Jõhvi päritolu mees lõi Tallinna vanalinnas oma ideaalteatri

Elmo Nüganen: "Kui mõelda, miks inimesed kipuvad lavale - ega amet kerge ole, leiva lauale toob, aga see on ka kõik. Võib mõelda ka nii, et näitlemine on inimese võimalus põgeneda halli argipäeva eest ja elada mingi aeg, mõned tunnidki ööpäevas, kellegi teise elu teises ajastus, teises maailmas." Foto: Teet Korsten

Eelmisel kolmapäeval tähistas 50. sünnipäeva Elmo Nüganen, kelleta meie teatrimaastikku juba paar aastakümmet ette ei kujuta. Mis on see saladus, mis sunnib noort inimest tegelema alaga, mida võib nimetada ka nägude tegemiseks, petukaubaks, valetamiseks, silmamoondamiseks ja veiderdamiseks?

Juubel võiks olla kokkuvõtete tegemise aeg. Üks kokkuvõte sinu juubeliks on äsjailmunud kõvakaaneline monograafia "Elmo Nüganen. Esimene vaatus". Tegu on nii korraliku teosega, et iga mees rõõmustaks, kui temast selline ilmuks...

Eks iga inimene vääribki vähemalt ühte raamatut. Nagu Tammsaare on öelnud, küll läbi Oskari suu romaanis "Ma armastasin sakslast", et iga inimene võib kirjutada ühe romaani - oma elust. Ehkki Tammsaare kirjutas seda irooniaga, väärib iga inimene vähemasti ühte raamatut endast.

Kas enda kohta lugedes võib tekkida ka tunne, et näed ennast kõrvalt?

Minu jaoks ei olnudki tegu raamatuga minust, vaid inimestest, kes seal sõna võtavad. Avanesid nende vaated, see, mida nad märkavad, kuidas nad mõtlevad, mida nad meeles kannavad, kuidas nad mäletavad. Selle kaudu inimene avanebki.

Oli ka üllatusi?

Oli küll. Et kui selekteeriv on inimese mälu. Näiteks Läti kunstnik Andris Freibergs kirjutab, kuidas talle jättis kustumatu mulje, kui ülemaailmsel stsenografistide näitusel Praha kvadriennaalil seisis lavastaja Läti lavakujunduse tudengite väljapaneku boksis ja nuttis - kas siis äratundmisrõõmust või vaimustusest. Ma ei mäletanud seda, aga lõpuks siiski meenus, et oli, jah, mõjus ekspositsioon.

Sinu ülikooliajal oli Tallinnas kaks kõrgkooli, mis vähemalt kõrvaltseisjate jaoks evisid teatud müstilist aurat - üks oli konsistoorium (nii kutsuti rahva seas EELK usuteaduse instituuti, sest see asus konsistooriumi ehk kirikuvalitsusega ühes ja samas väikses majas Toomkiriku taga. - T.K.) ja teine konservatooriumi lavakunstiosakond.

Kõige suurem erinevus, mis mainitud koole rahva kujutluses eristas, oli, et nad olid vabameelsemad kui teised. Ehkki ka konservatooriumis olid mõned punased ained, mida usuteaduse instituudis vaevalt oli, olid need väga formaalsed. Erialatundides ja lavakõnes, kõigis muis distsipliinides poliitilist survet ja valet ei eksisteerinud, seal räägiti üsna avameelselt.

Vähemalt tänu Bulgakovile teavad veidi lugenud inimesed, et näiteks Molière`i ajal maeti näitlejad surnuaia taha, st pühitsemata mulda. Saad sa aru, olles asja sees, millest kirik nii talitades lähtus?

Eks nägude tegemine, petukaup, valetamine, silmamoondamine ja veiderdamine seondus hulluse ning saatanaga. Kellegi teise kehastamine, kellekski teiseks olemine võis olla religioossest seisukohast taunitav. Aga isegi XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel, mil Eestis professionaalset teatrit veel polnud, peeti püünele nägudetegijaks minekut kohatuks.

Castaneda vahendatud don Juan Matuse järgi võib näitlemine olla hoopiski raviv tegevus.

Kui mõelda, miks inimesed kipuvad lavale - ega amet kerge ole, leiva lauale toob, aga see on ka kõik. Mis see siis on, midagi peab olema. Inimesed rahuldavad oma edevust? See võib olla üks oluline komponent. Aga võib mõelda ka nii, et näitlemine on inimese võimalus põgeneda halli argipäeva eest ja elada mingi aeg, mõned tunnidki ööpäevas, kellegi teise elu teises ajastus, teises maailmas. 

Ja sealt naastes on sul kaasas n-ö suveniirid ja fotod?

Näitlejad ja lavastajad parimal juhul rikastuvad. Me kasvame heade materjalide peal. Julgen kindlalt väita, et ei tea, millised oleksid mu siseilm ja mõtted, mu kujutlus, ja kas neid üldse oleks, kui ma poleks lugenud ainsatki raamatut.

Nüüd meenub, et oled Venemaal mänginud Ray Bradbury romaani "451 kraadi Fahrenheiti" järgi tehtud etenduses, mis räägib ühiskonnast, kus raamatuid omada on kuritegu.

Moskvas me seda lugu praegu mängime. Lugu on väga aktuaalne, ja eriti Venemaal. Kõige kummalisem on selle loo juures, et kui Bradbury romaani kirjutas, oli see fantastika. Midagi niisugust ei saanud olla. Paned mingisuguse imepisikese aparaadi kõrva ja sa kuuled ning räägid. Kõigis neljas seinas on kuvarid ehk telekad. Praegu on see reaalsus!

Ja näiteks ACTA-vastased võivad leida sealt oma mõtetele kinnitust - kõik on kontrolli all, aga sellele võib vastu hakata ja peabki hakkama.

Täpselt.

Mida sinu vanemad arvasid, kui kuulsid, et poiss tahab näitlejaks saada?

Tänapäeval on olud teised - hukkaläinuks nad mind ei pidanud nagu Molière`i ajal.

Võiksid veidi oma päritolust rääkida?

1978. aastani elasime 32. kvartalis Purul. Käisin kunagises Kesleri-nimelises keskkoolis. Isa töötas Ahtme ehitusmaterjalide kombinaadis peaenergeetikuna, ema oli Jõhvi hoiukassa pearaamatupidaja.

Kas teater võiks olla eestlastele religiooni aseaine?

Kas just nii kõlavalt, aga selline jumalavallatu mõte tuli praegu, et teater võib Eesti inimesele kirikut veidi asendada küll. Kui rääkida numbrite keeli, kui palju on teatrikülastajaid Eestis aastas, siis see on umbes üks teatrikülastus ühe elaniku kohta. Ma ei tea, kas ka kirikukülastusi on nii palju. 

Kui sa lavastad midagi või teed filmi, millal see on sinu oma? 

Lugu, mida parajasti teed või tegema hakkad, hakkab omaks muutuma alates hetkest, mil temaga kokku puutud. Kui oled materjali välja valinud ja hakkad temaga tegelema, oled sina tema oma ja tema on sinu oma. Kui lugu on väljas, teda juba mängitakse, on ta ikka sinu lugu. Täpsem võrdlus on see, kui lavastusi võrreldakse lastega.

Nagu üht oma last ei saa teiste seast esile tuua, on raske välja tuua üht või kaht lavastust. Kõik on eriilmelised, kõik on tulnud siia ilma suurte lootustega, kõigi nendega on vaeva nähtud. Ja kui nad ka pesast välja lendavad, film või teatrietendus hakkab elama oma elu, ega mentaalne side oma lapse elik materjaliga ära kao.

Kui tegemist on näitlejaga, siis ise oled nii looja, interpreteerija, instrument kui lõpp-produkt, mida üheski kunstižanris ei saa olla. Kirjanik kirjutab raamatu valmis ja saab sellest distantseeruda. Tal on instrumendiks arvuti, käsi, aju ja lõpp-produkt on raamat. Sama asi on heli- ja kunstiteostega. Aga kuidas kaugeneb näitleja oma rollist? Ja mis on näitleja instrument? Need ongi tema mõtted, hääl, südametuksed, käed, jalad, näoilme.

Kui keegi kritiseerib kirjaniku raamatut või kunstniku taiest, saab ta aru, et ei kritiseerita teda, vaid kõne all olevat teost. Kui näitleja kohta öeldakse "see roll olengi ju mina ise". "Näitleja mängis ilmetute žestidega" - näitleja mõtleb, et kõneldakse tema enda žestidest. Või "ta käed ei ole väljendusrikkad". Kuidas saab näitleja oma kätest lahti ütelda?

Nõukogude ajal oli sellist teatrikriitikat rohkem?

Oli küll. Praegu loevad teatritegijad seda kriitikat vähem ja lähevad üsna vabalt sellest mööda. Ka kriitika ülesanne on muutunud ja kriitikud ise tunnistavad seda, öeldes, et adressaat on muutunud, et nad vahendavad üht või teist kunstiteost võimalikule vaatajale, kes loeb sellest esialgu lehest. Kriitika pole suunatud tegijale, vaid võimalikule ostjale. 

Sult kui pedagoogilt saab küsida, kui lihtne on noorel leida oma tee?

Efektne oleks öelda, et tee leiab sinu. Tegelikult ei jookse magavale kassile hiir suhu, inimene peab ka ise initsiatiivi üles näitama, et see tee ta üles leiaks. Vaieldamatult on oluline see tee leida. Kobada pimeduses, otsides musta kassi, teadmata, et see seal üldse on, on tüütu tegevus.

Mis tunne on vastutada karja näljaste ja andekate noorte eest?

25. lavakunstikateedri lend on mul teine juhendada. Järjest ma ei suuda kursusejuhendaja olla. Esimesele karjale, nagu sa ütled, olin juhendajaks 1998-2002, siis oli pikk paus. Pärast esimest korda mõtlesin, et ei ma ei jaksa seda enam teha. Mitte füüsilises, vaid emotsionaalses plaanis. Läksid aastad ja ikka võtsin uue kursuse. Lugeja ei pruugi ette kujutada, kuidas teatritöö toimub.

Erialatunnid on absoluutselt iga päev, välja arvatud nädalalõpp. See tähendab, et eriala õppejõud/kursusejuhendaja kohtub nende õpilastega iga päev 4-5 tunni jooksul ja ta peab iga päev olema neile huvitav, peab leidma huvitavaid ülesandeid. See on päris suur koormus. See muidugi ka arendab ja kohustab. Praegu sain aru, et on olnud 10aastased tsüklid - 1988 lõpetasin ma ise, 1998 võtsin esimese lennu ja 2008 teise.

Keda sa oma õpetajaist tahaksid esile tuua?

Võiks alustada Jõhvi näiteringist koolipäevilt, kus juhendajaks oli Virve Galkina - tervitaks teda südamest. Olen õppinud aasta pedagoogilises instituudis kultuurhariduskateedris näitejuhtimist. Seal kohtusin endale väga olulise inimese - Inna Taarnaga. Edasi Kalju Komissarov, kes oli kursusejuhendaja, Kalju Orro, kes oli lavakõne õppejõud. Kaarin Raid Ugala päevilt. Adolf Šapiro, kes elab-töötab Moskvas, aga on meil käinud külalisena lavastamas.

Kohe saab taastatud Eesti Vabariik nii vanaks, kui palju talle esimesel korral olla anti.

Kui seda aega arvestada baaside leppeni. Tagantjärele oleme targad ja saame aru, et 1939 oli meie riigi saatus otsustatud, aga tollal ei tarvitsenud enamik nii mõelda. 

Sinu kooliajal oleks Vabadussõjast kõneleva romaani "Nimed marmortahvlil" tõttu võinud pahandusi tekkida. Oled sa oma, selle põhjal vändatud filmiga rahul?

Ega ma piinlikkust küll tunne. Eks ta oli oma aja film. Ta vastas tolleaegse Eesti ootustele, selleks oli nn sotsiaalne tellimus. Sellistel teemadel filmide puhul on väga oluline, millal film on tehtud. Kui see film oleks tehtud 10 aastat varem, oleks ta olnud hoopis teistsugune, käesoleval aastal samuti. Kui ajalugu või lähiajalugu on kenasti kaante vahel ja ta on üheselt mõistetav, ei muudaks 10aastased tsüklid filmi. Meil oli aga ajaloos alles äsja suisa valgeid laike, millest üldse ei teatud.

Oled president Vladimir Putinilt saanud ordeni. Mis tundega sa selle vastu võtsid?

Tegu on riikliku kultuuripreemiaga ja sellega käib kaasas väike medal. See anti Tom Stoppardi "Arkaadia" lavastamise eest Peterburi Suures Teatris. Preemia said ka teised inimesed sellest trupist. Teatri juht palus, et mina võtaksin preemia üleandmisel sõna, mis toimus Kremli ühes palees. Kui mõtlesin, mida öelda, tundus, et väga oluline on öelda midagi ka eesti keeles.

Kõne oli lühem filosoofiline mõttekäik, kus ühe koha peal läksin üle eesti keelele, ilma tõlketa. Loomulikult ma ei öelnud midagi kohatut. Rääkisin, kuidas kultuurisilla ehitamine ka kõige erisugusemate inimeste, ajastute ja riikide vahel on võimalik. Mäletan, et Putin oma kõnes pärast seda tsiteeris: "Nagu siin üks eestlane ütles..." Usun, et ta pööras mu kõnele tähelepanu vaid seetõttu, et öeldi midagi keeles, mida ta ei mõistnud. Vana luurajana ta tajus, et ei saa reageerimata jätta.

Kas meie suhted idanaabriga on optimaalsed?

Nad on praegu optimaalsemad, kui nad olid veel mõni aeg tagasi, aga nad võiks veel normaalsemad olla. Muidugi on seal rida objektiivseid põhjusi, miks seda on raske saavutada. Need põhjused on mõlemapoolsed - kohati möödarääkimised, vääritimõistmised, tahtmatus õigesti mõista või siis eri arusaamad teatud ajaloosündmustest. Pluss erinev mentaalsus. Ega see lihtne ole neid suhteid parandada.

Sinu kabinetis on aukohal Anton Tšehhovi portree. Kas noorem põlv - näiteks sinu tütred - oskab hinnata seda imetlusväärset, mis vene kultuuris on?

Oma tütarde ja õpilaste kohta võin küll vastata jaatavalt. 

Kas sul on vahel meie poliitikute pärast ka häbi?

On küll. Kõige halvem on, et sisuliselt on kõik parteid muutunud ühesuguseks. Ikka lähtub ühest või teisest parteist poliitiline skandaal, mille puhul mõtled, kuidas on see võimalik. Ja olgu et poliitik eksis - hakkab veel vassima ja valetama ka. Ükski erakond pole enam selliste inimeste eest kaitstud. Nad kasutavad sarnaseid võtteid, et püüda valijaid, ja toimivad samade skeemide järgi.

Keegi märkis õigesti, et kui Postimees hakkab püüdma lugejaid samade vahenditega kui Õhtuleht, on meil kahe ajalehe asemel kaks Õhtulehte. Kui Reformierakond või IRL hakkavad kasutama Keskerakonna vastu samu võtteid kui Keskerakond, on meil kaks Keskerakonda.

Ida-Virust pärit teatri- ja filmimehed on lisaks sulle Kaljo Kiisk, Peeter Simm, Guido Kangur ja Üllar Saaremäe. Kas tunned oma päritolu tõttu selle seltskonnaga teatud sugulust?

Kummaline, aga tunnen küll. Kõigiga peale Simmi olen sel teemal ka rääkinud. Tundide viisi sel teemal heietamist pole olnud, aga kui keegi oleks küsinud, oleks kohe needsamad inimesed nimetanud. See tähendab, et seostan neid Ida-Virumaaga ja juba see on oluline. 

Mis võiks olla selle seltskonna ühisnimetaja?

Omal ajal, õpilas- ja üliõpilasmaleva päevil, panid mitmed teistest maakondadest pärit inimesed tähele, et sealt kandist ja Saaremaalt tulid mingis mõttes toredad ning kihvtid inimesed malevasse.

On sul veel mõne paigaga eriline side?

Mulle on jätnud Kanada eriliselt hea mulje, just prantsuskeelne osa, mis meenutab väga Vana-Euroopat. USAga ma pole kontakti leidnud - eriti New Yorgiga. Peterburi on väga raske linn. Esiteks kliima, mis pole soodne. Ingerimaa kunagise pealinna kohale ja põliselanike laipadele ehitatud linn - sealt on tulnud ka arvamus, et leningradlasi karistati selle eest blokaadiajal. Sellele kõigele vaatamata on ta köitev. Kui mult küsitakse, kas Moskva või Peterburi, vastan Peterburi. 

Oleme praegu sinu õdusas 60ruutmeetrises kabinetis fantastilises keskaegses Linnateatri kompleksis. Kujutan ette, et siinne keskkond on väga inspireeriv.

Vanalinn on väga inspireeriv. Teater koosneb 14 keskaegsest majast, mis moodustavad ühe teatrikompleksi. Keskel on suveteater, mida nimetame lavaauguks. Kui öelda, et "Kolm musketäri" või mõni muu commedia dell`arte´lik lavastus ei ole sündinud inspireerituna siinsest keskaegsest miljööst - andke andeks. Keskaegne ruum on sageli ka dekoratsiooniks, mille taustal mängime, ja kontekst, kus oleme.

Sinu Linnateatrisse peanäitejuhiks tulekust möödub ka ümmargune aeg - 20 aastat, kusjuures teater ise on 46 aastat vana. Kas see teater on sinu järgi ideaalilähedane?

Esimestel aastatel, kui siia tulime, mõtlesime ja rääkisime sellest, millises teatris töötada tahaksime, ning püüdsime sellist teatrit luua või luua olukorrad, kus on võimalik sellise teatri teke. Püüdsime realiseerida oma ettekujutust ideaalteatrist.

Kuidas sa leiad õige materjali, mida lavastada?

Üldistades võib öelda, et tohutu töö tulemusena, see pole üldse lihtne ülesanne. Inimest, sealhulgas lavastajat, ei saa huvitada kõik asjad võrdselt ja kogu aeg. Mingil hetkel huvitavad ikka ühed asjad rohkem ja teised vähem. Leida näitemäng, mis vastaks parameetritelt sinu hetkehuvile, et ta oleks ka hea ja klapiksid rollid, et teda saaks üldse siin majas teha, pole lihtne.

Oled sa sageli lähtunud sellest, mis on päevakajaline?

Täpsem sõna oleks "kaasaegne". Kui teater hakkaks tegelema samade küsimustega, millega "Aktuaalne kaamera", ei viitsiks vist seda külastada. Pigem vaataks kodus "AK-d". Ega praegu ripu õhus üksi Anna-Maria Galojan või see, kes ikkagi võidab "Eesti laulu" konkursi. On ka suuremaid ja varjatumaid teemasid. Olen püüdnud üles leida veidi kandvamad teemad, mis lähenevad juba igavikulistele.