"Muidugi ma tahan võita!"

Tanja Mihhailova on hullumeelsete akrobaatiliste trikkidega laval haakkama saanud ka varem. Pilt 2014. aasta Eesti Laulult. Foto: Margit Ossipova

Eestimaa oleks Ida-Virust pärit Tanja Mihhailova justkui eile avastanud: korraga on ta oodatud esineja nii muusikalide laval kui telesõudes, nii kontsertidel kui asutuste pidudel. Ning kõik on vaimustuses! Kuid ta on laval olnud juba 15 aastat - tunduvalt kauem kui need noorukesed lauljad, kes temaga "Eesti laulu" finaalis võistlesid - pääsu eest "Eurovisioonile".

Ma pidasin su pärast tuttavatega korraliku sõnasõja maha. Aru ma ei saa, kust kohast nad võtavad, et sinu etteaste on "Eurovisiooni" tunamulluse võitja Loreeni koopia. See on nagu öö ja päev! Sama hästi võiks "Tuljakuga" võrrelda. Tead sa seda eesti rahvatantsu?

Tean küll, me tantsisime seda Viljandi kolledžis, mulle väga meeldis.

No vot, seda tantsitakse samuti paaris ja ka seal on tõsted, kus mees peab naise üles ubima.

(Naerab.) Jah, ja taustaks kõlab vokaalmuusika.

See ei olnud sinu esimene katse pääseda "Eurovisiooni" rahvusvahelisele lavale. 2002 jäid sa duetti lauldes Eestis teiseks, aasta hiljem neljandaks. Nüüd, 11 aastat hiljem, tuli võit ära. Võttis silma märjaks?

Ma nutsin nagu plika! Suur soov oli täitunud. Kui paljud lauljad halvustavad "Eurovisiooni", siis mina olen selle festivali kulgu aastaid jälginud ja ma tõesti tahtsin sinna pääseda.

Minu meelest olete te teineteisele loodud - "Eurovisioon" ja sina. Mõlemad täidavad meelelahutaja ülesandeid. Tantsumuusika, millega sa igapäevaselt esined, on ju samuti meelelahutus, küll kvaliteetne, kuid ei midagi sellist, mis end Eesti kergemuusika ajalukku kirjutaks. Miks sa seda teed? Sellepärast, et tantsumuusika toob leiva lauale?

Ma teen tantsumuusikat, kuid väga palju muud ka, osaledes muusikalides ning esinedes orkestrite ja ansambliga. Aga mulle meeldib tantsumuusika. Mulle meeldib, kuidas noored pidudel tantsivad - kogu hingest. Tants aitab vabaneda negatiivsest energiast.

Muusikalidega on paraku nii, et iial ei tea, saad sinna osa või mitte. Vaatasin just, et Malvius toob novembris lavale "Ooperifantoomi", kuid sind osatäitjate nimekirjas pole.

Ma ei läinud katsetele, sest klassikaline muusikal pole minu stiil - ei "Ooperifantoom" ega "Mary Poppins". Mulle meeldivad džässilikumad, popilikumad muusikalid, nagu "Kabaree", "Chicago", "Ämbliknaise suudlus". Need on vokaalselt huvitavamad ning ka karakterid on põnevamad - veidi pahelised ja elust räsitud. "Ooperifantoom" on, jah, suur muusikal, kuid tehku seda parem need lauljad, kes tahavad seda teha ja kes saavad sellega paremini hakkama. Ma ei pea igale poole ronima, seda enam, et ma ei ole tööta.

Paremini kui sina pole võimalik! Aga - sa oled laval olnud 15 aastat, kuid läbimurre on toimunud alles viimastel aastatel, mil sa oled lummanud publikut nii muusikalilaval kui telekonkurssidel. Oled sa mõelnud, miks sul nii kaua aega läks? Üle kümne aasta - see on Eesti-suguses väikeses riigis pikk aeg, palju pikem kui neil noorukestel lauljatel, kes sinuga koos "Eesti laulu" finaalis võistlesid.

Läks jah kaua. Ma olen hästi palju ka varem esinenud, kuid väiksemates kohtades, ja ka muusikale teinud, kuid see pole võrreldav telekonkurssidega, mida vaatavad tuhanded ja tuhanded inimesed. Esimene suurem teleprojekt, kus ma osalesin, oli "Laulud tähtedega" ja sealt edasi hakkas vaikselt minema. Aga jah, algus oli raske - vene tüdruk, kes eesti keelt rääkis vigadega. Tegin alguses paar plaati eesti keeles - ei sobinud, sest aktsent oli juures. Siis hakkasin inglise keeles laulma, kuid sellega Eestis naljalt läbi ei löö. Aga ma ei loobunud - ei hakanud nutma ega kolinud minema. Tegin oma väikeseid ülesastumisi edasi - neid oli väga palju - ning andsin endast parima. Minu tööeetika teistmoodi ei lubagi: meelelahutus, mida pakun, peab olema kvaliteetne. Ma ei ole viriseja tüüp ning isegi kui ma olen natuke haige - ma tulen kohale ning teen oma töö professionaalselt ära. Olen oma eesmärgini pika tee maha käinud, artistide tööeetika ongi teistsugune kui noortel, kes saavad üleöö kuulsaks.

Kas sul on mänedžer või korraldad sa iga väiksematki esinemist ise?

Ikka ise. Eesti on nii väike, et kõik teavad, millisel numbril helistada, kui nad mind esinema tahavad. Ka suured esinemised, kuhu on vaja kaasata palju tantsijaid, korraldan ise. Ajan pundi kokku ning hakkame trennidega pihta. See on juba sissekäidud tee - meeldiv tööalane rutiin. Kui esinemisi ja proove on palju, võib minu kättesaamisega mõnikord raskusi olla. Võib juhtuda, et vastan meilidele alles paari-kolme päeva pärast, sest saan nendega tegeleda ainult une arvelt.

Enne suuri spordivõistlusi toimub meedia ja sportlase vahel kassi-hiire mäng ehk kohustuslik dialoog, kus ajakirjanik küsib, mis värvi medalit minnakse jahtima, ja sportlane laveerib, nagu oskab, vastates umbmääraselt. Tanja, lähed sa "Eurovisioonile" võitma?

Kohutavalt tahaks! See võit oleks... Ma ei oska seda sõnadessegi panna, mis see mu jaoks oleks. Muidugi ma tahan võita, kuid ma ei saa lubada, et see nii lähebki. Eelkõige tahaks selle numbriga väga hästi hakkama saada, sest me muutsime koreograafiat - tegime selle veelgi raskemaks. Nii et minu etteaste "Eurovisioonil" nõuab hästi palju pingutust. See ei ole nii, et lähen lihtsalt laulma.

Ma ei saa jätta märkimata, et kell läheneb praegu südaööle (Intervjuu on tehtud neljapäeval - toim.) ja sa just lõpetasid ühe treeningu, millele eelnes harjutamine "Eurovisiooni" tarvis. Kui sa lased sellise koormusega edasi, on sul maikuuks võhm väljas!

See nädal on olnud tõesti väga kiire ning järgmine tuleb samasugune. Õnneks ootab mind peagi väike puhkus, mis oli planeeritud juba sügisel, nii et ma ei saanud sellest loobuda. Üritamegi praegu kõik asjad nii ära teha, et kui tagasi tulen, siis teeme puhanuna veel kõik läbi ning pakime kohvrid.

Millal sa oma elus aru said, et ole sa kui hea tahes - selleks, et suurele lavale jõuda, tuleb ise endale teed rajada?

Üsna ruttu. Ma esinesin ju lapsepõlves juba väga palju - alates neljandast eluaastast kõikvõimalikel üritustel ja konkurssidel. Aga hiljem - selge see, et kui sa tahad kuskile jõuda, pead ise palju tööd tegema. Jah, muidugi tulevad su ellu inimesed, kes sind teatud perioodil aitavad, viies sind edasi, ning seejärel saad sa kokku uute inimestega. Kuid põhimõtteliselt on nii, et kui sa ise ei õpi ega harjuta, ei jõua sa kuhugi, sest seda ei saa sinu eest keegi ära teha. Sa pead jõudma tasemele, kus võid olla endaga rahul. Kui kõrge see tase on, oleneb sellest, kuhu sa lati asetad ehk siis kas sa oled perfektsionist või mitte.

Seoses naistepäevaga - teist nii naiselikku naist kui sina Eesti artistide seas ei ole. Kas Mikk ikka annab endale aru, kui paljud mehed tahaksid olla tema asemel? Hoiab ta sind nagu silmatera?

Hoiab muidugi! Kahjuks me ei saa väga palju koos olla - selles mõttes, et läheksime kinno või välja sööma. Tööd on palju, ka temal hakkab naistepäevatuur pihta - Pearu Pauluse ja Karl-Erik Taukariga. Nii et me 8. märtsil teineteist palju ei näe: temal on kolm kontserti ja mul kontsert Saaremaal. Aga sellest pole midagi, sest Mikk ei teegi neid armsaid väikesi kingitusi tähtpäevadel, vaid suvalisel päeval. Ta võib täiesti tavalisel esmaspäeval üllatada, tulles lilledega. See on tõeline üllatus, mida ei oska oodata, ning mulle meeldibki niimoodi rohkem.

Tanja, nii rõõmsameelne, kui sina kogu aeg välja paistad... Ma saan aru, et see ongi üks osa artisti professionaalsusest, kuid keegi meist pole kaitstud ebameeldivate olukordade eest - sõnade ja tegude eest, mis teevad haiget. Linnateatri juht Elmo Nüganen on öelnud, et ta püüab vihastamise asemel imestada. Mida sina teed? 

Jah, neid olukordi ikka juhtub, kuid ma olen rõõmus sellepärast, et tegelen asjaga, mis mulle kohutavalt meeldib. Ei ole nii, et ma ärkan vingus näoga, kirudes, et pean tööle minema. Ka väikesed esinemised pakuvad mulle rõõmu, sest ka need annavad mulle võimaluse minna lavale ning pakkuda head meelelahutust. Ma armastan oma tööd ning ootan, et saaks midagi uut luua, mõelda välja uusi koreograafiaid.

Ilmselt aitab mind ka see, et ma ei loe internetikommentaare - kümme aastat pole seda teinud ega tee ka edaspidi. Aga kui keegi tuleb mulle otse midagi ütlema, siis ma saan aru, kas see on konstruktiivne kriitika või mitte. Kui see pole konstruktiivne, vaid ütleja tahab lihtsalt oma halba tuju välja elada, lasen ma ta jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma ei lase ennast kõigutada. Selliseid inimesi polegi vaja endale ligi lasta.

Ausalt öeldes mind see Loreeniga võrdlus alguses väga häiris - et inimesed ei viitsi süveneda, et mõista: need etteasted on absoluutselt erinevad. Jah, meil on sarnased soengud; jah, need mõlemad on tantsulood - kuid see on ka kõik. Selline soeng on mul olnud juba väga, väga ammu. Ma ei hakka ennast muutma sellepärast, et mind peetakse kellegi sarnaseks. Mulle Loreen väga meeldib ja meeldis ka tema etteaste "Eurovisioonil", kuid selles polnud tantsuduetti, polnud ühtegi tõstet. Meil on hoopis nüüdistantsu koreograafia ning terve "Eurovisiooni" pika ajaloo jooksul on see esimene kord, kus solist seda esitab. Need inimesed, kes lihtsalt tahavad olla negatiivsed, isegi ei mõtle selle peale, et Eesti on esimene, kes sellise asjaga "Eurovisioonile" tuleb - millegi täiesti uuega, sest popmuusika maailmas on nüüdistants küllaltki tundmatu. Kuid tänavu olen ma seda nii mõnegi riigi laulukonkursi poolfinaalis ja finaalis näinud, nii et ma ennustan julgelt: paari aasta pärast tantsitakse seda stiili vähemalt pooltes "Eurovisiooni" etteastetes.

Aga asjasse võib suhtuda ka nii, et kui sind võrreldakse maailmakuulsa artistiga, siis see on ju kompliment. Järelikult on, mida võrrelda!