"Risttuules" jätab maailma seisma

Oleme sünges keldris, kus improviseeritud kohtunikulaua taga istub troika, kelle funktsioon on formaalselt tekitada juriidiline alus konveieril surma saadetud inimeste hukkamisele. Foto: Matti Kämärä

Pöörates Sillamäe juurest Sirgala peale, satud teise aega ja ruumi. Jutt ei käi praegu linnaosast, mis tundub sama seksikas kui Pripjat pärast õnnetust reaktoriga number 4. Lihtsalt äkki kaovad kõik värvid ja peatub aeg. Mustvalge pilt aga on seda kirkam.

Ja õhus aimub õudust.

Eesti mälu

Püssikuulihülss, mis lumel lebab, ei pärine kohalike elanike ülekäte läinud peretülist. Nurga tagant ilmub kõrge okastraadiga palistatud plankaed ja selle tagant kostavad haukuvad käsklused.

Sihvakas Ray Bani prillide ja moodsa tukaga noormees hoiab käsi nii, nagu oleks seal püss. Kelmikalt kaela ümber mähitud must sall ei lähe tingimata kokku sineliga, millel on GULAGi vangivalvuri lõkmed. Mõned meetrid eemal on tardunud kaks samasuguses sinelis meest, kes nagu upitaksid kaenla alt nende vahel põlvele vajunud inimest.

Üksteise otsa laotud liivakotid ei tõota head. Seda enam, et nende vastas seisab lihunikumoe ja lahtiste kasukahõlmadega mees - käsi justkui märguandeks langemas. Kui pilt poleks mustvalge, peaks märkima, et nartsudes kodanikud, kes liivakottide ees on tardunud, meenutavad oma grimmiga zombie´sid.

Elavad surnud ja GULAG kuuluvadki kokku kui pipar ja sool. Kes ei usu, lugegu Anne Applebaumi maakeeleski ilmunud selleteemalist monograafiat, mille sissejuhatus algab tsitaadiga Aleksandr Tvardovskilt: "Ja saatus tegi kõik võrdseks, / seaduse kaitsest priiks /kulaku või punakomandöri poja, /preestri või komissari oma... // Siin olid võrdsed kõik klassid, / kõik mehed, vennad, laagrikaimud, / igaühel reetja märk..."

Kuidas sattus GULAGi peale Martti Helde, kes tegelikult hetkel Sirgalas vägesid juhatab? "Risttuules" sündis ideena, kui Eesti Filmi Sihtasutus kuulutas rohkem kui poolteist aastat tagasi välja konkursi "Eesti mälu" programmile. "Otsustasin päev enne tähtaega sellel filmitootmisettevõttega Alasti Kino osaleda. Minu idee võitis konkursi," räägib 25aastane režissöör.

Armastus ja vabadus

"Risttuules" on ühe eesti perekonna lugu, mis jutustatakse 12 Siberis veedetud aasta jooksul. "Idee sain ühe päeviku katkest, mida õnnestus lugeda. Intrigeeris päeviku autori ajakäsitlus. Nimelt näis noore naise jaoks aeg peatuvat just sel hetkel, kui tema perekond küüditati. See on ka filmi visuaalse keele võti. Filmi kaameraspetsiifiline lähenemine hõlmab endas 21 stseeni, milles tegelased, st näitlejad, on oma tegevuses liikumatud.

Tegemist on justkui kolmemõõtmelise fotojutustusega, milles ainsa liikuva objektina rändab ringi kaamera. Selline visuaalne keel tuleneb eelmainitud peategelase päevikust, mis kätkeb aja peatumise tegurit. Elik jutustame ligemale 600 näitlejaga liikumatu küüditamistragöödia, püüdes samas säilitada traditsioonilise mängufilmi dramaturgiat," räägib Martti.

Režissöör tõrjub kahtlused, et teema võib tänapäeva noortele, kes kobarkinos popkorni krõbistavad, kaugeks jääda. "Iga ajalooline film, mille üldliiniks on rahvusliku või riike hõlmava probleemi tõstatus, jutustab pealiinil inimlikke lugusid. Seda teeb ka "Risttuules", rääkides armastusest ja vabadusest. Nii geograafilisest kui hingelisest vabadusest. Peale Baltimaade genotsiidi loo vaatab "Risttuules" ühe inimese hinge, kujutab tema väärtuste muutumist ja inimlikke vajadusi," ütleb Martti.

Tegelikult on küüditamise ja massirepressioonide teema puudutanud peaaegu kõiki eestimaalasi. Mõned hetked hiljem, kui Põhjarannik on sünges keldris, kus improviseeritud kohtunikulaua taga istub troika, kelle funktsioon on formaalselt tekitada juriidiline alus konveieril surma saadetud inimeste hukkamisele, selgub, et ühte troika liiget kehastava Marko Vahi konstaabli ametis olnud vanaisa hukati - vahest sarnaselt eelkirjeldatuga - kuskil Siberi laagris ja tema ema saadeti samuti külmale maale.

Peen koreograafia

Spordiajalukku läheb fakt, et teist troika liiget kehastab "Risttuule" filmis kunagine Eesti korvpallitäht Rašid Abeljanov.

Kuidas leiti vajalikud näod filmi 21 stseeni jaoks, millest Sirgalas parajasti 15. üles võetakse? Kirjanik Margus Karu, kes kannab "Risttuules" juures hoolt vajalike tüpaažide leidmise eest, sõnas, et mõned avalikud casting´ud Solarise keskuses on osutunud ootamatult rahvarohkeks. Ülejäänud karakterid on leitud casting´u kataloogist. "Raske on leida sobivaid tüpaaže ja läbi on kästitud üle kahe tuhande inimese," räägib Margus.

Ray Bani prille kandnud Artur Sadovski, kes on muidu-elus fotograaf, ütleb, et teda kutsus filmi just Margus. "Vaatasin "Risttuules" treilerit ja leidsin, et tahaks osaleda. Sain aru, et see on ikka väga eriline film," ütleb Artur.

Pelgulinnas elav Vello Soosalu, kes päriselus on taksojuht ja kes filmis tegeleb peaaegu sarnasel alal - veeretab käru peal laipa -, ütleb, et moodsad brändirõivad ja -detailid asendatakse võtte ajaks muidugi autentsema kraamiga - vangid saavad ikka räbalad selga.

Viljandi kultuuriakadeemia haridusega koreograaf Kristina Maria Heinsalu tunnistab, et staatilistes poosides olevate inimeste puhul on tõeline väljakutse saavutada dünaamiline efekt.

Ravitoime

Esimese Kaljo Kiisa nimelise stipendiumi pälvinud Liis Nimik on "Risttuules" juures ametis montaažirežissöörina ja lisaks jäädvustab ta filmi valmimist, tehes sellest dokumentaalfilmi.

"Kuna film koosneb 21 kaadrist, tuleb nendevaheline montaaž eelnevalt paberil paika saada, hilisem on juba lihvimine. Dokumentaali puhul on põnevad hetked, mille tabamisel tunned, et oled jäädvustanud midagi erilist. Näitleja keskendumine keset hektilist võtteplatsi, statistide muutumine ajastutüpaažideks läbi grimmi ja kostüümi, suhted võtteplatsil, režissööri ja operaatori sisemine põlemine. Filmimaagia ühesõnaga," ütleb Liis.

Veel arvab Liis, et filmi kõige suurem edu seisneb selles, kui ta aitab lahustada aastakümnetega eestlasesse kogunenud kurbust ja viha, mille olemasolu on tihtipeale väga sügavale surutud. "Filmis osalenud statistid, kes on ise Siberist tagasi tulnud, on pisarsilmil tunnistanud, kui oluline see neile on, et seda teemat käsitletakse, ja see on minule tähtsam muust nn mõõdetavast edust," räägib Liis.

Sirgalas näeb, kui udupeenelt kogu filmi "staatiline dünaamika" välja on timmitud. Mahajäetud "hruštšovka" keldris etendatakse troika tegevust. Laual on laualamp, karahvin veega, ajaleht Pravda 1942. aasta kuupäevaga. Keldrikorruse kambril on mitu akent. Seni kui kaamera liigub ühe akna juurest teise juurde, peavad väljas ametis olevad näitlejad imekiiresti jõudma ühest asendist teise.

Ei taha ära sõnuda, aga Sirgalas tundub, et seal tehakse filmiajalugu.