Mandariinikokteili jahil

Zaza Urušadze: "Mind valiti kahjuks Gruusia filmitegijate liidu esimeheks, ka sellega seoses on kohustusi. Kui hakkab segama, põgenen sealt." Foto: MARILIIS MIHHEJEV

Ehkki Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) ei jõuagi tänavu Ida-Virumaale, näidati kontserdimaja kinos Amadeus PÖFFil linastuvat Gruusia-Eesti esimest koostööfilmi "Mandariinid" juba enne festivali algust. Põhjarannik uuris filmi režissöörilt Zaza Urušadzelt, milline on Gruusia-Eesti kokteil. "Mandariinine!" vastas sümpaatne lõunamaalane.

Teie filmi "Mandariinid" taustaks on kodusõda, mis toimus 1990. aastate alguses Abhaasias. Vist on targem teha filmi sõjast, millest on möödas kakskümmend aastat, mitte viis?

Katsetasin seda ja see vist ka õnnestus. Olen ju grusiin ning sõda oli Gruusia ja Abhaasia vahel, viimast toetas Venemaa. 20 aasta järel mõtlesin sõjale ja režissöörina pidin vaatlema neutraalselt -, et poleks positsiooni, kes on õige jne. Filmis on sõda pigem taust. Peamised on inimesed, kelle kohta võib öelda, et nad on sündinud valesse aega ja valesse kohta, aga kes hoolimata sellest püüavad jääda inimeseks. Kas nad suudavad seda vaatamata olukorrale teha, on minu jaoks peamine.

Käesolev film on teil viies täispikk, aga siiski vaieldakse, kas "Mandariinid" on Eesti või Gruusia film. Ja mõned arvavad, et filmi üks pluss ongi see, et mõlemad maad saavad seda enda omaks pidada.

See on tõsi ja alati räägin, et produktsioon pole lihtne asi (filmi "Mandariinid" produtsent on Ivo Felt, kes oli näiteks kõmulise doki "Varesesaare venelased" helioperaator - T.K.). See ongi väga hea ja rõõmustav, et mõlemad rahvad võivad filmi omaks pidada ja sellist asja kohtab harva.

Filmi esilinastus toimus 15. oktoobril Thbilisi ühes tähtsamas kinoteatris ja Eestis 31. oktoobril. Film on Kaalude tähtkujus...

Kaalud ja Skorpion!

Kui palju on "Mandariinid" praeguseks Gruusias vaatajaid kogunud?

40 000 ümber! See on Gruusias rekord - isegi Hollywoody filmidega võisteldes. Pileteid on raske saada, seistakse sabades ja see muidugi rõõmustab. Pärast esilinastust olime Varssavi festivalil, kust tõime kaks auhinda - parima režii eest ja publiku lemmiku oma. Veel käisime Heidelbergis, kus on samuti suurepärane festival. Saime sealt kolm auhinda, sealhulgas ka publiku oma, ja kinoomanike soovituse, et film läheks Saksamaal kinolevisse. Loen arvustusi ning need on heakskiitvad.

Veel öeldakse, et kõige raskem on teha n-ö lihtsat filmi. "Mandariinid" kulgeb kergusega. Kas kõik teie filmid on sellised?

Jah, see on raske. Sageli on nii juhtunud, et olen ka oma filmi stsenarist ja erinev dramaturgia nõuab eri vormilahendusi. Minu filmid on väga erinevad ja see on hea. Käesoleval juhul sobis väga dramaturgiline vorm, kus rõhk on näitlejatööl.

PÖFFi linastuse järel mainiti, et teil õnnestus kujutada eestlast, tšetšeeni ja grusiini stereotüüpselt.

Filmis oleks justkui kirkad tüübid, aga kui vaatate peategelast Ivot, keda mängib Lembit Ulfsak, pole ta minu jaoks pelgalt eestlane, ta on pigem universaalne maailmakodanik. Eestlasedki ütlevad, et sellist eestlast pole olemas. Ivo ei ole kangelane, ta kannab väärtuseid, mida oma järglastele edasi anda.

Millal te kuulsite esmakordselt eestlastest ja Eestist? Kuidas te seda maad ette kujutasite?

See on imelik, aga Gruusial on erilised suhted eestlastega. Vahest tuleneb see väiksusest ja kuidagi sarnasest saatusest. Kogu aeg on olnud vastastikune sümpaatia. Kui kolm aastat tagasi mulle pakuti võimalust sel teemal film üles võtta, meenus mulle läbi hämu, nagu oleksin kuulnud eestlaste küladest Abhaasias. Esmalt see ei tundunud köitev, aga hiljem muutus selleks - ja tegin filmi.

[Kuidas stsenaarium sündis?

Kui olin oma üle-eelmise filmiga "Kolm maja" kolm aastat tagasi Eestis, see film avas siin Gruusia filmipäevad Tallinnas, pakkus Artur Veeber Abhaasias elanud eestlaste teema välja. Ja süžee käivitus kohe, stsenaariumi kirjutasin kahe nädalaga. Siis juhtus nii, et Ivo Allfilmist sai produtsendiks ja me oleme saanud lähedasteks sõpradeks, lisaks on ta väga hea professionaal. Saime Gruusia ja Eesti kultuuriministeeriumist ning muudest fondidest raha, meeskond oli pooleks eesti ja gruusia oma. Filmis on kõik dekoratsioon: kuivatasime soo, tegime pinnase, istutasime puud, tegime teed ja majad. See võttis viis kuud. Selle aasta talvel võtsime filmi üles. Nüüd sõidame mööda festivale.

Veel ütlevad mõned eestlased, et Eesti filmi kohta on "Mandariinid" liiga hea. 

See on muidugi nali, aga hea, et nii öeldakse.

Ka Peeter Volkonski, vürstide järeltulija, on öelnud, et vaid need rahvad suudavad häid filme teha, kel on välja kujunenud tugev rahvuslik aadel.

Minu arvates on ka eestlastel huvitavaid filme.

Aga on Volkonski väites mingi iva? Gruusias on ju oma aristokraatia ja samuti väga tugev filmikunst. 

See on väga huvitav versioon, mille peale ma pole mõelnud. Vahest on asi iidses kultuuris, et kinokunsti toidavad juured.]

On palju nalju tulistest eesti meestest ja "Mandariinides" selgub samuti, et nad on "tulised". Tunnete nüüd nii mõndagi eestlast - kuidas neid iseloomustada?

Ivo kohta ütlen sageli, et ta on pigem  grusiin: tal on lõunamaine iseloom, ta on väga emotsionaalne - nagu minagi. Aga ma tean ka väga rahulikke eestlasi. Vahel kadestan neid veidi ja see rahu meeldib mulle - nad on väga täpsed ja kohusetruud, sisemiselt võivad nad erutuda, aga see jääb märkamatuks. Muidugi olen mugavusstoonis, kui mu ümber on sama, jutumärkideta, keevalised inimesed, aga meie koostöö oli väga hea. Neist päevadest jääb suurepärane mälestus.

Gruusia-Vene 2008. aasta sõjast on filmi teinud Renny Harlin. Tegu on propagandafilmiga. Veel räägitakse, et kohe, kui seda filmi tegema hakati, tahtsid venelased Emir Kusturicat filmi tegema, et too esitaks nende "tõese" verisooni.

Ma ei usu, et filmi tehes peaksid mõtlema propagandale, see rikuks filmi. Kusturica ikkagi ei teinud seda filmi ja õigesti tegi, sest tegu on hea režissööriga, aga ilmselt oleks sellest tulnud halb film.

Olen rääkinud ka Akunini aka Tšhartišviliga selle sõja teemal. Temal oli tunne, et ta magab. Ta rõõmustas, et tema grusiinist isa ei elanud selle ajani. Ja Akunin süüdistas mõlemaid pooli.

Olid erinevad põhjused, olid provokatsioonid ja meie valitsus läks nende õnge. Venemaa eesmärk oli selge, aga meie eksisime provokatsioonidele nõnda vastates. Muidugi lasub Venemaal suurem süü, selge, et nemad tungisid meie riiki, mitte vastupidi.

Ka "Mandariinides" näeb Vene "rahuvalvajaid".

Jah, kahjuks mingit rahu nad pole valvanud - seda teavad kõik. ("Mandariinidest" võiks isegi hea tahtmise juures välja lugeda, et lõpuks tšetšeenid, grusiinid ja eestlased ühinevad Vene vägivalla vastu - T.K.)

[Millest kõneleb teie järgmine film?

Režissöörile on kõige tähtsam protsess. Tore on muidugi festivalidel litutada, aga kõige olulisem on ikkagi filmitegu. Meie ametis on see veidi keeruline, sest ideede realiseerimine nõuab palju raha. Kui ma oleksin andekas maalikunstnik, oleks seda lihtsam teha. Mina tahaksin pidevalt filmi teha. Usun, et kevadel algavad taas võtted, stsenaarium on valmis. Mind valiti kahjuks Gruusia filmitegijate liidu esimeheks, ka sellega seoses on kohustusi - seni pole see küll seganud. Kui hakkab segama, põgenen sealt. Nüüd olen siiski pooleteise aasta jooksul kolm täispikka filmi teinud.]

Saakašvili ajal elasid paljud eestlased Gruusiale kaasa. Kas see võib uue režiimi puhul muutuda?

Miša (Saakašvili) oli väga hea PR-mees, ta oskab seda teha. Ta pidevalt dramatiseeris, et "nüüd Venemaa ründab" jne - ilmselt nii ka oli, aga ta oskas seda ära kasutada. Usun, et Gruusia läheb õigemas suunas, sest Saakašvili tehtu oli veidi kunstlik - reformid toimusid, aga seespool leidsid kahjuks aset ka mitte kõige ilusamad asjad. Loodame, et suund jääb samaks - läände.

"Mandariinid" on meie esimene ühine film. Mis maitsega on Gruusia-Eesti kokteil?

Mandariini maitsega! Mina olen rahul koostöö ja tulemusega. Tallinn tundub juba kodusena.