Tuletorn näitas kaheksandat korda teed
/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
3. august 2017, 11:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheksas Tuletorni kontsert voolas ajamerre, jättes osalistele kaunid mälestused, lõhnad ja tunded, millega võib järgmise pika talvegi ilusa suvefestivali ootuses üle elada.
Igal aastal on maakonnas üritus, kus osalemist ei pea kaua kaaluma, sest Guido Kanguri hea muusikamaitse on nii kenasti kombineeritud Rannapungerja imekauni jõesuu ja muumitrollilikult armsa väikse majakaga.
Igal majakal on oma nimi
Kui keegi ei tea, siis majakas sümboliseerib otsivale inimesele sihti. Kui sul pole sihti silme ees, siis sa lihtsalt ukerdad. Aga nagu laulis juba Jaak Joala: "Jumal ei salli (j)ukerdamist!"
Guidol ja tema naisel Pille Lukinil on sihid ilmselt hästi paigas. Isegi see, et nad suudavad peaaegu igal festivalil ilma hoida ja vaid vahel midagi piserdab, näitab, et neil on õige asi, mida taevased ja muud väed hoiavad ning kaitsevad. Ilmselt kaitsevad ka kohalikud vallad, sest kes ei tahaks enda või naabri alale midagi nii head ja kvaliteetset, kui on Tuletorni kontsert?!
Kuna nii Guido kui ka Pille on näitlejad, on iga festivali kavas olnud seni ka väike teatritükk − varem näiteks mitmel korral Jan Uuspõllu monoetendus. Uuspõlluga on kõrvaloleval veerul pikem intervjuu. Seekord päris teatrit polnud, see-eest kaks näitlejat − peale Jani ka Juss Haasma − laulsid. Festivali seob kohalikumaks kohalike maitsete tutvustus ja omakandi rahvakunstnike ülesastumine.
Rahvakunstnikuks võib nimetada ka Jõhvi vallakunstnikku Kalev Pritsi, kelle töötoa juures oli lausa kahel päeval järjekord. Kalev on peale muu tuntud ju väga osava šaržimeistrina ning selle kinnituseks rippus tema töötoa kõrval puuoksal Kuulsuste Galerii, kus figureerisid − peale Guido oma − selliste staaride portreed nagu Marina Kaljurand, Tanja Mihhailova, Juhan Parts, Sofi Oksanen, Andrus Ansip, Jaak Aaviksoo, Anne Veski, Maire Aunaste, Mihkel Raud, Jüri Pino jt.
Kohalikud kõlad ja maitsed
Kohalikest pillimeestest astusid üles Iisaku kunstide kooli noored: Paula Palmet viiulil, Egert Oskar Väljaotsa kitarril ja Lisette Nagel kandlel. Koolijuht Pille Nagel ütles, et ega suvel ole lapsi kerge püüda, aga kui Guido neid esinema kutsus, oli uhke tunne küll. Või veel: kes teine saab nüüd nii noorelt uhkustada, et on üles astunud kontserdil koos Jan Uuspõllu, Laura Põldvere ja ansambel Smilersiga − Anne Veskist rääkimata?! Ja noored said võimaluse ise oma palad valida − suveks on palju ununud. Lõõtsa tõmbas kohalik pillimees Arvi Matsi.
Kohalikke maitseid tutvustas Lamba ja Roosi talu pererahvas eesotsas pereisa Jaak Armiga. Külalised kaugemaltki ei pidanud pettuma − vastupidi: võisid nautida ja kiita pereema Lagle imelist Pavlova kooki ning kõiksugu delikatesse vapiloomast lambast. Kindlasti rändasid Rannapungerjalt üle Eesti gurmaanide sahvritesse näiteks Lamba ja Roosi suitsutatud lambakintsud. Kogu värk on kohalik ja see ongi Peipsi maitse.
Juba eemalt jälgides võis aru saada, et silmailu pakkusid festivalil The Andrews Sistersi kaunitarid Maris Aljaste ning kaksikõed Vivi ja Viveli Maar, sest fotosessioon nendega pärast kontserti ei tahtnud kuidagi lõppeda. Ilmselt on 1940. ja 1950. aastate stiil popp, sest svingansambel, kus neiud laulavad, kandis publiku just sellesse kaugesse aega ja nõnda olid riides ka meie kaunitarid − laubalokkidest rääkimata.
Maris seletab oma modellipopulaarsust sellega, et "Peipsi rannikurahvas on väga helde − sellist pildistamissessiooni pole varem olnud". Maris rõõmustab ka, et tema bändis on palju poisse − isegi Marianne Mikko ei saaks soolise tasakaalutuse pärast õiendada. Kuidas leidsid neiud svingi?
Öine seiklus Havannas
"Kaksikutega kohtusime Otsa-koolis. Rütmikaõpetaja Aivar Vassiljev, kes terve elu on Kukerpillides mänginud, viis meid kokku svingiga − küsides, kas me ei tahaks teha muusikat, nagu The Andrews Sisters rohkem kui 70 aastat tagasi tegi. Pärast seda olemegi svingile pühendunud ja nüüd ka suurematel lavadel," tutvustab Maris, kelle ettemanamiseks kuskil Havanna ööklubi suitsuses saalis kokteiliklaaside klirina saatel pole üldse palju fantaasiat vaja.
Guido embas viimase esineja Laura Põldvere ja Raivo Tafenau bändi kontserdi lõpuloo ajal Põhjaranniku ajakirjanikku ning ütles liigutusest märgade silmadega: "Vaat sellist punkti tahtsin meie festivalile!" Laura oli sumedas pimeduses prožektorite valgel kui kaunis ilmutus, kelle salapärane ja põhjatu ilus tämber kõneles asjadest öös. Ehkki Laura oli parajasti lõpetamas tuuri oma "Eurovisiooni" partneri Koit Toomega, leiab ta, et selline vaheldus nagu esinemine Rannapungerjal on väga teretulnud.
"Kartsin, et inimesed jooksevad Anne Veskiga koos, tähendab tema järel ära, aga meie publik oli väga mõnus − ju jõudsid džäss- ja funkilikuma muusika sõbrad õigeks ajaks kohale," muigab Laura. Tema kontserdil kõlas laule nii Marju Kuudi kui ka Laura enda pärisrepertuaarist ja avardus nende maailmapilt, kes seni arvasid, et Sven Lõhmus on "mingi poplaulude kirjutaja". Kuna Laura seikleb eri maailmades, võetakse sinna ka Lõhmus kaasa − nagu Mike Oldfield on ABBA muusika suutnud ka intellektuaalidest gurmaanidele nõnda serveerida, et need lakuvad pärast rooga lisaks taldrikule ka näpud puhtaks.