Kohus: Narva linnajuht ei austa liiklusreegleid

Aleksei Voronov ei nõustunud süüdistusega, nagu ta oleks paadunud liiklusrikkuja, vaid kinnitas, et rikub keskmisest vähem ja kogemata. ILJA SMIRNOV Foto: Põhjarannik

Viru maakohus, kes arutas Narva võimuliidu vaimseks liidriks peetava Aleksei Voronovi kaebust temale liiklusrikkumise eest mõistetud karistuse peale, leidis, et Voronov on siiski süüdi ja et mees kipub üldse liiklusreegleid oma suva järgi täitma.

Kohtuvaidluse põhjustanud lugu sai alguse mullu jõulupühade eel, 23. detsembril, kui politseipatrull tegi Narvas Puškini, Malmi ja Raja tänava ristmikul vöötraja juures järelevalvet. Korraga märkasid politseinikud, et ülekäigurajal lapsevankriga teed ületanud noor naine pidi seisatama, sest tema ees sõitis üle vöötraja sõiduauto Volkswagen Tuareg. Patrullauto võttis end liiklusrikkujale sappa ning kui auto kinni peeti, selgus, et selle roolis oli Aleksei Voronov − ASi Narva Vesi tegevjuht ning Narva volikogu liige, keda peetakse üheks linnavõimu võtmeisikuks.

Vaidlustas 80eurose trahvi

Politsei määras Voronovile 80 euro suuruse rahatrahvi, mis on keskmisest karistusmäärast väiksem, kuid mees ei leppinud sellega ning vaidlustas väärteootsuse kohtus, leides, et tema süü tõendamiseks pole piisavalt tõendeid.

Kohus siiski leidis, et tunnistajate ütlustega on Voronovi süü tõendatud. Kohtus vaadeldi ka videosalvestist, mille politseipatrull rikkumisest tegi, ning selle põhjal ei jäänud kahtlust, et Narva Veele kuuluv sõiduk eeskirja rikkus.

Lisaks väitis Voronov, et rikkumist ei saanud olla, kuna ülekäigurada läheb üle kahe tänava, kus need V-kujuliselt ühinevad, ning jalakäija ja sõiduk liikusid pöörde hetkel eri tänavatel. Samuti polnud Voronovi kaitsja sõnul selge, milles seisnes Voronovi teo ebaseaduslikkus.

"Pole kahtlust, et kui jalakäija lükkab enda ees beebiga lapsevankrit ning nende ette teele lõikab ootamatult sõiduk, kujutab see sõiduk endast potentsiaalset ohtu mitte üksnes kõndijale, kelle tähelepanu on eelduslikult hõivatud lapse julgeolekuga, vaid enam veel vankris olevale lapsele. Tee andja peab laskma seetõttu eesõigusega liiklejal ise valida ja otsustada oma liikumiskiiruse ja suuna, mitte seadma ta selles küsimuses sõltuvusse sõiduki liikumisest teelõigul, kus tal eesõigust pole," tõdes kohtunik Heili Sepp.

Kohus kahtles politsei objektiivsuses

Kohus ei leidnud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust arvata, et tunnistajad, praegusel juhul kaks patrullpolitseinikku, oleks pidanud andma Voronovi vastu liialdatud või pahatahtlikke ütlusi.  "Vastupidi, kohtul tekkis tunnistaja [politseinik] D. Rubani ütlusi võttes pigem hetkeks kahtlus, kas ehk on tema lugupidamine menetlusaluse isiku vastu liiga suur, et jääda objektiivseks." Kui politseinikult küsiti, kas ja kuidas ta menetlusalust isikut tunneb, vastas ta esmalt: "Tunnen teda kui meie linna võimuesindajat."

Kui kohus uuris Voronovilt, kas ta leiab, et talle määratud 80eurone karistus on liiga range, vastas mees, et asi pole karistuses, vaid õigluses.

Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et nii kogenud liikleja nagu Voronov ei tunne liiklusreegleid ja on neist lihtsalt teadmatuses.

"Väide, et kuna ülekäigurada asub mitme tänava ristumiskohas, siis vabastab teeandmiskohustusest seeläbi, et sõidad justkui kujuteldavalt jalakäijast erineval sõidurajal/tänaval, pole kohtu arvates tõsiseltvõetav. Sellist väljamõeldist ei kinnita ükski liiklusreegel. Kohtu arvates üritab A. Voronov selliste argumentidega lihtsalt vabaneda vastutusest tehtud teo eest," seisab kohtuotsuses.

Kohtu arvates viitavad aga karistusregistri andmed pigem sellele, et Voronov ei pea liiklusreeglitest lugu ning "olukorras, kus formaalne süütegu tema ettekujutuse järgi kedagi parasjagu reaalselt ohtu ei sea, kipub ta täitma liiklusreegleid oma suva järgi".

Kohus tõstis esile, et ajavahemikus 2016. aasta 25. märtsist kuni 2017. aasta 5. juunini on Voronovi karistatud kiiruseületamise eest neljal korral, sealhulgas kolmel korral oli ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis, mille eest talle määrati karistused 160-180 euroni. Kahel juhul vaidlustas Voronov need karistused kohtus, kuid kaotas.

Sellest järeldas Viru maakohus seekord, et "A. Voronovi järjekindlad kiiruseületamised ja nende reeglipärane vaidlustamine (sh kõrgeimas kohtuastmes) näitavad kohtu hinnangul seda, et ta ei ole varmas usaldama politsei ega kohtu hinnanguid liiklusreeglitele. Selle asemel on tal isiklik ettekujutus liiklusreeglite kehtivusest ja täitmisväärilisusest. Enese kehtestamine selles küsimuses politsei ja kohtu üle paistab olevat talle põhimõtte küsimus. Seda kinnitab asjaolu, et kaebeõiguse maksimaalne kasutamine on talle oluline sõltumata sellest, et määratud karistused on oma suuruselt pigem sümboolsed, st ei kujuta ilmselt endast talle kui ASi Narva Vesi juhatuse liikmele majanduslikku koormist".

Kohus asus seisukohale, et tegelikult pääses Voronov isegi liiga kerge karistusega, sest see rikkumine oli 2017. aastal tal karistusregistri andmetel juba kolmas ning see, et "tegu toimus otse järelevalvet teostava politseipatrulli nina all, näitab, et A. Voronov suhtub liiklusreeglitesse üleolevalt. Ei saa välistada, et seda suhtumist on süvendanud asjaolu, et sõltumata rikkumiste korduvusest ja sanktsioonimääradest on teda jätkuvalt karistatud pigem sümboolse suurusega karistustega. Kohtu hinnangul ei avalda rahatrahv liiklusrikkumiste puhul A. Voronovile karistusliigina mõju".

Tuntud isik ja karistus

Kohtuotsuses on välja toodud seegi, et Voronov on Narvas tuntud tegelane ja karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et isikutele, kes on kogukonnas tuntud, lugupeetavad ja autoriteetsel positsioonil, ei tohi mingil juhul teha isegi kergematel väärteojuhtudel karistuse puhul allahindlusi.

"Nende puhul on eriti oluline lähtuda läbipaistvatest reeglitest ja üldtunnustatud karistuse mõistmise põhimõtetest. Liiga pehme karistus, mille pehmus jääb mõistetamatuks, annab ainest kahtlusteks õiguskaitseasutuste erapooletus suhtumises menetlusalustesse isikutesse. See vähendab omakorda riigi karistusvõimu autoriteeti ja pärsib sellele kuuletumist," leidis kohtunik Heili Sepp, kes tõdes, et tegelikult tulnuks Voronovile mõista suurem rahatrahv, ent kohus ei saa praegusel juhul määrata rangemat karistust kui kohtuväline menetleja ning seetõttu jäi tema 80eurone karistus jõusse.

Sellest tulenevalt jättis kohus rahuldamata taotluse mõista riigilt välja Voronovi õigusabikulud, mis ulatusid 2500 euroni.

Voronov ise küll vaidlustas maakohtu otsuse, ent riigikohus ei võtnud kaebust menetlusse, mistõttu on otsus nüüdseks jõustunud.

Kommenteerides Põhjarannikule juhtunut, ütles Voronov, et ta ei ole mingi paadunud liiklusrikkuja ja keskmiselt tuleb tal ette üks liiklusrikkumine aastas. "Arvestades, et aastas sõidan ma maha 50 000 - 60 000 kilomeetrit, ei ole seda tegelikult palju, seda on mitu korda vähem kui keskmisel liiklejal," sõnas Voronov, lisades, et tema liiklusrikkumised on juhtunud kogemata ja neis pole tahtlikkust.