Meie omi pekstakse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimese venekeelse lugeja hinnang ja esimene venekeelses trükipressis avaldatud arvustus pole just lootusrikas algus Andrei Hvostovi väljaütlemise taustal, et tema "Sillamäe passioon" võiks pärast tõlkeraamatu ilmumist toimida sillana.
Sillamjaeski Vestniku ajakirjanik Nikolai Klotškov on esimene venelane, kes on Hvostovi tõlkeraamatu selle esitluspäevaks läbi lugenud.
Tema hinnang raamatule on hävitav.
Skandaalne juba enne ilmumist
Enne esitlust ütleb Hvostov Eesti Päevalehes, et on valmis Sillamäel raamatu pärast kere peale saama, sest veel enne, kui teos trükikojast väljas, levib venelaste seas kuuldus, et see on üks väga skandaalne raamat.
Hmm... Pean seda Virumaalt vaadatuna "ülejäänud Eesti" tavapäraseks hirmuks, et Ida-Virus muud polegi, kui et eestlased saavad siin venelastelt kolm korda päevas peksa.
Ei usu ma hästi ka seda, et venelased peaksid "Sillamäe passiooni" suhtuma kui skandaalsesse raamatusse. Võib-olla on see kirjastaja trikk, et tekitada teose vastu huvi?
Helistan Sillamäe muusikakooli - esitlus pidi esialgu seal toimuma -, et teada saada, mis kell üritus algab.
Muusikakoolis ei teata sellest üritusest midagi, küll aga teatakse öelda raamatu enda kohta. "See pidavat olema skandaalne raamat," kuulen telefonis.
Vajatakse vihast vene kirjatsura
Hvostoviga kohtumine toimub hoopis Sillamäe restoranis Krunk, kus raamatu esitlus ühendatakse muusikaklubi Voffka Club avamisega.
Enne seda pöördub Hvostov Põhjaranniku poole, et leida üks vihane vene ajakirjanik, kes oleks valmis teda raamatu esitlusel avalikult intervjueerima, esitades teravaid küsimusi - et publik igavusest tooli pealt ümber ei kukuks.
Kuna tõlketeos näeb ilmavalgust vaid mõned päevad enne esitlust, peaks see vihane vene ajakirjanik oskama eesti keelt - nii leiab kirjastaja Igor Kotjuh -, et enne intervjuud "Sillamäe passioon" eesti keeles läbi lugeda.
Tõden, et Ida-Virumaal pole sellist - vihast vene ajakirjanikku, kes oskaks eesti keelt. Küll aga oskavad kõik ajakirjanikud väga kiiresti lugeda, sestap pakun välja, et niipea kui venekeelne raamat trükikojast ilmub, pannakse see Ida-Virumaa poole teele. Küll vihane vene ajakirjanik jõuab selle oma emakeeles ka paari päevaga läbi lugeda.
Kotjuh kahtleb selles. Mina mitte.
Ning Sillamäe Teataja ajakirjanik Nikolai Klotškov, kelle välja pakun, ei vea alt: vähe sellest, et "Sillamäe passioon" on tal paari päevaga läbi loetud, see on ka lõikude kaupa pliiatsiga alla kriipsutatud. Lühidalt - ettevalmistus intervjuuks on olnud põhjalik.
Kui te poleks raamatu autor
Klotškov alustab: "Kui te poleks selle raamatu autor, kas te siis oleksite selle lõpuni lugenud?"
Palju ei puudu, et kukun ise tooli pealt ümber.
See ei ole terav küsimus. See on lapik nagu Toila rannas lösutavad kivid. Nikolai, kui ma küsiksin sinu käest: "Kui sa poleks oma lehelugude autor, kas loeksid need lõpuni?"
Klotškovi avaküsimuses sisaldub hinnang "Sillamäe passioonile".
Ning see hinnang on hävitav.
Kui publiku seast küsitakse ajakirjanikult, millises žanris on tema meelest see raamat kirjutatud, vastab Klotškov, et temale on see teos informatsiooni voog, ei enamat.
Ja paljugagi sellest informatsiooni voost pole ta nõus. Näiteks sellega, et eesti laps võis tol ajal vene lapse käest tohlaka saada selle eest, et ta on kuratik, nagu Hvostov oma kogemuse põhjal kirjutab. "Sillamäel kakeldi jalgpalliplatsil - tänav tänava vastu, kool kooli vastu, kuid mitte kunagi polnud see kaklus rahvuslikul pinnal," kinnitab Klotškov.
Kas Klotškovi silmis on Hvostov valetaja? Rahvaste vahel vaenu õhutaja? Väljamõtleja?
Hvostov suhtub Klotškovi arvamusse rahulikult, tuues näiteks raamatus oleva peatüki "Astma", kus räägib oma kannatustest selle haiguse läbi, mida Sillamäel ei suudetud diagnoosida. "Ma olen sellist kriitikat kuulnud ka selle peatüki kohta, et midagi sellist ei saanud olla, et nõukogude meditsiin ei suutnud 1970. aastatel astmat diagnoosida," nendib ta rahulikult ning toob järgmise näite, sedapuhku poliitikast. "Kui minu väga hea tuttav Yana Toom, kes võitleb venekeelse kooli eest, räägib eesti poliitikutele, et venekeelsetes koolides on probleeme - et seal ei olda veel valmis õppima 60 protsendi ulatuses eesti keeles -, siis talle öeldakse ka, et te saate valesti aru; tegelikult pole sellega mingeid probleeme, kui on, siis teie peas!"
Hea tõlge halvast raamatust?
Nii Klotškov kui möödunud reedel Den za Dnjomis "Sillamäe passiooni" arvustanud Nikolai Karajev ei ütle tõlke kohta ühtegi paha sõna (tõlkijaks on eestivene kirjanik P.I. Filimonov, kodanikunimega Roman Fokin).
Klotškov on valmis Filimonovile isegi aplodeerima.
Huvitav, kas aplodeerimisväärset tõlget on tõesti võimalik teha raamatust, mis ei kõlba kassi saba allagi? Ma mõtlen autori stiili. Usun, et ei ole võimalik.
Kuid Klotškov ei jäta jonni: "Raamatu lõpu eel sain ma aru, et isegi tõlk väsis ära!"
Seesama tõlk kirjutas hiljuti ajakirjas Plug: "Andrei ei kirjuta väljamõeldud asjadest, ent ta kirjutab elavalt, värskelt, raevukalt ja emotsionaalselt." Ja veel ütleb ta samas loos Hvostovi kohta: "Ilmselt pole ma lugenud ausamat autorit - igal juhul mitte nende seas, kes praegu selles riigis kirjutavad."
Mida kirjutab Karajev oma arvustuses? ""Sillamäe passioon" kinnitab: võib diskuteerida elu nüansside üle sotsialismi ja kapitalismi ajal, ent NSVLi puudused on üldjuhul sootsiumi puudused, mis ei sõltu riigikorrast (ainult et nende tõttu kannatavad sotsialismi ja kapitalismi ajal eri inimesed), samas kui NSVLi väärtused on unikaalsed. Hvostov ei maini tasuta haridust, tasuta arstiabi (mis ei olnud igal pool selline nagu Sillamäel) ega mitmeid teisi nähtusi, mis kapitalismi puhul on harvaesinevad või olematud. Ta märkab vaid miinuseid - kuid need miinused pole kuhugi kadunud," kirjutab ta, tõustes NSVLi nimelist mälestust kaitstes tagajalgadele.
Karajev laskub Hvostoviga vaidlusse... Hambaharja tasandil! Ta nendib Hvostovi kirumise peale, et nõukogudeaegne hambapasta ja hambahari polnud suuremad asjad, et vähemalt oli see hari naturaalne, ning esitab küsimuste küsimuse: millest on tehtud need hambaharjad, mida iseseisvas Eestis kasutatakse, ja kas need harjad on tervisele kasulikud?
Hvostov märkis raamatu esitlusel, et pole seda kirjutanud soovist kellelegi meeldida. Küll aga on ta tahtnud selle raamatuga ehitada üksteise mõistmise silda. Et venelased saaksid aru, miks eestlased just nii või siis just teisiti käituvad.
Ja vastupidi.
Püüan siinkohal aru saada, miks see raamat Sillamäel töötavale ajakirjanikule nii ei meeldinud - kui ma küsin ta käest, kas ta peab selle läbilugemist raisatud ajaks, vastab ta "jah" - ja miks see pole mokkamööda ka pealinnas töötavale kultuuriajakirjanikule.
Tegelikult pole siin midagi keerulist, kui meenutada kas või enda käitumist vaidlustes venelastega, kui teemaks on poliitika. Sa võid kolm korda päevas Ansipi-valitsust kiruda, kuid kuuldes järjekordset lahmimist a la Eestis on kõik halb, avastad ennast korraga seda kaitsmas.
Just niimoodi paistab vene lugeja suhtuvat Hvostovi "Sillamäe passiooni": "Meie omi pekstakse!"