"Paleontoloogi päevaraamat" sündis ühtaegu nii austuse kui nõudlikkusega enda vastu

Kristiina Ehin: "Sugupoolitamine on meil geenides, ma arvan. Ja ilma selleta olekski maailm ikka palju igavam paik." Foto: Petrone Print

Veebruaris pälvis Kristiina Ehin oma "Paleontoloogi päevaraamatuga" kahasse Valdur Mikita "Lingvistilise metsaga" 26. Virumaa kirjandusauhinna. Kuna Kristiina ise ja tema looming on ülimalt naiselikud ja intuitiivsed, pöördus Põhjarannik tema poole just naistepäeva eel, et rääkida elust, loomingust ja ...sugudest elus ning loomingus.

Kui Põhjarannik Kristiinat päeval, mil žürii ta "Paleontoloogi päevaraamatu" kirjandusauhinna laureaadiks valis, õnnitles, ütles autor, et on väga tänulik, aga samas ka väga üllatunud. Miks siis üllatunud - kõigile on ju selge, et tegu on väärt kirjandusteosega?

Täitunud unistus

"Mul oli küll hea meel, et mulle pea iga päev pärast raamatu ilmumist mullu mais kuni siiani keegi kirjutab ja lugejapoolset tagasisidet annab, et mis oli tuttav, mis meeldis jne. Ühesõnaga kirjaniku unistus - raamat, mis läheb inimestele korda. Aga kuna selle raamatu žanr on väga raskesti liigitatav... On see siis elulugu? Liiga põgus. Autobiograafiline romaan? Ei ja jaa. On see mingi luulelaadne märkmete tegemine? Ikkagi ka mitte. On see ilukirjanduslik proosa? Oleneb, kui vabalt seda piiritleme.

Teades, kuidas töötavad kirjandusžüriid, ei lootnud ma, et mu raamat žanriliselt määratledes puhtamatõuliste kirjutistega võrdluse välja veab. Puhtatõuliste tekstide kirjutamine pole mul kunagi välja tulnud, ikka on huvitavam miksida, see on kuidagi väljakutsuvam. Ja teiseks üllatas mind see, et nii kauge kant nagu Virumaa minu Rapla-teemalist romaani märkab ja tunnustab. See polegi kuigi iseenesestmõistetav.

Kuigi mina raplalasena lugesin Hvostovi "Sillamäe passiooni" ka muidugi suure huviga. Aga siiski. Igatahes, tänan," räägib naine päeval, mil tal on olnud juba kolm kohtumist Lääne-Viru kooliõpilastega ja õhtul seisab veel ees esinemine Tamsalu kultuurimajas, kus ta loeb enda ja oma isa luulet ning Brian Melvin ja Mart Soo teevad muusikat.

Kogu Kristiina looming tundub väga isiklik, n-ö läbi elatud. Kuidas aga sündis "Päevaraamat", mis on suisa elulooline? Kristiina ütleb, et suurte siseheitlustega - nagu ikka.

Kohtumine endaga

"Ma ei armasta muidu endast eriti rääkida ja elulugude võidukäik ilukirjanduses isegi natuke häirib mind. Aga sama palju häirib mind ka MINA julge kohaloleku puudumine, teatud võõrandumine ilukirjanduses. Nii kerge on enda positsioon kolmanda isiku taha peita, mätsida ja keerutada. Ilukirjandus annab selleks lugematuid võimalusi.

Pärast isa surma (kirjanik ja tõlkija Andres Ehin, 1940-2011) tundsin, et mingi maailm on äkki paratamatult lõppenud, liiga äkki, hoiatamata. Tundsin, et tahan kirjutada sellest lapsest, kes ma olin, tema kasvamise loost, võitlusest nõukaaegse kooliga, stagnatsiooni-jäässe-külmumise-ohust, peaaegu haiglasest huvist paleontoloogia vastu, juurterägastikust, millest ma praegugi päriselt sotti ei saa, mis siis veel lapsest rääkida.

Kui kolm osa olid valmis, seisin küsimuse ees, kas julgen ikka edasi minna ja kuhu tahan välja jõuda. Kas julgen ka oma tänapäeva n-ö päevaraamatud sisse tuua? Oma lähedased inimesed mängu tuua? Ega tervenisti ju kunagi neid ega ennastki mängu tuua saa. Ja võtab aega, et selline filter tekitada, et jah, olen küll mina, aga temast on saanud tegelane, ei grammigi vähem ega rohkem kui see, mida ma endast avaldada tahan ja julgen," kergitab ta katet.

"Ravi kestab"

Kas sellise raamatu kirjutamine on Kristiina arvates psühhoteraapia? Autor ütleb, et tekkis hea teeloleku tunne: "Püüdsin suhtuda endasse kui antropoloog uuritavasse - ühtaegu austavalt ja nõudlikult."

"Päevaraamatus" vihjatakse, et paljudel on oma lapsepõlve-luukered veel koolikiusamistest ja muust jäledast siiani kapis. Milles sellest tulenevad tüsistused väljenduvad?

Päev enne intervjuud tuli näiteks Kristiina juurde üks naine ja ütles, et tema koolikiusamise peatükid olid täpselt nagu tema elust. "Tema püüdis emana üht oma lapse klassikaaslast, keda kiusati, lastevanemate koosolekul kaitsta kõigest mõni aasta tagasi. Ja ta kirjeldas õpetajate kohkunud pilke: "Ei, ei, meil midagi sellist pole. Mis te liialdate! Teie laps on liiga tundeline ja paisutab asju üle."

Mäletan, kui minu ema selle sõnumiga mitukümmend aastat tagasi koosolekult koju tuli. Mind valdas tegelikult sisemine hüsteeria, sest kõiki koledusi, mida kiusatavatega tehti, polnud ma isegi emale julgenud rääkida. Õigupoolest olen püüdnud neid kõigest väest unustada," tunnistab Kristiina.

Tänavusel vabariigi aastapäeva kontserdil pälvis Kristiina tähelepanu oma imeilusa luuletusega "Ümin Eestile", kus ta võrdleb eestlasi haruldaste, vabaduseliiki süvavee-elukatega, kes on "priid pelglikud, pärit pimedatest puhastest põhjaveekihtidest". Vahest on oluline, et luuletus sündis aasta pärast pronksimässu?

"Ümin Eestile"

Kristiina ütleb, et muidugi pronksimäss raputas ja pani mõtlema, nagu ka praegused Ukraina sündmused, et vabaduse eest peab alati olema valmis võitlema, kas või sisemiselt - kohe kui tekib tunne, et see on nüüd meil käes, on see kohe ka ohus.

"Vabadus on haruldane kala, mida võrguga ei võta, noodaga ei nopi.... Aga isegi kui oleme vangistatud, siis sisemine vabadus on see, mis elus hoiab. Kui reisida Eestist väga kaugel suurrahvaste seas, Hiinas, Ameerikas jne, siis tabab mind alati see tunne, et eestlased on üks pelglik tõug, aga selles pelglikkuses on tugevus. Oma vabaduse trotslikku tunnetust, oleme valmis olnud isegi mööda põhja ujuma, päikesevalguse puudust välja kannatama, et endaks jääda siin rahvaste ookeanis," arvab naine, kes pole end küll enda sõnul kunagi n-ö patrioodina määratlenud.

"Kuid miks mitte?! Ses mõttes, et kõik ei ole suhteline. Mõni võit on ikka liiga kallilt käes, et seda mitte hinnata. Ja pealegi meeldib mulle eesti rahvusluse juures see, et see on sissepoole pööratud identiteeditunne. See pole see, mida suurrahvad on pidanud rahvusluse all välja kannatama, et mehed, lähme sõtta ja naabreid vallutama.

Õigupoolest on see viimane ikkagi hirmus viis ennast määratleda. Ei kujutaks ette, et peaks Eestist nii mõtlema. Sattusin ühe saksa luuletajaga kuskil Kesk-Euroopas luulefestivalil selle üle vaidlema. Ta ei saanud minust aru. Hiljem kirjutas, et mõtles järele ja see minu vaatepunkt tundus talle lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi. Aga järele mõeldes sai aru, et väikese, mitteekspansiivse rahva puhul võib see tõesti nii olla," räägib Kristiina.

Paabapidu

Küsimusele, kuidas ta hindab oma kohta meie kirjandusmaastikul, vastab Kristiina, et koht või kohahoidmine pole talle kunagi eriti huvitav tundunud - pigem on alati küsimus, et kuidas edasi; et tahaks veel rohkem leida seda, mis ühendab.

Naine tunnistab, et Eesti naispoeetide jada on olnu muljet avaldav. "Eks loominguliselt kergem on alati olla pisut põranda all ja vastuvoolu, isegi mitte níivõrd NAIS..., sest see tõstab kuidagi pjedestaalile. Kuulsin hiljuti Jüri Üdi klubis arutelu selle üle, et miks Eestis pole suurt romaani. Et kas luule on siis selline peaaegu et ajaviide, näpuharjutus suureks romaaniks vms. Keegi ei öelnud, et need on ikkagi võrreldamatud žanrid. Aga millegipärast kaldutakse nii arvama, et luule - pigem naised. Romaanid - pigem mehed. See eristus võiks ikkagi kaduda," arvab Kristiina ja leiab ka, et pole vajadust teha erilist vahet nais- ja meesluulel.

Naistepäevast. On sel päeval siiski ju Nõukogude mekk man - mis võiks olla selle päeva positiivne sisu praegu? Kristiina arvab, et võiks naistega sel päeval omavahel kokku saada ja sõprust arendada.

"Kui laud on meeste toodud lilli täis, siis seda uhkem, aga see ei pruugi nii olla. Kui tuuakse lilli sellepärast, et on see päev ja peab ju, siis ma ei tea - siis on naised kuidagi võltsilt pjedestaalile tõstetud - stiilis "vaesekesed, olgu neil ka üks ilus päev". Aga rahvakalendris on pööripäevade kandis olnud paabapeod, kus naised mehi ligi ei lasknud ja tegid küla mööda hulle tegusid. Äsja sõidame Naistevälja külast mööda, kuskil on ka Naistevalla ju. Silver (S. Sepp, Kristiina muusikust abikaasa) on aga Häädemeeste lähedalt. Mõtle, kust need nimed tulevad. Sugupoolitamine on meil geenides, ma arvan. Ja ilma selleta olekski maailm ikka palju igavam paik," leiab Kristiina.