Hukkunud kaevurite lesed süüdistavad ettevõtet hoolimatuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks aastat tagasi Estonia kaevanduses surma saanud kahe noore kaevuri lesed leiavad, et kaevandusettevõte on hukkunute peredesse suhtunud hoolimatult ja üleolevalt. Ettevõte väidab, et nad on teinud rohkemgi, kui pidanuks.
Mõistatuslik juhtum leidis Estonia kaevanduses aset 2015. aasta 29. jaanuaril, kui põlevkiviettevõte − toonase nimega Eesti Energia Kaevandused (praegu Enefit Kaevandused) − andis teada, et allmaakaevanduses on leitud kahe kaevuri surnukeha.
Hukkunud leidis järgmine vahetus
Läbindajaid Igor Sannikovi (37) ja Nikolai Ivanovi (38) hakati otsima, kui nad neljapäeva õhtul vahetuse lõppedes maa alt välja ei tulnud. Nende vahetus algas hommikul kell 8 ning lõppes samal päeval kell 17.30. Juba toona oletati, et mehed võisid gaasi tõttu surra.
Juhtumi uurimiseks alustati kriminaalasja. Järgnenud uurimine ning kohtuekspertiis tuvastasid prokuratuuri kinnitusel, et mehed hukkusidki mürgistuse tagajärjel. Ent millesse täpselt, seda ei teata. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et surma põhjustas tuvastamata gaas või aur. Praegu on süüdistus esitatud kaevandusettevõttele ning kahele töötajale, kellest üks on ametist lahkunud.
Õnnetusest on möödas kaks aastat ning hukkunud meeste lesed ütlevad, et peaaegu kogu selle aja on nad pidanud tundma ettevõtte poolt alandusi ja hoolimatust, sest see ei soovi täita oma lepingust tulenevaid kohustusi.
Nimelt näeb kollektiivleping ette, et tööõnnetuse tagajärjel hukkunud töötaja perekonnale maksab tööandja ühekordset toetust ühe aastapalga ulatuses. Ehk lepingu järgi peaks Enefit Kaevandused kummalegi perele maksma veidi üle 30 000 euro. Siiani on sellest makstud pool.
"Me oleme käinud seal ettevõttes rääkimas, otsinud ise kontakte ja inimesi, aga meiega käituti väga inetult," sõnas Ljudmila Ivanova. Tema sõnul oli inetu juba see, kuidas ettevõttes uuriti nendelt meeste võimalikke varjatud harjumusi igasugu ainete ning nende kasutamise kohta töökohal. "Küsisin, et kas teie arvates võtsid nad selle gaasi ise sinna maa alla kaasa. Mulle vastati: "Aga miks ka mitte?"," rääkis Ivanova ettevõtte suhtumist kirjeldades.
Naiste sõnul oli kaevandusettevõte aktiivne nendega suhtlema enne möödunud aasta detsembris toimunud kriminaalasja arutamise eelistungit. Kuid siis saabus vaikus. "Keegi meie vastu enam huvi ei tunne. Me ei saa aru, kuidas pole nii suurel ettevõttel häbi sel kombel käituda."
Olga Sannikoval on pärast mehe hukku kasvatada kaks, Ljudmila Ivanoval üks alaealine laps. Tõsi, ettevõte maksab neile iga kuu laste ülalpidamiskuludeks ühele 490 (kahele lapsele) ja teisele 400 eurot (ühele lapsele). Aasta lõpus pakkus Enefit Kaevandused kompromissi − maksta ühe lapse ülalpidamiseks 350 eurot. Sellega pole kannatanud nõustunud. Nad küsivad 150 eurot rohkem. Umbes 160 miljoni euro suuruse aastakäibega kaevandusettevõte peab seda paljuks.
Ettevõte süüd ei tunnista
Enefit Kaevanduste juhatuse liige Ahti Puur nimetab kogu juhtumit äärmiselt kahetsusväärseks, kuid leiab, et firma on aidanud peresid, järgides seadusi ja riigiettevõttes kehtivat korda.
Rääkides kollektiivlepingust, mis näeb ette aastapalga väljamaksmist, viitab ta aga lepingu punktile, mis eeldab toetuse suuruse korrigeerimist tööandja ja töötaja süü määra kohaselt. Teisisõnu on ettevõte pool süüd pannud hukkunutele ning sellega põhjendab ka poole ettenähtud toetuse maksmist. Puur sõnas, et sellisele arvamusele jäi ettevõtte sees moodustatud komisjon.
Ometi väidavad kannatanud, et kõik uurimised (välja arvatud kohtulik) on lõppenud ja ükski asjassepuutuv ametkond pole meestel õnnetuses mingit süüd tuvastatud.
Ahti Puur ütles, et ettevõtte ja selle töötajate suhtes alustati kriminaalmenetlust ning asi on praegu kohtus. "Kriminaalasi on üles ehitatud väidetele, mis kõlasid nii, et kui ettevõte oleks võtnud arvesse kõiki teadaolevaid riske, poleks õnnetust juhtunud. Missugused need riskid on, pole aga välja toodud," sõnas Puur, lisades, et läbiviidud ekspertiisid ei anna alust tõsikindlalt väita, et mehed hukkusid gaasi tõttu, ja uurimine ei tuvastanud, mis seal täpselt juhtus.
Maksmine tähendaks süü tunnistamist?
Puuri sõnul ei ole ettevõte mingeid nõudeid enda teada rikkunud. "Kollektiivleping ütleb, et tuleb maksta tööõnnetuse tagajärjel hukkunud töötaja perekonnaliikmele ühekordset toetust hukkunu ühe aasta töötasu ulatuses. Samas täpsustab leping, et juhul kui tööõnnetus toimus osaliselt töötaja süül, vähendatakse nimetatud toetuse suurust töötaja süü määra võrra. Kuni kohus pole tuvastanud kõiki asjaolusid, siis ei pea me ka õigeks kogu summa kohest väljamaksmist," rääkis Puur.
Kannatanud ei saa praegu oma õiguste kaitseks ka tsiviilkohtusse pöörduda, sest tsiviilhagi on esitatud kriminaalmenetluse raames, ent esimene kohtuistung on määratud alles tuleva aasta jaanuari.
"Me lootsime, et see protsess algab juba selle aasta algul ja saab kiiremini asjasse selgust," sõnas Puur, lisades, et lahendust ei saa tulla enne, kui kohtuasi on läbi. "Me ei saa praegu tõsta käsi üles ja öelda, et olime 100 protsenti süüdi, sest me ei näe endal süüd. Süü üle saab otsustada ainult kohus."
Küsimusele, kas hukkunute peredel on kunagi lootust siiski lepingus ette nähtud toetus täielikult kätte saada, vastas Puur, et kõik sõltub sellest, kuidas lõpeb kriminaalkohus.
Hukkunute lesed ei saa aga aru, kuidas nii suur ja oma mainest hooliv ettevõte saab nende vastu nii kiuslik olla, kui nad on niigi kannatanud, kaotanud oma mehed ja lapsed on jäänud isata. "Kuidas küll nii suurel ettevõttel pole häbi niimoodi käituda?" küsib Olga Sannikova.
Viru ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi ütles sel nädalal Põhjarannikule, et tööõnnetused ettevõtetes on üks prokuratuuri prioriteete, eelkõige selleks, et säästa inimeste elu ja tervist. "Eesmärk on, et ettevõtja täidaksid kehtivaid norme. See pole mingi naljaasi ja tegemist pole mingi kiusamisega," sõnas ta.