapandud mõtetest.

Kuidas ikkagi teie luule sünnib? 

Olen kohtumistel öelnud, et tuleb pliiatsist ja läheb paberile. Elin Toona on täiesti veendunud, et tema vanaisa Ernst Enno saadab neid mulle. Ta ütleb ka, et kui Enno oleks elanud, oleksid talle mu luuletused meeldinud. Aeg on teine ning me oleme eri soost ja näeme Eestit veidi erisuguselt, aga Elin tajub meie loomingulist sugulust. Ühtäkki pärast Rudolf Rimmeli lahkumist hakkasin kirjutama kaksik- ja nelikvärsse. Olin varem imestanud, kuidas ta suudab kahe või nelja reaga nii palju öelda. Nüüd kirjutasin ise selliseid lühivärsse ja siis arvas Malle Rimmel, et Ruudi saadab neid mulle. See tuleb kusagilt ning nüüdki − kogu koostades ja mõnd vanemat luuletust lugedes − jäin mõtlema, kuidas olen selleni jõudnud või kuidas see on tulnud läbi minu.

Mõni asi hämmastas ka mind ennast, aga neid luuletusi on üksikuid, sest olen oma luuletuste suhtes väga kriitiline. Pean end kodukäsitööliseks, aga võib-olla inimesed vajavadki sellist lihtsust, sest maailm meie ümber on niigi keeruline ja hulle asju täis. Ma ei ulatu küll vaatama üle puude latvade, aga see-eest näen elu ja inimesi rohujuure tasandilt. See annab mulle jõudu ja õpetab väikesi asju oluliseks pidama. Ma ei mõtle suurelt ning mind pole luuletajaks koolitatud, kõik sünnib mu silmade ja südame kaudu ning kui see lugejaid köidab, siis olen ma õnnelik.