Maestrod Pauls ja Klas kohtusid Sillamäel

Ajakirjanike küsimustele vastates heitsid vanameistrid tihti nalja, sealhulgas ka enda kulul. Foto: IRINA KIVISELG

VIII festival "Jazz Time" tõi tuhanded inimesed Sillamäele kuulama Riiast tulnud külalisi eesotsas vanameister Raimonds Paulsiga.

"Jazz Time´i" kunstiline juht Toivo Unt on korduvalt öelnud, et festivali eesmärk on anda võimalus noortele muusikutele, innustada neid oma annet arendama. Kuid samavõrd tähtis on neile ka näha ja kuulda kõrgklassi professionaale. Seepärast on ta ääretult õnnelik, et festivalile tuli korraga kaks maestrot - Eri Klas Tallinnast ja Raimonds Pauls Riiast.

"Kuuldes, et mu hea sõber Raimonds tuleb Sillamäele, jätsin ära isegi "Traviata" etenduse," pihtis Eri Klas. "Me ei ole juba paarkümmend aastat kohtunud, kuigi sõbrad oleme rohkem kui pool sajandit."

Küsimusele, mis sõprus see niisugune on, vastasid mõlemad kooris, et selline on elu - väga tormiline, liiga palju tegemisi ja sündmusi mõlemal. Ent see ei tähenda sugugi, et kaoks huvi teineteise vastu. "Aeg on lihtsalt nii tormiline. Kuid seda rõõmustavam on iga võimalus suhelda."

Sillamäe on muusikaliselt perspektiivikas

Raimonds Pauls jagas pressikonverentsil Sillamäele ohtralt kiitust.

"Väike, kuid väga ilus linn," märkis ta. "Jõudsin hotelli, avasin akna ja - jumal hoidku - kuulsin džässi! Selgus, et helid kostsid festivalilavalt. See oli oivaline kontrabassisoolo. Arvasin, et mängib Toivo Unt, aga selgus, et see oli üks noor muusik - Undi õpilane. Vahva!"

Vanameister lisas, et võttis kutse rõõmuga vastu, sest on eluaeg noori talente otsinud. Ta on märganud, et peaaegu kõik praeguseks vähegi kuulsad läti lauljad on tema juurest läbi käinud. Talle pakub huvi, millega tegelevad noored naaberriigis. Peale selle on Pauls ja Klas samuti kunagi džässiga tegelenud - keelust hoolimata.

"Siis hakkas kumbki oma suunas arenema, aga kirg džässmuusika vastu elab hinges edasi," rõhutas Pauls.

Valmis toetama

"Jazz Time´i" uus patroon Eri Klas rõhutas, et toetab ettevõtmist meeleldi. Ta on veendunud, et asukoht ega suurus ei sega linnal muutumast tõmbekeskuseks riigis, aga võib-olla ka kogu Euroopas ja isegi maailmas.

"Soome väikelinna Porisse kogunevad juba pool sajandit maailmakuulsad džässimuusikud," nentis Klas. "Veelgi väiksem Savonlinna on muutunud ooperipealinnaks. Miks ei võiks Sillamäe sama kaugele jõuda? Ületamatuid takistusi ma ei näe, pealegi on siin oma võimekust juba tõestatud. Kuulsuste kokkutoomine pole odav lõbu, kuid võib ju teiste linnadega koopereeruda. Ise ma korraldan juba kaheksa aastat Birgitta festivali, kuhu lisaks välismaa artistidele tuleb ka publikut välismaalt. See on raske, kuid võimalik. Selgub, et soomlastel on odavam mõnd kuulsust meile kuulama tulla. Sillamäe on aga Soomele ja Venemaale väga lähedal. Nõukogude ajal alustasin nagu Raimonds samuti džässist. Õppisime Venemaal nagu paljud eesti intelligentsi esindajad."

Raimonds Pauls rõhutas, et muusikafestivalid tõmbavad magnetina ligi publikut ja esinejaid ning parandavad linna mainet, pakkudes head reklaami.

Tänapäeva muusikast kõneldes meenutati Eurovisiooni. Pauls ütles selle kohta nii: "See on erialane küsimus ja sel teemal võiks rääkida kaua. Aga lühidalt öeldes: meil on lauljatega kehvad lood. Vaatan seda konkurssi ja kirun. Vaatan hääletamist ja järgmine päev unustan ära, järgmisel aastal vaatan jälle - ja jälle kirun. Põhiliselt ongi nii, et kõik vaatavad ja kiruvad, aga vaatavad ikka! On huvitav, mis mujal toimub."

Pauls ja Klas nõustusid arvamusega, et kultuuri- ja muusikasidemed võiksid Eesti ning Läti vahel olla tugevamad, inimesed aga naaberriigi noori talente paremini tunda.

Paulsil on neljas noorus

Raimonds Pauls ütles hiljuti, et kuigi Riiast väljaspool käib ta harva, on ta viimasel aastal hakanud sageli pianistina esinema.

"Mul on justkui kolmas või neljas noorus," naljatas vanameister. "Kahetsen, et omal ajal pianisti karjääri ei jätkanud. Praegu naudin laval mitte ainult enda, vaid ka teiste heliloojate muusika esitamist. Näiteks mängin Bachi džässilikus töötluses. Tunnen rõõmu sellest, et saan lavale minna, mängida oma kaks ja pool tundi ning ära minna. Mulle meeldib tsiteerida Marlene Dietrichit. Kui ta oli juba 80aastane ning ta uuesti lavale plaksutati, siis ta kummardas ja ütles: "Ma tean, et aplodeerite selleks, et näha, kas ma suudan teile veel kord kummardada." Lava on artistile nagu uimasti: proovid seda korra, saad naudingu ja enam ei taha lahkuda. Kardan kuulda vaid üht: "Ta on vana - istugu parem kodus." Eks seegi võib kord tõeks saada..."

Maestro Raimonds Paulsi ning teda saatnud Riia muusikuid - soliste Intars Busulist, Aija Andrejevat ja vokaaltriot Limonaad - võeti vastu braavo-hüüetega.

Kontserdi teises pooles kõlasid Paulsi populaarsemad meloodiad autori esituses.