Kaitsekulutuste kasvataja

Mart Laar on veendunud, et kui üks riik on otsustanud oma kaitsejõude pidada, siis tuleb seda teha tõsiselt ja tagada ka piisav rahastamine. Foto: Peeter Lilleväli

Taasiseseisvumisaja Eesti üks silmapaistvamaid poliitikuid Mart Laar taandub küll Isamaa ja Res Publica (IRL) juhi kohalt, kuid jääb kaitseministrina valvesse, et tõrjuda opositsioonierakondade katsed minna riigi kaitsekulutuste kallale, mille kasvatamist ta tulihingeliselt pooldab. 

Eelmisel nädalal erakonnakaaslastele saadetud nii-öelda kirjas märkisite, et kavatsete kaitseministri ametisse edasi jääda, kuna Eesti kaitsevõime hoidmine on teile tähtis ülesanne eriti selle taustal, kui näete, kuidas sotsiaaldemokraadid, Keskerakonnast rääkimata, seda õõnestada katsuvad. Mis annab teile alust seda väita?

Sotsiaaldemokraadid, sel ajal, kui nad valitsusest lahkusid, tegid ettepaneku vähendada Eesti kaitsekulutusi Lätiga samale tasemele ehk ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Nende juhtivad poliitikud on nüüd asunud ründama otsust viia Eesti kaitsekulutused lõpuks ometi kahe protsendini ja hakata riigikaitse auke lappima. Ühelt poolt oleme andnud selles osas konkreetse lubaduse ja teiselt poolt teinud ka konkreetseid plaane nende lubaduste teostamiseks. Selliseid rünnakuid on mul väga raske kuidagi teistmoodi nimetada.

Ida-Virumaa valijate häältega riigikogusse pääsenud sotsiaaldemokraat Jaak Allik ei saa aru, miks peavad Eesti kaitsekulutused ilmtingimata kaks protsenti olema, kui samas Lätil on see üks protsent ja keegi neid NATOst sellepärast välja ei viska.

Küsimus ei ole ju selles, et keegi peaks meid NATOst välja viskama. Seisukoht, et asi on ainult NATOs, on vildakas. Eesti ei ole riik, kes peab ootama, et keegi teine teda pidevalt kaitseks. Kui me ise enda eest väljas ei ole, siis kokkuvõttes ei kaitse meid keegi. 

Ma arvan, et see arusaamine, et nüüd, kus oleme pääsenud NATOsse, on meie kaitsevõime jaoks kõik tehtud ja võime ise lulli lüüa, on olemuslikult väga lühinägelik. Ma päris kindlasti ei toeta seda ja pean Eesti julgeolekule tõsiseks probleemiks. 

Ma soovitan kõikidel selliste seisukohtade pooldajatel minna Lätti ja Leetu ning tutvuda nende kaitsevõime probleemidega ning siis mõelda uuesti, kas tasub öelda, et Eesti peaks järgima nende riikide eeskuju. 

Samas ei avalda see raha, mis läheb kaitsekulutuste suurendamiseks, kaitsevõime tugevdamisele väga olulist mõju, küll aga saaks sellise rahasummaga lahendada nii mitmeidki tõsiseid sotsiaalprobleeme, millest samuti Eestis puudust pole.

Loomulikult võib iga riik üldse kaitseväest loobuda, nagu näiteks Puerto Rico on teinud. Kuid kui on otsustatud kaitsejõude pidada, siis tuleb seda teha tõsiselt.

Tänapäeva rahutus maailmas on oma kaitseväest loobumine või selle ebapiisav rahastamine vastutustundetu. Kaitseväge on vaja meie maa turvalisuse nimel, et me ise tunneksime end siin kindlalt ja ka teised väljastpoolt peaksid meid riigiks, kes suudab iseenda eest seista.

Needsamad inimesed, kes heidavad ette, et meie kaitsekulutused on liiga suured, imestavad sageli, miks kipuvad eestlased Soome tööle, miks on seal palgad ja elatustase märgatavalt kõrgemad. Minu vastus sellele on ääretult lihtne: meil oleks tulnud 1939. aastal teha sama, mis soomlased tegid!

Meil oli sel ajal Soomega elatustase küllaltki sarnane. Siis tegid need riigid kaks erisugust otsust: üks hakkas vastu, teine ei hakanud, üks jäi vabaks, teine läks Nõukogude Liidu kontrolli alla. Siis järgnesid 50 aastat, mille jooksul see vahe elatustasemes  tekkiski. Väga utopistlik oleks arvata, et seda vahet õnnestub paarikümne aasta jooksul tasa teha. 

Teiega võimuliidus oleva Reformierakonna juhi Andrus Ansipi eesmärk viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka ei ole teie silmis reaalne?

Küsimus on ajas. Soome on oma arengult praeguse maailma absoluutses tipus. Ma ei välista, et kui me oleksime 1939. ja 1944. aastal pääsenud nagu Soomegi, oleksime võib-olla nendega seal praegu kõrvuti. Samas võime olla rahul ja uhked, kuivõrd palju oleme viimase paarikümne aastaga järele tõmmanud, aga selleks, et neile päris järele jõuda, kulub veel aega. Kuigi soomlased, vaadates meie arengutempot, juba kardavad sedagi.

Esialgu pelgavad nad siit tulevaid vähenõudlikke töötajaid, kes kipuvad neil osal aladel tööd ära võtma ja palgataset allapoole tõmbama?

Ei, see tööjõud neid vahest praegu eriti ei heiduta. Mingil määral me meenutame praegu Soome enda sõjajärgset eluolu, mil palju sealseid inimesi siirdus tööle Rootsi, kuna elatustaseme vahe oli objektiivsetel põhjustel sedavõrd suur.

Rääkides oma sõpradest Soome poliitikutega, tajun ma nende puhul väikest psühholoogilist hirmu, et eestlased lähevad neist mööda. See on selline positiivne võistlus, aga vaadates objektiivseid numbreid ja reaalsust, siis ega see ikka kiiresti toimuda saa - nii head me ka ei ole.

Kas Isamaa ja Res Publica poliitika on muutunud populistlikumaks?

Tooge mõni näide.

Viimastel riigikogu valimistel oli teie erakonna üks põhiloosungeid "Kommunaalkulud alla!".

Jah.

Enam kui 30 000 elanikuga Jõhvi-Ahtme piirkonnas tuleb alates 10. oktoobrist maksta kaugkütte eest 32 protsenti rohkem, võrreldes selle hinnaga, mis kehtis enne riigikogu valimisi. Kodukulud ei lange - lähevad hoopis kõvasti üles.

Me kindlasti kavatseme sellest loosungist väga tugevasti kinni pidada. Kui küsisime enne valimisi inimestelt, mis on nende suurim probleem, siis 70 protsendile olid selleks suured kodukulud. 

Pean tunnistama, et minu kodukulud isegi Tallinna linnas, mille valitsemisse ma eriti ei usu, pole sellist kasvu ilmutanud. Ma ei oska praegu öelda, miks teil küttehind nõnda üles on hüpanud, sest mingit riiklike koormiste tõusu pole küll toimunud.

Kuidas te vaba turumajanduse tingimustes peate üldse mõeldavaks riigi poolt kommunaalfirmade hindade reguleerimist?

Ega seda väga palju saagi teha. Aga aidata inimestel maju soojustada saab küll. Me raiskame oma kodudes energiat ikka uskumatutes kogustes. Nagu lubasime, oleme käivitanud riiklikud programmid, mis aitavad inimestel energiat säästa ja maju soojustada. Püüame toetuse põhimõtteid inimestele ka arusaadavamaks teha, sest praegu on probleem selles, et huvilisi ei ole nii palju kui pakutavaid võimalusi.

Te ütlete, et taandudes IRLi juhi kohalt, on erakond heas seisus, olete riigi valitsusliidus. Samas Ida-Virumaal ei ole erakonna seis sugugi hea. Siinsetes linnades oli teie erakond oma nimekirjaga viimastel kohalikel valimistel väljas vaid Kohtla-Järvel ja Narva-Jõesuus ning sealgi koguti hääli vaid üks-kaks protsenti. Mida kavatseb IRL teha, et end selles piirkonnas rohkem maksma panna?

Kindlasti on see võimalik, aga see nõuab väga pidevat tööd - inimestega tuleb rääkida ja tegeleda.

Viimastel riigikogu valimistel õnnestus meil oma eesmärk saavutada - erinevalt eelmisest korrast on nüüd IRLil ka Ida-Virumaal valitud riigikogu liige. Maakonnal on parlamendis inimene, kes tõesti seda piirkonda oluliseks ja tähtsaks peab. 

Otsekoheselt öeldes, ega paljudel teistel siit valitud esindajatel erilist mõju valitsuse otsustele ole. Soovitan Erkki Noolt väga aktiivselt kasutada. Vana sportlasena lähebki ta korralikult käima siis, kui tema ette tekib tõsine väljakutse.

Siiski on fakt, et Eesti ühe suurema erakonna kaubamärk Eesti ühes suuremas maakonnas ei tööta. Näiteks teie erakonna liige on küll Narva-Jõesuu linnapea Andres Noormägi, aga ta pääses sinna ametisse tagasi suuresti tänu sellele, et ta oma erakondliku kuuluvuse maha vaikis, kandideerides mitte oma erakonna nimekirjas, vaid valimisliidus.

Ma ei hakka salgama, et Ida-Virumaa on valimistulemusi vaadates IRLi kõige nõrgem piirkond ja siin on tööd teha palju. Kõige olulisem on käia palju ringi ja rääkida nii eesti kui vene inimestega.

Pool teie erakonnast ehk Res Publica suutis omal ajal Ida-Virumaal päris korralikult hääli koguda, ent kaotas paljud, eelkõige venekeelsed toetajad, pärast ühinemist Isamaaliiduga. Mil moel üleüldse võiks IRL vene valijaid, kellest enamik on asunud Keskerakonna selja taha, enda poole võita?

Ma arvan, et vene valija on ka Keskerakonnast natuke tüdinud. Probleem on selles, et kära ja kisa tuleb selle erakonna poolt palju, aga villa on vähe. Ühel hetkel hakkavad ka valijad sellest aru saama. Ma ei arva, et Keskerakond peaks olema enamiku Ida-Viru valijatega laulatatud. Võimalik, et see võtab aega, aga et IRL oma positsiooni parandaks, tuleb rohkem näidata ennast ning rääkida otse ja ausalt, mida me tegelikult tahame saavutada. Vastata legendide-laadsetele süüdistustele, mida meie erakonna vastu on esitatud. 

Ei ole mingi saladus, et ainuüksi Mart Laari nimi mõjub paljudele vene valijatele punase rätikuna, mis nullib võimaluse, et teie sisulised argumendid võiksid nende silmis mõjule pääseda. Kas teie lahkumine erakonna juhi kohalt võib IRLile avada selleks uusi võimalusi?

Ei tea, eks seda saame näha. Mart Laar ei lahku ju IRList kusagile ja teeb oma tööd edasi, aga võib-olla mõnele inimesele teeb see meie erakonna püüdlustest arusaamise lihtsamaks. 

Ma olen olnud valmis kõigiga otse suhtlema, aga paraku on nii mõnigi kord suhtlemist püütud siin takistada, sest teatakse, millega see tavaliselt lõpeb - me lahkume suures sõpruses ja kaela ümbert kinni. Iga müüti on võimalik murda, aga küsimus on selles, kui palju on selliseks tegevuseks võimalik aega leida.