Peotuli jõudis Ida-Virumaale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ei mäletagi, millal siin külas nii palju rahvast koos oli," tõdesid kolm hallipäist naist hardalt, kui suure peo tuli eile Jõgevamaalt Ida-Virusse jõudis, tehes esimese peatuse väikeses Ulvi külas.
Kell on saamas 11 ning Ulvi küla bussipeatuse juurde kogunenud inimeste pilgud püsivad pingsalt teel. "On siis juba näha?" sirutatakse tee ääres pikalt kaelu. "Ei ole?"
Ei veel.
Ajalooline hetk
"Kui nad sealt nüüd tulevad, kas tuul lükkab tagant?" arutatakse isekeskis, püüdes aru saada, kas vahepeal võimsust kogunud tuulehoog on tuld saatvatele jalgratturitele abimeheks või mitte.
"Tuul on külje pealt."
ASi Lepna Elekter töömehed puhastavad Ulvil liinikoridore ning projektijuht Aarne Näär, kes on seni tuleteekonnal silma peal hoidnud interneti vahendusel, kasutab nüüd võimalust, et tule üleandmist oma silmaga näha.
Ajalooline hetk vajab jäädvustamist ning mees kontrollib, kas fotoaparaadi patareid on ikka täis.
"See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel," teeb dirigent Urve Tooming oma Avinurme meeskooriga veel vaikselt proovi.
Läheneval furgoonautol tuleb märguande peale keerata teeserva ja seal ootama jääda, sest... "Rattad tulevad! Lippudega!"
"Teid ma teretan"
"Teid ma teretan, Eestimaa pojad," rõkkab väike Ulvi küla meestelaulust, kui lipuehteis rattad peotulega peatuvad.
Hallipäised memmed püüavad teha vaprat nägu, kuid lõug kipub ikkagi värisema ning heldimuspisar tuleb silma. "Mis teha," kostab Ulvi põhikooli kauaaegne algklasside õpetaja Erna Kuusk vaikselt.
Mis teha, kui see hetk on nii ülev...
Erna on tulnud laulupeotuld kaema oma sõbrannaga, samuti endise Ulvi kooli algklasside õpetaja Velda Pajuga. Kahe peale kokku on neil pedagoogistaaži 100 aastat. "Aga siin on veel üks õpetaja," teatab Erna rõõmsalt ning kutsub kampa Ulvi kooli endise saksa keele ja matemaatika õpetaja Aime Sepa ning ühine pedagoogistaaž kasvab hüppeliselt 150-le.
Ainult et seda kooli, kus nad õpetasid, pole enam − pole juba kümme aastat. Ja külagi on kokku kuivanud. "Ei mäletagi, millal siin nii palju rahvast koos oli," ütleb Velda.
"Üha paremaks läheb!"
Ida-Viru maavanem Andres Noormägi avaldab heameelt, et peotuli Jõgevamaalt tulema sai. Seal ju see külmapealinn Jõgeva, ja aitab sellest naljast, et juunikuus lund ja rahet sajab. Ida-Virumaal, näe, paistab hoopis päike!
Kui laulud lauldud, kingitused vahetatud, Kasepäält külakostiks toodud vähesoolased kurgid pintsli pistetud ja Jõgevamaa lipp ratta küljes Ida-Virumaa lipuga asendatud, on peotulel aeg edasi liikuda, saatjateks kuni Avinurmeni ka meeskoori mehed.
Ratta selga istub ka maavanem, paraku mitte tuld vedava ratta sadulasse. See on siiski Tartu meeskoori Akadeemiline Emajõgi lauljate privileeg, sest nemad koos naiskooriga Emajõe Laulikud selle ratastel tuleteekonna välja mõtlesidki.
Kui Tartu koorid on selle üle 1000 km pikkuse teekonna omavahel ära jaganud − kes millist etappi sõidab −, siis rahvusringhäälingu reporter Jüri Muttika teeb selle teekonna algusest lõpuni läbi. Nagu ka ekstreemspordi fotograaf Jaanus Ree.
Ree pilte näeb Postimehe kodulehelt, Muttika reportaaže rahvusringhäälingu veebist.
"Tagaratas on kaheksas," ütleb Muttika.
"Ja tagatuli on kadunud."
Aga muidu on kõik hästi?
"Üha paremaks läheb!"
Muttika on üllatunud, et tuleteekond nii paljudele inimestele korda läheb. Ja et rohi on maal rohelisem ja inimesed õnnelikumad. "See, et maal on kõik halvasti − see on linnalegend," kostab ta ning lükkab ratta liikvele.
Järgmine peatus on Avinurme.