Mees, kelle arvamus Ida-Virumaast muutus Narva köögis

Aimar Altosaar. Foto: Peeter Lilleväli

Aimar Altosaar on umbes kuu aega töötanud siseministeeriumi Ida-Virumaa nõunikuna. Alustanud siin karjääri 1993. aastal, kui poliitilised kired maakonnas olid väga pingelised, on ta 20 aastat hiljem ringiga tagasi. 

Mis teie töö sisu on?

Ida-Virumaad on esile toodud kui spetsiifilist piirkonda, mille jaoks küll eraldi mingit struktuuri luua pole vaja, sest see on maakond nagu iga teinegi. Aga natuke teistsugune. Eelkõige seetõttu, et siin on palju elanikke - ligi 160 000 - ning siin on ka väga võimas majanduspotentsiaal, mis tuleb realiseerida. Samas on aga siin ka sotsiaalprobleemid kõige teravamad, võrreldes teiste maakondadega.

Sellest Ida-Virumaa erilisusest, potentsiaalist ja valitsuse tähelepanu vajadusest on räägitud juba üle 20 aasta. Kas see on ikka sisuline soov midagi teha või on see lihtsalt tegevuse imiteerimine, tühi mula, tekitamaks illusiooni, et valitsus midagi teeb?

Minu arvates on probleem olnud ebajärjekindluses. Kui 1990ndate alguses olid siin poliitilised probleemid teravad, käitus valitsus olusid arvestades Ida-Virumaal väga efektiivselt, suutis ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha ning toona väga suurena tunduvad probleemid lahendada.

Aga kui need probleemid said lahendatud ja tundus, et olukord on stabiliseerunud, siis 90ndate keskpaigas polnud valitsuse tähelepanu Ida-Virumaale enam nii suur. Seda jätkus sama palju kui teistessegi maakondadesse. Kuid see maakond on spetsiifiline. Kuidagi ei saa unustada seda asjaolu, et kõrval on Venemaa. Ja Venemaa faktor koos oma väga võimsa meediaga, mida tarbib ka suur osa Ida-Virumaa elanikest, on kindlasti see, millega peame arvestama. See tähendab, et meie peame siinpool piiri olema eriti efektiivsed ja looma hea elukeskkonna inimestele, et see meedia mõju ei oleks ülemäära suur.

Mul on hea meel, et valitsuse tasemel on hakatud Ida-Virumaad tema probleemidega esile tooma. Oli vastav valitsuskomisjon, välja on töötatud maakonna arengustrateegia ja tulemas Euroopa Liidu meetmed, mis pööravad tähelepanu Ida-Viru teemadele. Et seda kõike koordineerida ja neid võimalusi efektiivselt kasutada, ongi siseministeeriumi juurde loodud Ida-Viru nõuniku koht.

Kui viis aastat tagasi hakati koostama valitsuse Ida-Virumaa arengukava toonase siseministri Marko Pomerantsi eestvõttel, olite samuti selle väljatöötamisse kaasatud. Kas nüüd, tagantjärele, võite öelda, et see dokument ka reaalselt tööle hakkas või jäi pelgalt paberiks, nii-öelda hea tahte deklaratsiooniks?

Minu meelest sündis dokument, mis on olnud ametkondadele kohustuslik ning tegevuse käivitaja. Dokument oli vajalik, aga ehk oleks pidanud seda edasi arendama, nii nagu omavalitsuste arengukavasid pidevalt ümber vaadatakse. Ja teine asi - oleks pidanud selle tegevuskava täitmist ka pidevalt jälgima. Pole saladus, et valitsusel on palju igasuguseid häid kavatsusi ja programme, mida ei suudeta kõiki täita. Aga Ida-Viru programmi oleks pidevalt pidanud esiplaanil hoidma.

Tavainimene ütleb, et programm on tore, hea, et valitsus tegeleb, aga meie elu ju kuidagi paremaks ei ole läinud: palgad on endiselt Eesti madalaimad, tööpuudus jätkuvalt riigi kõrgemaid... Kust siis võtta usku sellistesse dokumentidesse?

Kiiresti pole tõesti midagi veel juhtunud. Aga Ida-Viru tööstusparkide loomine, mis toob investeeringuid ja töökohti, on samuti samm selles suunas. On palju väikeseid asju, nagu lasteaiad, koolimajad, teede-ehitus, millel on selles tegevuskavas silma peal hoitud rohkem, kui oleks ilma selle programmita.

Aga tulemas on Euroopa Liidu uus rahastamisperiood, mis on suunatud just elukeskkonna parandamisele, ning usun, et selle käigus jõuab küll elu paranemine ka iga inimese koju. Tähtis on see, et Ida-Virumaaga tegelemist on alustatud, ja selle tulemus peaks kindlasti lõpuks kajastuma ka idavirulaste elatustasemes.

Krimmi sündmuste valguses on teie teemavaldkondade hulka paratamatult sattunud nüüd ka julgeolekuküsimus, siseturvalisus jne. Tean mitmeid siin elavaid inimesi, kes on otse öelnud, et on seoses Krimmis toimunuga tõsiselt mures, mis siin juhtuda võib, kui Venemaa on võtnud omaks sellised käitumisreeglid ja rakendab neid Ida-Virumaal. Mida võib nendele inimestele rahustuseks öelda?

Me ei tohi kunagi alahinnata, et Eesti riik ja Ida-Virumaa asuvad ühe suure riigi naabruses ning see riik käitub praegu kogu maailma jaoks äärmiselt ootamatult ja hukkamõist agressiivsusele on põhjendatud. Selles mõttes on meil põhjust mures olla.

Tõepoolest, peab valmis olema selleks, et nii mõnigi ootamatu provokatsioon võib ka meie kandis toimuda. Kuid tulles eelmise teema juurde tagasi, siis kõige kindlam kaitse, astumaks mis tahes provokatsioonide või võõra riigi tahte vastu, on see, kui me ise hästi elame.

Peame olema veendunud, et meie elu, elulaad, võimalused ja vabadused on niivõrd tähtsad, et me ei vaheta neid mitte millegi eest, ning see on parim kaitse Venemaa propaganda vastu.

Seetõttu on oluline, et valitsus võtaks väga tõsiselt neid alustatud programme ja suunaks siia raha.

Aga see ei tähenda, et me ei peaks tähelepanelikumalt kui muidu jälgima rahutute inimeste mõtteavaldusi ja organiseerumist. Sest nagu nägime Ukrainas ja Krimmis, algas seal kõik ju mingite provokaatorite sisseimbumisega.

Teie olite 1993. aastal valitsuse nõunik Ida-Virumaa küsimustes. Siis oli Narvas aktuaalne autonoomia idee, kui linnavõim korraldas seal ka sellekohase referendumi, mis lõpuks aga eri hinnangutel läbi kukkus. Kas toonane ja praegune olukord on kuidagi võrreldavad?

Olen täiesti kindel, et need olukorrad on erinevad. 1993. aastal oli Eesti Vabariik väga paljudele siinsetele elanikele ikkagi täiesti uus nähtus ja suur ootamatus. Siis võis paljudele tunduda, et see on suur ülekohus, kui inimene on kogu aeg elanud omateada suures impeeriumis Nõukogude Liidus ja nüüd ühtäkki sattunud välismaale. See võis olla šokk, mistõttu on ka mõistetav, et mindi kaasa selliste avantüristlike ettevõtmistega, nagu seda oli ebaseadusliku referendumi korraldamine.

Praegu ilmselt ei ole palju neid inimesi, kes peavad Eesti Vabariiki väga ootamatuks, ja sellega ollakse harjunud. Teine asi on see, kas osa inimesi tahab ikkagi saada mingeid eritingimusi Eesti Vabariigi raames, et kuidagi isoleerida ennast muust Eestist. See oleks küll täiesti rumal idee, sest mitte isoleerida pole vaja, vaid Narva ja Ida-Virumaa on tarvis hoopis rohkem avada ülejäänud Eestile.

Olete tegelenud aastate jooksul ka omal käel Eesti avamisega, viies siinseid venekeelseid gruppe Eesti eri paigusse. Mis tulemust see on andnud?

Olen nende inimeste silmadest ja muljetest aru saanud, et sellest on kasu, kui inimesed, kes on eluaeg Narvas või Kohtla-Järvel elanud, saavad esimest korda käia Tartus või mõnes muus Eesti paigas. Aga veel suurem kasu on selles, et need rahvuskultuuriseltside esindajad, keda me sellesse projekti kaasasime, on nüüd võtnud oma pered, sõbrad-tuttavad ning kavatsevad lähiajal juba omal käel mööda Eestit ringi sõitma minna.

Tean, et osal venekeelsetest inimestest on mingi barjäär ülejäänud Eesti suhtes: kardetakse, et neisse suhtutakse kuidagi halvasti. Aga kui ise kohale minna ja näha, et tegelikult on eestlased sõbralikud ja vastutulelikud ning igale kaasmaalasele abiks, kui üha rohkem narvalasi, kohtlajärvelasi või sillamäelasi selles veendub, siis see ongi kõige parem turvalisuse tagatis.

Aga kuidas avada Ida-Virumaad ka nii, et mujal elavad eestlased oma stereotüüpidest üle saaksid ning tuleksid siia tundega nagu igasse teise Eesti paika?

Seda ju tehakse ka. Ikka satub aeg-ajalt mõni ajakirjanik siia ja kirjutab, kui põnev siin tegelikult on. Kuid mis on olulisem, on hakatud korraldama ka rahvaüritusi, kuhu kutsutakse inimesi üle Eesti. Siinsed inimesed käivad mujal ja mujalt tullakse siia rahvaüritustele. Siin ei saa midagi käsu korras teha, selleks tuleb inimesi lihtsalt kaasata, sest see on meie kõigi ühine huvi, et tunneksime üksteise vastu respekti.

Kas teil on isiklikult Ida-Virumaaga seoses stereotüüpe olnud?

Kahtlemata. Tulin 1992. aasta aprillis valitsuse nõunikuna siinseid probleeme lahendama, kui ma Ida-Virumaast mitte midagi ei teadnud. Ühtegi sugulast ega mingeid  juuri mul siin polnud. Ja minule oli see üks tahmane põlevkivimaa. Olin kunagi rongiga siit läbi sõitnud ja meeles olid vaid suured terrikoonikud. Kõik oli tundunud kuidagi trööstitu ja tööstuslik. Mul polnud head eelaimust, arvasin, et siin on vaid frustreeritud vene inimesed ja konfliktiõhkkond ning keegi tuleb kohe kallale.

Aga kõik oli hoopis vastupidi. Mäletan, et juba esimesel õhtul kutsuti mind ühe vene perekonna juurde korterisse. Olime köögis, mind võeti kohe omaks... Pärast seda oli kahe päevaga minule kogu pilt muutunud. See esimene õhtu tegi mind ära.