Virumaa kirjandusauhind läheb esimest korda jagamisele

Kristiina Ehin: "Näen ka oma elus ajastute lahtirullumist, samuti oma vanemate elus - hakkad ühte lugu jutustama ja samas rulluvad lahti seitse paralleelset või ristuvat lugu." Foto: Petrone Print

Virumaa kirjandusauhinna komisjon tegi kolmapäeval  ajalugu, sest esimest korda pälvisid auhinna tema 27aastase ajaloo jooksul kaks teost: Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" ja Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Ajaloolise otsuse tingis dramaatiline häälte jagunemine ja kahe leeri kirglik vastasseis.

Ehkki 26. Virumaa kirjandusauhinna lõppvooru oli arvatud kaheksa raamatut, pääses lõpusirgele kaks milleski väga erinevat ja samas ka sarnast teost  - Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat" ja Valdur Mikita "Lingvistiline mets" -, millest mõlemale jagus täpselt võrdselt toetust.

Võrdsed kuldmedalid

Statuudi järgi on 10-liikmelises žüriis häälte võrdsel jagunemisel otsustav sõna žürii esimehel, aga Etti Kagarov, kes tänavu ses rollis oli, valis salomonliku tee ja otsustas kahte "lepitamatut leeri" rohkem mitte nugade peale ajada. Ehini ja Mikita toetajate leer ei kulgenud õnneks maakondlikku piiri mööda, aga Ida-Viru päritolu žüriiliikmed toetasid rohkem Mikitat.

Samas - kui Põhjarannik Mikitaga ühendust võttis, selgus, et mehel on Lääne-Virumaa juured ja ta on koguni Rakveres sündinud. Kui tulevane autor oli üheaastane, kolis pere Sämi külast Karumetsa talust, kust pärineb Mikita isa, Tarvastusse, kus on tema emapoolsed juured.

Lääne-Viru keskraamatukogu lasteosakonna juhatajast kirjandusauhinna  žürii liige Reet Tomband muigas pärast žürii tormilist koosolekut, et hämmingut tekitab, kuidas žürii oskab ikka pärast 27 aastat tegutsemist taas kord üllatada.

"Juba esimese Virumaa kirjandusauhinna laureaadiga (Jaan Kross "Wikmani poisid", 1988) pandi märk maha ja kirjanduse mõõtmise mõõdupuu paika - mulle tundus, et selle mõõdupuuga mõõtes on Ehini raamat rohkem kirjandus kui Mikita esseelaadne teos. Minu meelest kõnetab "Paleontoloogi" raamat rohkemaid eestlasi. Aga loomulikult olen otsusega rahul, sest lahku läksime sõpradena ja kirjandus võitis - oli kaks võrdset ja ühe kuld ei ole teise omast vähem," kommenteeris Tomband.

Ilme Post, keda peetakse lausa Virumaa kirjandusauhinna maskotiks, sest tema oli üks selle asutajaid kaugetel ärkamisaegadel, ütles, et žürii tuline vaidlus näitab, et praegune kirjanduspilt on hea, kirjandusauhinna algusajal oli vahel ikka raske statuudile vastavaid nominente leida. Tänavu oli raamatuvirn kõrge, arvamusi palju ja žürii liikmed olid oma kodutöö hästi teinud.

Armastuskiri Eestile

"Keegi ei hoidnud ka oma arvamust vaka all, vaidlus oli äge. Aga nüüd on kõik rahul. Mikita raamatut toetasin seetõttu, et tegu on bioloogiga. Ta suudab metsas käies näha kooslusi, mõelda nende peale, kes olid põlvkondi tagasi enne meid - ta ei tule metsast kolme seenega, vaid on näinud seal maailma. On tunne, et mida rohkem me Euroopasse läheme, hakkame puudust tundma sellest vanast maailmast. Eestlased, kes on Euroopasse läinud, Brüsselisse näiteks, otsivad Mikita raamatut kui tõdede piiblit, et seda kaasa võtta, seal lugeda ja meenutada, et neilgi on kuskil metsatukk ja kodu Eestimaal," kommenteeris Post.

Kristiina Ehin ütles auhinnast kuuldes, et on sellest siiralt liigutatud. "Kui Epp Petrone tegi ettepaneku sarja "Aja lugu"  raamat kirjutada, tundus see kohe hea mõttena, sest seal kirjutatakse lahti aja lood. Näen ka oma elus ajastute lahtirullumist, samuti oma vanemate elus - hakkad ühte lugu jutustama ja samas rulluvad lahti seitse paralleelset või ristuvat lugu," rääkis Ehin.

Petrone ütles end uhke olevat, et tema kirjastuse nimetatud sarja on märgatud. Kirjastus tegeleb just sarja Ehini ja Andrei Hvostovi raamatu vahendamisega lääne kirjastustele ja sealpoolne huvi on suur, sest tegu on inimlik-isikliku ja samas dokumentaalse lähenemisega lähiajaloole ning seda kirjanduslikus keeles. Hvostovi "Sillamäe passioon" pälvis, muide, üle-eelmise Virumaa kirjandusauhinna.

Mikita jällegi naeris, kui Põhjarannik teda irriteerivalt menukirjanik Paulo Coelhoga võrdles: "Tahtsin kirjutada mõnusat niširaamatut, mida loeb vahest mõnisada inimest, aga... läks teisiti. Inimesed on võib-olla juba tüdinud, aga loodan, et see läheb kiirelt mööda. Raamat on naiivses mõttes armastuskiri Eestile, ta on ka poeetiline - vahest see hakkab inimestele silma. Eestist on väga palju halba kirjutatud, sestap oodatakse positiivset," leidis Mikita.

Huvitaval kombel väitis Ehin end olevat "Lingvistilise metsa" fänn ja vastu väidab Mikita, et fännab "Paleontoloogi päevaraamatut". Tõeline harmoonia!