Kitseke on ärgas loom, kelle elujõust saab tema piima kaudu osa

Teet Korsten
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Repinski on tänu kitsedele juba 26aastasena nii kaugele jõudnud, et põllumajandusminister sõidab kõhklemata tema farmi avamisele - rääkimata sadadest tänulikest klientidest.
Martin Repinski on tänu kitsedele juba 26aastasena nii kaugele jõudnud, et põllumajandusminister sõidab kõhklemata tema farmi avamisele - rääkimata sadadest tänulikest klientidest. Foto: Matti Kämärä

Ida-Virumaa köögimaastikku aitab parandada ja rikastada 26aastane noormees Martin Repinski, kes rajas Konjusse Eesti moodsaima kitselauda. 

Teil on korralik kodulehekülg aadressil www.piim24.eu, kust saab teavet teie tegevuse ja toodete kohta.

Lehekülg on alles arengus - lähiajal peaks see oluliselt täienema. Neil päevil saame litsentsi, mille alusel saame autost müügipunktides oma piima ja piimatooteid müüa - Sillamäel, Jõhvis, Kohtla-Järvel. Ka Jõhvi ökopoe Mahejaam taluringi kaudu saab meie kitse- ja lehmapiima tellida. Meil ongi praegu mahetootmisele ülemineku periood - juba järgmisel aastal saame kõigile oma toodetele märkida sõna "mahe".

Kust tuli mõte hakata kitsi kasvatama?

Vanemad elasid esmalt Kohtla-Järvel, aga raskete aegade tõttu koliti maale ja otsustati tegeleda veidi põllumajandusega. Minu väike õde, kes oli siis 2aastane, kannatas väga tugeva allergia käes. Eri ravimeetodid ei aidanud, kuni keegi ütles, et proovige kitsepiima. Siis osteti esimene kits ja poole aasta pärast oli õde täiesti terve. Kallid ravimid ei aidanud, aga kitsepiim ravis haiguse, mis põhimõtteliselt oleks pidanud olema ravimatu - allergiast tingitud astma. Õppisin Jõhvi ametikoolis keevitajaks, pärast mida olin Saksamaal ametis. Hakkasin kartma, et kord 40aastasena kahetsen, et õigel ajal oma äriga algust ei teinud. Hakkasin mõtlema, millega tegeleda, ja sain aru, et kitseturg on Eestis vaba. Esmalt oli mul kümne miljoni kroonine projekt, millest pangad ei olnud huvitatud, sest olin siis 18aastane. Hiljem ostsin ikkagi farmi ja hakkasin lehmadega tegelema, sest kitse-teema tundus pankadele riskantne. Lõpuks, kui olin end juba veidi tõestanud, tuli Tallinna Äripank taha.

Kuidas teil õnnestus koguni põllumajandusminister oma farmi avamisele meelitada?

Lihtsalt meie kitsefarm on Eesti suurim. Praegu on meil talledega koos 160 looma, aga aasta lõpuks peaks farmis olema 270 looma. Läänemaal on veel üks suur farm, kus kitsi kasvatatakse, aga meie potentsiaal on suurem. Saatsin ministrile kirja ja ta nõustus rõõmuga avamisele tulema.

Kas farm tegeleb lisaks piimatootmisele ka lihaga?

Väikestel sokukestel võetakse 2nädalaselt kõri maha. Piimatootmiseks mõeldud isasloomi pole mõtet suureks kasvatada, sest piimakulud on nende kasvatamisel väga suured. Kui mul oli 30 sokukest, ei saanud esmalt aru, miks piimakulud nii suured on - nad jõid veidi vanemana juba lehmapiima. Nende toitmiseks kulus 2000 eurot kuus. Nende liha kulub praegu enda tarbeks, aga tulevikus on mõtet kasvatada spetsiaalseid lihaloomi, et nende liha kohalikele restoranidele pakkuda. On olemas Euroopa ja Aafrika tõug, aga see viimane ei sobi vahest meie kliimasse.

Kuidas kitseliha iseloomustada?

See on nagu lambaliha, aga palju vähem rasvane, meenutades nii küülikuliha. Tegu on dieediks sobiva lihaga. Kui siiani oli Eestis isegi lambaliha raske leida, siis viimasel ajal on lihalammaste kasvatus kahekordistunud. Oleme oma sokukestest ka šašlõkki teinud. Muidugi saab seda väga erisuguselt marineerida - näiteks keefiriga. Huvitav on, et retsept on üks, aga igal inimesel kukub roog iselaadne välja. Sama lugu on juustu ja kohupiimaga. Seletad ära, kuidas seda teha, aga mõnel ei tule välja.

Kuidas kohupiima valmistada?

Piim hapendatakse, kuumutatakse seejärel teatud temperatuurini, lastakse seista ja kohupiim on valmis. Kui ta seisab 15 minutit kauem või kuumutatakse 2 kraadi enam, on tulemus juba erinev. Sama lugu on juustuga - lisatakse laap ja juuretis ning soojendatakse. Tulemus sõltub pisiasjadest. Iga retsept on väga individuaalne - tuleb leida oma retseptid. Austrias nägin väiksemaid kitsefarme, kus on umbes 50 kitse ja peamine tuluallikas ongi oma juust. Umbes 9ruutmeetrises ruumis on piimajahutaja. Samas on väiksem automatiseeritud katel, kus piim segatakse laabi ja juuretisega, ning paari tunni pärast on vedel juust marlis, millega see läheb pressi alla.

Turuga probleemi pole?

Meie grupis Austrias olid näiteks Valge Hobu ja Meresuu spaa restorani inimesed, kes ütlesid, et kõhklemata tahaks sellist juustu meilt osta. Kui toodad kvaliteetset asja, leiad nii turu kui teenid hea hinna. Meie regioon on tänuväärne, sest konkurentsi on vähe, aga hea kraami ihalejaid palju. Kui muidu öeldakse, et Eestis on peamised turud Tallinn ja Tartu, siis mina leian, et pingerida on teine, sest terve Ida-Virumaa läheb ühe turu ette - nagu üks suur linn. Müüme oma kitse- ja lehmapiima autost, meil on müügikohad ja reklaam levib inimeselt inimesele - me ei pea isegi reklaami peale raha kulutama. Kõige tähtsam on kvaliteeti jälgida. Meie lehmapiim maksab 70 senti liiter ja see võetakse lennult. Aga partner Haapsalus on 50sendise piima müügiga hädas. Kitsepiima liiter on 2 eurot.

Kas teile endale meeldib süüa teha?

Varem meeldis see mulle väga, aga praegu napib seks aega. Püüan oma tööd pidevalt süstematiseerida ja efektiivsemaks muuta, aga ikka on seda liiga palju. Eriti armastan erisuguseid kooke/torte valmistada. Paljudele meestele meeldib selliste asjadega tegeleda, sest see erineb igapäevatööst. Kui naine peab iga päev kokkama, siis ta väsib sellest. Sestap teevad mehed süüa hingega ja iga asi, millele pühendud, tuleb hästi välja.

Millise laua teie naine katab?

Ta kokkab väga hästi. Tema firmaroad on mitmesugused supid ja eriti seljanka. Tema supid pole mingi puljong - seal seisab ikka lusikas püsti. Kord tulid sõbrad külla ja mõtlesid, et neile pakutakse raguud, aga see oli hoopiski supp. Minu lemmiktoit on liha kartuliga - nagu traditsioonilises Eesti köögis.

Teie kodulehel on lõbusa pealkirjaga retsept - "Intiimne biostimulaator"...

Kitsepiima kasust võiksin kahetunnise loengu pidada. Ta tõesti ravib, sest inimesed on seda manustanud ja saavad tõepoolest terveks - kõige erisugusematest hädadest. Usun, et kitsepiima saladus peitub selles, et ta paneb meie organismi õigesti tööle, tugevdab organismi. Magu hakkab õigesti tööle, sellest tugevneb immuunsus - ja kui inimesel on tugev immuunsus, saavad kõik haigused seeläbi ise välja ravitud. Vahepeal arvati, et rasvast vabastatud tooted on kasulikud, nüüdseks on selgunud vastupidine. Rafineeritud tooted rikuvad seedimise ja organism hakkab rasva mujalt otsima.

Teiseks on kitsepiim väga energiarikas. Kitsed ise on väga ärksad ja see kajastub nende piimas. Joon isegi nende piima ning tunnen, kuidas ammutan sealt jõudu ja energiat. Inimene on osa loodusest ja sestap ei sobi meile kunstlikud ained - sellest ka allergiad ja muud haigused, mis moodsas maailmas levivad.

Biostimulaator Intiimne
Näidustused: sugulise potentsi langus Vastunäidustused: allergia komponentide vastu Klaasitäis Kreeka pähkleid 2 klaasi kitsepiima Iga päev manustada klaasitäis Kreeka pähkleid, mille peale tuleb juua 2 klaasitäit keefirit. Ravikuuri kestus 1 kuu.
Ise valmistatud keefir 
3-liitrisesse purki valatakse usaldusväärsest farmist pärit kitse- või lehmapiim, millele lisatakse 3-5 supilusikatäit poekeefirit (näiteks Hellus), ja lastakse ööpäev toatemperatuuril seista.
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles