Meie džässimees pälvis aasta muusiku tiitli

Oleg Pissarenko: "Isegi kui noorest ei saa džässmuusikut, aitab selle õppimine tal lahendada esilekerkivaid olukordi, loovalt mõelda, olema sisemiselt vaba." Foto: Matti Kämärä

Narva päritolu muusik Oleg Pissarenko, kes eelmisest aastast veab ka oma kunagise kodulinna džässiklubi, pälvis Eesti Rahvusringhäälingu muusikakriitikuilt aasta muusiku austava tiitli.

Eesti Rahvusringhäälingu muusikatoimetajad valisid äsja aasta muusikuks Oleg Pissarenko, tõstes esile tema heliloomingut, aktiivset tegevust džässi propageerimisel ning džässielu arendamist Tartus, Narvas ja väiksemates keskustes.

Muusik ja pedagoog

"Särava ja sügava isiksusena on Oleg väljapaistev muusik, pedagoog ja muusikaprodutsent ning oluline kogukondade ühendaja. Enamik Olegi seitsmest albumist on salvestatud koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga. Juba aastaid teeb ta sisukat raadiosarja "Džässipark" venekeelses Raadio 4s. Olegi looming kõlab sageli kõigis ERRi programmides, kus on esinenud ka tema rütmimuusika õpilased Heino Elleri nimelisest muusikakoolist," põhjendati tema aasta muusikuks valimist.

Aasta muusiku tiitel anti välja 32. korda ja mullu pälvis sama tiitli Paavo Järvi. Oleg ütleb, et ka varem pole teda liiga vähe austatud - just viimaseid aegu silmas pidades. "See on ju tore, kui märgatakse seda, mida teed. Mind on meeles peetud nii kultuurkapitali kui Tartu linna tasandil. Ja aasta muusik on Eesti mõistes väga suur au," ütles kitarrist Põhjaranniku-poolsetele õnnitlustele vastates.

Aga mida laureaat ise möödunud aasta suuremateks saavutusteks peab, mille üle ta kõige õnnelikum ja uhke on? "On olnud palju erisuguseid asju, kuna tegelen eri valdkondades: musitseerimine, korraldamine ja õpetamine. Mullu oli palju tuuritamist oma ansambliga, ministeeriumi toel esinesime ka Ukrainas, Soomes, Venemaal, Lätis ja Leedus. Peagi esineme Londonis. Vastukaja on olnud uskumatult positiivne. Näen, et meie muusika läheb inimestele korda, sõltumata sellest, millises kultuuriruumis seda mängitakse, sõnum jõuab kohale. See on suurim rõõm, mis ühel muusikul võib olla. Ma ei saa ka üheski teises vallas sündinud asja üle kurta," ütles muusik.

Oleg sõnul on ta praegu elu laineharjal - Narva džässiklubi, mille ta mullu septembri lõpus avas, aitab sellele vaid kaasa. Klubis on avamisest alates toimunud kaks korda kuus kontsertõhtu. Oleg tunnistab, et kõige raskem oligi leida Narvas koostööpartnerit. Džässi-rida oli aastaid Geneva keskuses ajanud Boris Pašin ja Oleg aitas teda viimastel aastatel - nii projekte kirjutades kui muusikuid soovitades.

"Kuna märkasin Pašinil ka väsimuse märke, üritasin leida talle asendajat kohapeal, aga kuna ma sellist ei leidnud, pidin asja enda kanda võtma - et Tartust kaugjuhtimise teel tegelen kunstilise juhtimisega. Aga sellist asja ei saa teha väga hea partnerita kohapeal. Käisin linnavalitsuses, rääkisin inimestega muuseumist, kultuurimajadest, aga ma ei leidnud õiget, kuni avati kolledži uus hoone. Niipea kui sealsesse kohvikusse sisenesin, sain aru, et kui me sinna klubi ei tee, jääbki see tegemata. Võtsin kolledži direktori Katriga Raigiga ühendust, saime kokku ja viie minuti pärast oli selge, et klubi tuleb," meenutab mees.

Kuigi N. Liidus naljatati - aga paraku paljud pidasid seda ka dogmaks -, et "täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa", et džässiga tegelemine on vähemalt kahtlane tegevus, leiab Oleg praegu, et n-ö kodumaa reetmine on see, kui ei tegelda noortega ega julgustata noori talente.

Andekad noored

"Džäss on minule alati eelkõige vabaduse muusika - see on nõnda nii õpetamises, laval kui kuulaja seisukohast. Mis mõttes? Nõukogude ajal oli see protest - et mängime džässi ja tahame olla vabad, mitte ainult sisemiselt, vaid ka poliitiliselt. Õpetamise vallas tähendab see seda, et isegi kui noorest ei saa džässmuusikut, aitab selle õppimine tal lahendada esilekerkivaid olukordi, loovalt mõelda, olema sisemiselt vaba," räägib Oleg kui muusikapedagoog.

Oleg ei taha küll eraldi ja eriliselt ühtegi noort talenti nimetada, aga toob esile selle, kui palju andekaid inimesi on läbi käinud tema kooli, Elleri-kooli rütmimuusika osakonnast - mida ta juhib 2007. aastast, st selle algusest peale. Siiski toob ta esile noorte bändide voorus esile kerkinud ansambli Wilhelm, kelle kõik liikmed on tema arvates super andekad inimesed. "Iseasi on, kui palju meedia neid märkab - kui palju noortest kirjutatakse ja kui paljusid kontserte arvustatakse."

Narva klubi kohta ütleb Oleg, et on iga kord väga õnnelik, kui näeb, et kohvik ja fuajee on taas täis rahvast, kes põnevat džässielamust ootab, ja publik on vanuses 2-90 eluaastat. "Ma ei saa öelda ühegi sealse džässiõhtu kohta, et see poleks mulle meeldinud - see sõltub pidem stiilist, kas meeldib rohkem vokaal- või instrumentaalmuusika. Mulle meeldib igasugune muusika," räägib Oleg kui klubijuht.

Kahju oli tal vaid sellest, kui oli välja kuulutatud Lembit Saarsalu kontsert, aga too ei saanud kohale tulla. Selmet musitseerisid tema Venemaa kolleegid üksi. Loodetavasti Saarsalu siiski peagi Narvas musitseerib.

Pidulik aasta muusiku kontsert, kus esines Olegi kvartett, toimus 5. jaanuaril Tartu Athena keskuses ja seda kandis otse üle rahvusringhääling.