Kaks päeva Sondas omapead seigelnud karupoeg sai emaga kokku
Lisatud video

Sonda karupoja käpakäigul hoidsid silma peal nii kohalikud elanikud kui metsloomadega tegelevad ametnikud.

FOTO: Tambet Leinbock

Esmaspäeva hommikul Sonda alevikus omapead uidanud karupoeg, keda kahel päeval korduvalt metsa tagasi viidi, oli eile ennelõunal nähtud jälgede järgi lõpuks emaga kokku saanud.

"Uudised on head," ütles keskkonnaameti spetsialist Avo Matsiselts kolmapäeva pärastlõunal. "Meie kohapealne kontaktisik täna hommikul karupoega enam ei näinud, küll aga leidis pärast otsimist suure ja väikese karu jäljed: järelikult oli ema karupoja üles leidnud ja nad liikusid juba koos edasi."

Õnnelikule lõpule eelnes päris palju segadust.  Algne jutt, et esmaspäeva varahommikul nähti Sondas karupoja lähistel ka emakaru, kinnitust ei leidnud. Küll aga olevat eelmisel päeval nähtud suurt karu üle raudtee tulemas. Kas tegemist oli just selle karupoja emaga (ja pisikest poega lihtsalt ei märgatud), võib ainult oletada.

Kõige rohkem kahju tekitasid karupoega uudistama ja pildistama läinud inimesed, keda peljates emakaru tõenäoliselt kaugemale hoidis. Lisaks "heategija", kes mõmmiku vahepeal endale koju viis.

Pärastlõunaks oli karupoeg jõudnud juba Uljastele tatsata ja õhtuks seal puu otsa ronida. Kohalik jahimees tõi ta sealt alla ja viis esialgse leiukoha lähedale metsa. Ikka lootuses, et emakaru peatselt poja juurde tuleb.

Teisipäeval oli mõmmik taas tee ääres. Kohalikud elanikud, kes enam emakaru tagasitulemisse ei uskunud, panid karupoja kasti ja kutsusid keskkonnaameti inimesed talle järele.

Kusagilt läks liikvele jutt, et karupoeg viiakse Elistvere loomaparki.

"Mina seda ei öelnud, ei saanudki öelda, sest Elistvere loomapargil pole karupidamise luba," ütles Avo Matsiselts. "Sellist luba pole Eestis kellelgi, seega ei olegi kohta, kuhu karupoja viia saaks."

Kohale tuli Matsiselts kutsumise peale küll.  Karupoeg oli tema sõnul päris krapsakas ja tundus üsna hästi hakkama saavat.

"Andsime talle lutipudelist natuke vett; metsast ta leiab üht-teist süüa ka. Kõige mõistlikum on püüda loomapoegi ikka loodusesse jätta ja sulandada, nii et viisime ta jälle metsa. Enne otsisime emakaru jälgi ja kui leidsime, siis nende lähedusse ta jätsimegi."

Ulukiuurija Peep Männil kinnitas, et keskkonnaamet käitus karupojaga täiesti õigesti ja tegelikult ainuvõimalikul moel.

"Eestis tõepoolest karude rehabilitatsiooniga ei tegelda ja polegi kohta, kuhu karupoja viia saaks. Arvestades, et noorusiga on karudel pikk ja suuremaks saades võivad nad inimestele ohtlikuks osutuda, pole sellise koha loomine ka mõistlik. Seda enam, et kui karupoeg inimesega harjub, tuleb see kahjuks nii talle endale kui karu ja inimese suhetele. Näiteks Venemaal on niisugune karupoegade üleskasvatamine mõeldav − seal saab nad hiljem loodusesse lasta, nii et nad inimestega enam kokku ei puutuks. Meil on kaitsealad nii väikesed, et see pole üldse mõeldav."

Tagasi üles