:format(webp)/nginx/o/2019/05/13/12162487t1he3e4.jpg)
Vaba Lava Narva teatrikeskuses toimusid 10.-12. maini esimest korda Peterburi teatripäevad, mille raames nägi kolme erilaadse teatri etendust − sealhulgas Komödiandi Varjupaiga etendust "Mees Podolskist", millele Neevalinnas on peaaegu võimatu piletit saada. Põhjarannik vestleski Venemaa teatrielust omanäolise teatri juhi Viktor Minkoviga.
Kui tihe on teie varasem suhe Eestiga?
Olen varem Tallinnas läbi viinud Peterburi teatrite päevad, rahvusooperis Estonia Peterburi päevad ühes balletitähtede galakontserdiga ja näiteks lastefestivali "Laste Peterburi". Eesti on tuttav ja ma tunnen end siin väga koduselt.
Millal Vaba Lava Narva teatrikeskusest esimest korda kuulsite?
Sellest rääkis esmalt meie suurepärane ja väga tuntud teatrikriitik ning Peterburi teatriajakirja peatoimetaja Marina Dmitrijevskaja. Marina, keda väga austan, kõneles Märt Meose algatusest ja just nimelt tema soovitas Märdil kutsuda meie teater etendusega "Mees Podolskist" käesolevatele Peterburi teatripäevadele.
Kuidas te meie lugejale, kes enda häbiks äkki teie teatrist ei tea, Komödiandi Varjupaika ("Приют комедианта") tutvustaksite?
Ma siiski arvan, et meid Eestis juba teatakse − oleme näiteks Tallinna Vene teatri pinnal üles astunud. Komödiandi Varjupaik on selle poolest ebaharilik, et tegu on Vene Föderatsioonis esimese riikliku lepingulise repertuaariteatriga. Komödiandi Varjupaigal pole oma alalist truppi. Praegu on meil repertuaaris 25 etendust ning nendes on kaastegevad 142 näitlejat, kes on pärit kõigist Peterburi teatritest ja kuuest Moskva omast. Tegu on süsteemiga, mille juurutasin 19 aastat tagasi − teatrijuhina olen ametis juba 24 aastat −, ning ma leian, et see süsteem on põnev. Kokku on seda tüüpi riiklikke teatreid Venemaal kaks − peale meie oma Moskvas tegutsev Jevgeni Mironovi Teatr Natsij, mis allub kultuuriministeeriumile. Meie allume Peterburi linnale.
Mul on võimalus kaasata juhtivaid lavastajaid − ja need ei pea olema tingimata Vene režissöörid −, parimaid näitlejaid, keda vajame. Kui räägime lavastusest "Mees Podolskist", siis sel etendusel on laval sellised staarnäitlejad nagu Sergei Vlassov ja Dmitri Lõssenkov. Vlassov on Vene Föderatsiooni teeneline kunstnik, kes mängib Väikses (Dodini-nimelises) Draamateatris. Lõssenkov (36) on ilmselt praegu Piiteri populaarseim noor näitleja. Ta oli lavastaja Valeri Fokini juhtiv näitleja Aleksandra teatris, aga eelmisel aastal otsustas vabakutselisuse kasuks. Minu põhimõte on anda lavastajale täielik vabadus valida kõik loometiimi kuuluvad inimesed.
"Lavastuse ja näidendi põhihoovus oli kantud sellest, kuidas me elame oma igapäevase elu ära, unistades kättesaamatust ja unustades, et päris elu on meil nina all. Miski see meeldetuletus sealt kõigile, et ei pea kogu aeg tormama nagu orav rattas sooviga olla parem, vaid peaks igas päevas leidma aega peatumiseks. Märkamaks imelist meie ümber. Näidend tõi meelde Kafka "Protsessi", kus süütu inimene on süüdi."
Margus Mikomägi kokkuvõte näidendist "Mees Podolskist" Maalehes avaldatud artiklis "Oleg Lojevski teatrikunsti laboratoorium Eestis", 7. juuni 2018)
Miks tulite Vaba Lava Narva teatrikeskusesse esimest korda just etendusega "Mees Podolskist"?
Kui arutasime Märdiga, millega meie koostööd ja sõprust alustada, oli valikus kaks meie viimast esietendust. Teise näol on tegu praegusaja ühe tuntuma lavastaja Konstantin Bogomolovi lavastusega "Kuritegu ja karistus", mille esietendus oli poolteist kuud tagasi, aga juba kuus välismaa festivali on selle etenduse endale broneerinud. Selleks lavastuseks on kokku kogutud suurepärased näitlejad Suurest (Tovstonogovi-nimelisest) Draamateatrist ja Väiksest (Dodini-nimelisest) Draamateatrist. Aga selliseks stardiks oli "Mees Podolskist" mitmes mõttes parem. Ehkki ma ei välistaks, et tuleme siia ka "Kuritöö ja karistusega", sest see on tõesti väga hea.
"Meest Podolskist" mängitakse nii paljudes Venemaa teatrites, et lausa peab küsima, miks see näidend nii populaarne on.
Jah, seda Dmitri Danilovi näidendit etendatakse Venemaa kolmeteistkümnes linnas. Dmitri on hämmastavalt andekas loomeinimene. Näidend "Mees Podolskist" on minu pilgu läbi nagu Tšehhovi "Kolm õde", "Kajakas" või "Onu Vanja", mida alguses paljud keeldusid kategooriliselt omaks võtmast. Aleksandra teatris kukkus "Kajakas" omal ajal lihtsalt läbi. Kõik saab aja jooksul oma tegeliku, õiglase hinnangu. Olen absoluutselt kindel, et Danilovi näidend läheb XXI sajandi Vene teatri lukku. Tegu on absoluutselt ebastandardse lähenemisega dramaturgiale, näidendi sündmuste reale. Tegu on väga täpse ja sügava tänapäeva Vene inimese psühholoogia mõistmisega. See inimene elab kolkas, aga selliseid on rohkem kui 90 protsenti − kõik ei ela ju Moskvas või Peterburis. Ja isegi kui sõita Piiterist või Moskvast 30 kilomeetrit välja, on seal absoluutselt teistsugune elu. Dmitri on selle meeleolu ja konflikti, teatava lootusetuse kuidagi õhust ära tabanud. Teate, mul endal tekkis tahtmine pärast selle etenduse väljavalimist koos lavastaja Mihhail Bõtškoviga Podolskis ära käia. Veel pole jõudnud, aga tingimata käin.
Saan aru, et Dmitri Danilov tegi Podolskile reklaami − umbes nagu Boriss Grebenštšikov, kel on laul "Tšelovek iz Kemerovo", tegi reklaami sellele trööstitule linnale.
Absoluutselt! Leian, et Danilovi töö on väga äge. Olen seda lavastust kuus-seitse korda vaadanud ja ta meeldib mulle väga. Leian, et see tükk on väga aktuaalne just psühholoogia seisukohast (siinkohal sekkus legendaarne teatrikriitik Margus Mikomägi, kes oli intervjuud seni vaikides pealt kuulanud, ja ütles, et võib-olla teatris Ugala seda tükki peagi ka etendatakse − T.K.).
Kuidas teie näete Venemaa ja Eesti vahelisi suhteid?
Lisaks teatrile tegelen palju rahvusvaheliste projektidega Venemaa kultuuriministeeriumi ja Peterburi linnavalitsuse juures. Sealjuures ma ei varja, et olen absoluutselt euroopalik inimene − ma ei vaata ida, vaid lääne suunas. Väga tahaks, et vaataksime rohkem läände, aga Venemaa on suur Euraasia riik. On loomulik, kui tema maailm on mitmepolaarne − see kõik on arusaadav. Mul on Eestis palju sõpru, sh poliitikuid ja kultuuritegelasi. Tahaks väga uskuda, et ajad, mil meid peab kartma, on möödas. Tahaks loota, et väike ja suurepärane Eesti, mida ma väga armastan, ei peaks suurt naabrit kartma.
Tean, et on palju probleeme. Jälgin poliitikat ja tean, et äsja külastas president Kaljulaid Moskvat, kus ta kohtus meie presidendiga. Meie teiega praegu istume siin ja räägime vene keeles − ehkki kahtlemata võiksime ka inglise keeles rääkida. Ja tänane etendus saab olema ilma tõlketabloo/sünkroontõlketa, ehkki see pole mingi näitaja, sest saame aru, et Narva on valdavalt venekeelne. Tahaks väga loota, et igal inimesel on õigus rääkida oma emakeeles. Samas saan aru, et kui elatakse Eestis, siis on lausa kohustuslik osata eesti keelt − see ei peaks isegi olema mingi arutlusteema; see on austusavaldus kohaliku kultuuri suhtes.
Kuidas on Kirill Serebrennikovi kohtuasi teid isiklikult puudutanud?
Kirill on mulle lähedane inimene, oleme väga kauaaegsed tuttavad − me küll sõbrustame, aga pole päris südamesõbrad. Me kõik elasime ja elame talle väga kaasa. Olen ka ise rohkem kui ühele teda toetavale petitsioonile alla kirjutanud. See, mis temaga juhtus, on hirmus. Selge, et meil on kultuurimajandamise vallas absoluutselt ebamõistlikud seadused. Ma allkirjastan iga päev hunniku dokumente ning teha nii, et ühtegi seadust ei rikuks, on võimatu. Ja see on õudne. Arvan, et Kirilli − samuti Aleksei Malobrodski ja Sofia Apfelbaumi − kohtuasjad kunagi vaibuvad ning ajalugu asetab asjad oma kohale. Kas mina ise olen hirmul? Ei ole.
Komödiandi Varjupaiga kavas näete väga erisuguseid etendusi, meil pole teatris tsensuuri. Keegi pole nende aastate jooksul, mil ma olen teatrit juhtinud, mulle kordagi öelnud, et seda võib ja seda ei tohi lavastada, et see konkreetne stseen tuleks eemaldada. Ei, jutt tsenuurist on katteta müüt − mina seda ei hooma. Võin veel öelda, et nii nagu Venemaal teatrit rahastatakse − pean silmas Moskvat ja Peterburi −, ei rahastata seda üheski Euroopa riigis − vahest vaid Saksamaal. Uskuge, väga paljud kadestavad meid − sh ka meie Eesti sõbrad. Näiteks Peterburis on kultuurile üldeelarvest määratud suisa 3,9 protsenti. See, et meil on väga palju probleeme, on samuti kahtlemata tõsi. Tuleb näha nii positiivset kui ka negatiivset, ning viimast on palju just majandusvallas. Kõik on nii vildakalt ja mõistusvastaselt korraldatud, et võiksin sellest pikalt rääkida.
Kas on ka asju, mida te Eesti puhul kadestate?
Heas mõttes kadestan alati vabadust. Tahan, et me räägiksime, mida usume; et me võiksime nii kiita kui ka kritiseerida − samal ajal solvanguteni laskumata. Me tegeleme kultuuriga, aga kultuur on eelkõige oskus lahendada küsimusi konsensuse ja kompromissi alusel. Oma kogemusest võin öelda, et viinuna läbi üle 300 projekti rohkem kui 40 riigis, olen suutnud läbi rääkida asjus, milles poliitikud ei suuda. Ja see on väga äge!
Kuidas iseloomustaksite teisi etendusi, mida Vaba Lava Narva teatrikeskuses Peterburi teatripäevade käigus näeb?
Austan väga oma kolleege ning kava, mille Märt Meos kokku pani, on uus pilk nüüdisaegsele Peterburi teatrile. Rõhutan, et Peterburi teater on Moskva omast alati erinenud. See algatus on väga positiivne ja soovin sellele tohutut edu. Aga edu juba on, sest nii meie etendusele kui ka eilsele Vassili saare draamateatri etendusele "Väikekodanlased" olid piletid ammu välja müüdud. Ja vaatasin piletite hindu − need pole sugugi odavad. Inimesed on valmis selle raha kulutama, et näha Peterburi teatrit − see on väga vahva!
:format(webp)/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)