Renee Meriste pöörane teekond Kohtla-Järve Kirju-Mirjust Ameerika muusikatööstusesse

Kohtla-Järvel sündinud ja kõik lapsepõlvesuved Jõhvi lähedal veetnud Renee Meristel kulus kaheksa aastat oma elust suure unistuseni − viia Eesti bänd edukalt välisturule. See õnnestus Vanilla Ninjaga. Viimased 13 aastat oma perega − lauljatar Maarja Meriste-Kivi (artistinimega Marya Roxx) ning 14aastase tütre Dora Liisa ja 7aastase poja Angus Martiniga − Ameerikas elav Meriste jälgib õhinaga ka Eesti elu: ta tahab teha häid Eesti asju Ameerikas tuntumaks, loeb Eestis loenguid muusikatööstusest, andis välja kuulsaks saamise õpiku ning käib perega igal aastal Ida-Virumaal jaanitulel. 

Oled Ida-Virumaalt pärit. Millised mälestused sul selle kandiga on? 

Olen sündinud Kohtla-Järvel, isa poolt pärit Kalina külast. Isa Udo Meriste oli Kohtla-Järve eesti koolis füüsikaõpetaja ja hiljem Vanalinna kooli direktor. Käisin Kirju-Mirju lasteaias, olin nelja-aastane, kui kolisime perega Tallinna. Kuid ka pärast Tallinna kolimist olin ma kuni 18aastaseks saamiseni igal aastal vähemalt neli kuud Ida-Virumaal − kõik koolivaheajad möödusid siin. Kalina järv oli põhiline ujumispaik.
 

Eestis jaanitulel käimine on Renee Meriste traditsioon. Sel pildil on ta koos abikaasa Maarja ning laste Dora Liisa ja Angus Martiniga Kalina jaanitulel. Foto: Erakogu

Puhkepäevadel sai vahel käia ka Kauksis, mida ma pean Eesti parimaks rannaks. Imestan, et sinna pole siiani ei spaasid ega midagi muud säärast tehtud. Olen mõelnud, et miks siinsete juurtega ärimees Toomas Tamm, kes on teinud spaa Rakveresse ja teeb järgmise Viljandisse, ei ole seda siiani Peipsi äärde teinud. Muuseas, Kauksi rannas olen poisikesena tema käest Volga pagasnikust suhkruvatti ostnud. Me tundsime teda ja saime tänu sellele allahindlust. 

Suvevaheaegadel kimasime palju jalgratastega külateedel. Suuremaks saades ka mootorrattaga, kuigi lube veel ei olnud. Tollane kohalik miilitsaülem Nikolai Ossipenko ajas meid vahel oma UAZikuga taga.  

Nabis ta teid kinni?

Ei. Aga vanaisale ta paar korda ikka ütles, et ta manitseks meid. Väikses kohas teadsid kõik kõiki. 

Mäletan ka, et sõitsime vanaisaga koos Ida-Virumaalt bussiga Balti ketti, millest peagi möödub just 30 aastat. Aga ummikute pärast ei jõudnudki õigel ajal õigesse kohta. Hoidsime siis bussis üksteisel käest kinni. 

Kalinal jaanipäeval käimine on jäänud traditsiooniks. Nüüd, kui olen juba 13 aastat perega Los Angeleses elanud, on vist vaid üks või kaks aastat olnud, mil me pole siin jaanitulel olnud. Lapsed hakkavad Kalina jaanitulele minekut ootama juba jõulude ajal.   

Maailmakuulsate muusikute ja produtsentidega kokkupuutumine on Renee Meristele olnud viimased paarkümmend aastat tavapärane. Sel Los Angeleses tehtud pildil on ta koos legendaarse Queeni kitarristi Brian Mayga, kes avaldas kiitust Marya Roxxi versioonile Queeni 1976. aastal tehtud loost "Tie Your Mother Down". Foto: Erakogu

Eelmisel sügisel ilmunud raamatus "Mina teen sind kuulsaks" kirjutad, et oled muusikaäris pidanud peaaegu kõiki ameteid alates plaadimüüjast laadal kuni maailmakuulsate staaride rahaasjade korraldajani. Kuidas sa sellesse maailma sukeldusid? Muusikat sa ise vist teinud ei ole... 

Tegelikult veidi olen. Tallinnas koolis tegime sõpradega punkbändi, kus mängisin bassi ja laulsin. Käisime korra isegi tarifitseerimisel Nõmme kultuurimajas, aga me ei pääsenud sealt läbi, kuna ei osanud tõepoolest peaaegu üldse mängida. 

15-16aastaselt hakkasin koolis pidusid korraldama. Meie kooli bändina alustas tegevust Terminaator, aastaid varem oli Salleri Generaator M, nendest jäänud pillidega tegimegi oma punkbändi.  

Käisin kooliajal ka matkaringis, kus oli noor juhendaja Kalju Oona, kes muusikahuvilisena käis ikka pidevalt Plaadimäel plaate vahetamas. Temast sai Vennaskonna mänedžer. Kui olin saamas 19aastaseks ja õppisin Tallinna Bakalaureuse erakoolis finantsmajandust, kutsus Kalju mind tegema bändi raamatupidamist. Mu esimene ametlik täistöökoht oligi aktsiaseltsi Vennaskond raamatupidaja. Aasta pärast Kalju ise loobus ja jäin ise Vennaskonna mänedžeriks. Olin vaid 20aastane, bändi liikmed olid üle 30. Siis hakkasin tegelema veel teistegi artistidega. Olin näiteks nüüdseks surnud skandaalse muusiku Joel de Luna mänedžer. Hakkasin välja andma kassetikogumikke. 

Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Renee Meriste

• Sündinud 1. märtsil 1975. aastal Kohtla-Järvel.
• Õppinud raamatupidamist ja ärijuhtimist nii Eestis, Lätis, Taanis kui ka USAs.
•  On olnud selliste artistide nagu Vennaskond, Vanilla Ninja, Koit Toome, N-Euro, Marya Roxx, Joel De Luna ja paljude teiste mänedžer.
• On olnud seotud rohkem kui tuhande heliplaadi väljaandmisega, kokku on neid müüdud üle viie miljoni eksemplari. 
• Tema eestvedamisel tegi läbimurde Euroopa turule ansambel Vanilla Ninja.
• Viimased 13 aastat elab perega − lauljatar Maarja Meriste-Kivi ning laste Dora Liisa ja Angus Martiniga − Los Angeleses, kus tegutseb meelelahutustööstuses konsultandina.
• Ta on ka Los Angelese eesti seltsi president. 
• Andis 2018. aastal välja raamatu "Mina teen su kuulsaks", millest on ilmumas ka ingliskeelne versioon.

Kuivõrd keeruline oli noore mehena ohjeldada mitte just kõige lihtsama iseloomuga muusikuid?

Tagantjärele on sellest endalgi keeruline aru saada. Andsin nüüd Otsa-koolis [Georg Otsa nimeline muusikakool] muusikamänedžmenti ja panin tähele, et noored kuulavad mind vahel kui tulnukat. Kuid tol ajal ei tundunud selles midagi keerulist. Tegin lihtsalt palju tööd. Iga päev tuli teha kokkuleppeid kontserdipaikade, ajalehtede, raadiote ja kellega iganes. Kui vaja, läksin otse ETV või linnahalli direktori jutule. 

Nõukogude aeg oli just otsa saanud. Ega kellelgi olnud kogemust, kuidas uutes oludes tegutseda. Ei tasunud midagi karta. Siis ei olnud selliseid moodsaid sõnu nagu "start-up" või "idufirma". Kui oli vaja, siis tegin ühe firma; kui vaja, siis veel üheksa juurde. Need pidid kohe tööle hakkama − mitte ootama mingeid mentoreid või projektitoetusi. 

Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Mihkel Raud: "Nii korrektselt pole minuga ükski teine Eesti muusikaärimees käitunud"

Muusik, kirjanik ja saatejuht Mihkel Raud meenutab Renee Meriste raamatu "Mina teen su kuulsaks" kaassõnas värvikalt esmakohtumist temaga. Ta töötas 1995. aastal Raadio 2 saatejuhina ning toimetaja sõnas, et ta peab tegema intervjuu produtsendiga, kes on andnud välja hitikogumiku pealkirjaga "Kuldmehike. Hit 1". 

Raud meenutab, et tõmbas selle peale suu kriipsuks ja punnis vastu, sest kes kurat paneb kogumikule sellise pealkirja. Aga pääsu polnud, sest intervjuu oli kokku lepitud. "See tüüp oli Renee Meriste. Ta saabus kokkulepitud ajal Raadio 2 stuudiosse ning jättis hämmastavalt intelligentse mulje. Eriti inimese kohta, kes oma kogumikule sedavõrd kentsakaid nimesid paneb," meenutas ta.

Kümme aastat hiljem tuli Meriste Raua jutule plaaniga anda välja Raua bändi Mr. Lawrence lugude kogumik ja küsis nõusolekut. "Olen," vastas Raud. "Kuid ühel tingimusel: selle nimi peab olema midagi vaimukamat kui "Kuldmehike"." "Kas "19 | 90-99" sobib?" küsis Renee. Sobis. 

"Ja miski sobis mulle veel," meenutab Mihkel Raud. "Nii korrektselt pole minuga ükski teine muusikaärimees asju ajanud. Kokkulepped kehtisid. Plaat ilmus lubatud ajal. Arved laekusid enne tähtaega, kuigi müük läks veidi nigelamalt, kui Renee oli lootnud." 

Mihkel Raud meenutab su raamatu eessõnas värvikalt esimest kohtumist sinuga, kui ta pidi raadiosaate juhina intervjueerima sind kui väga kentsaka nimega kassetikogumiku "Kuldmehike. Hit 1" väljaandjat. Kust sa sellise nime peale tulid?

Mihkliga oleme sellest raadiointervjuust saati head sõbrad olnud. See oli mu esimene kogumik, mille välja andsin. Kuidagi tuli ju eristuda, kogumik "Eesti hit" oli juba tehtud. Igas äris on turundus üks olulisemaid asju. Tuleb leida üllatavaid nimesid. Tol korral õnnestus: see kassett, kus olid Vennaskonna, Metro Luminali ja Luxury Filtersi lood läbisegi tantsumuusikaga, müüs päris hästi.  

Kuidas sul tekib see äratundmine, milline lugu läheb lendu ja milline mitte?

Elus eksib igaüks. Lõpuks otsustab ikkagi kuulaja. Kuid mul endal on üks lihtne reegel: kui stuudios lugu lindistades mul ihukarvad püsti ei tõuse, siis reeglina see lugu ka eriti paljusid kuulajaid ei köida. Seepärast on mul artistidega olnud päris palju vaidlusi ja ka tülliminekuid − ütlen neile otse, et ma ei tunne, et sa laulad neid sõnu. 

Ma mäletan näiteks, et kui linnahalli stuudios pandi mängima äsja valmis saanud Vennaskonna "Insener Garini hüperboloid", olin kohe rabatud. See sai suureks hitiks ja kes siis oleks võinud arvata, et umbes veerand sajandit hiljem mängib seda lugu Tartus Metallica. 

Praegu on muusika väljaandmine läinud oluliselt lihtsamaks ja odavamaks. Aga sageli on seetõttu vahelt kadunud ka plaadifirma või mänedžer, kes ütles muusikule, et mõni lugu ei kõlbagi kuhugi, kuna sel ei ole emotsionaalselt midagi öelda − see ei kõneta kedagi. Publik tunneb selle ära. Osa artiste alahindab publikut ja mõtleb: ah, ma olen nii kuulus, nad tahavad mu lugusid alati, küll läheb ka seekord. Aga ei lähe. 

Los Angelese eesti seltsi presidendina on Renee Meriste Los Angeleses tähistamas Soome Vabariigi 99. sünnipäeva, kus oli kohal soomlaste hokikuulsus Teemu Selänne. Foto: Erakogu

Võrdled Eestis paljude praeguste heade artistide väljanägemist irooniliselt spioonidega, kelle ülesanne on märkamatult massi sulanduda. Kuigi peaks olema vastupidi.

1990. aastatel nii ei olnud. Tõnu Trubetsky oli hoopis isemoodi, Jaagup Kreem on selgelt rokkar. Kui me Vanilla Ninjat tegime, siis lõime teadlikult neile  imagot.

Vanilla Ninja kogu kontseptsiooni mõtlesid suures osas sa ise välja?

Bändi kutsus kokku Sven Lõhmus. Meil oli vaid plaadifirma. Kuid alates 1995. aastast, kui hakkasin Vennaskonnaga tegelema, oli mul suur unistus teha mõni Eesti bänd väljaspool Eestit kuulsaks.

Eestikeelse Vennaskonnaga oli seda ilmselt keeruline saavutada?

Ilmselt küll. Aga suur asi oli seegi, et pääsesime esinema Turus toimuvale "Ruisrockile" (tänavu 50. korda toimunud Soome tuntuim rokifestival − E.G.). 

Mulle kui mänedžerile oli see silmi avav kool. Mulle on alati meeldinud õppida. Sõitsin kohale eelmise päeva õhtul ja helistasin kella kümne paiku õhtul  festivali peakorraldajale. Ta kutsus mind oma kontorisse. Rääkisime temaga kahekesi viis tundi juttu. Ma ei tea, miks ta mind vastu võttis. Ta oli oma ala superstaar ja küllap oli tal päev enne suure festivali algust ka nii mõndagi muud teha. Kuid ta rääkis mulle põhjalikult, kuidas ta on festivale teinud, mismoodi see äri toimib. 

Kuidas sündis plaan, millega minna Vanilla Ninjaga välisturgu?

Oli selge, et eestikeelsete lugudega ei saa ju välja. Selge oli ka, et tavaline popmuusika taustatantsijatega pole see, millega eristuksime või suudaksime olla paremad. Mõtlesin välja, et anname tüdrukute bändile pillid ja teeme sellist popprokki. Siis kulus mul 11 kuud, et leida autorit või produtsenti, kes teeks neile laulu. Käisin ukselt uksele, rääkisin nagu mees kuu pealt, et mul on bänd ja mul on visioon ja teeme... Kõik ütlesid, et olen peast segane.  

Kölnis toimunud muusikakonverentsi üks pidu kestis hommikul kella seitsmeni. Ma ise alkoholi ei tarbi, aga David Brandesel (sakslasest Vanilla Ninja produtsent ja enamiku lugude autor − E.G.) ei olnud sel hommikul enam kõige värskemad hetked, kui jälle sama jutu üles võtsin. Ta ütles: "Okei, ma ei jõua sind ära kuulata. Sa oled mulle kuus kuud närvidele käinud. Sa ei jäta järele, sellepärast ma olen nõus. Raha ette ja kirjutan kaks laulu. Rohkem ma ei tee − ma ei hakka mingi Eesti bändiga tegelema!"

Need kaks lugu olid "Tough Enough" ja "Don´t Go Too Fast", millest said suured hitid.

Plaanisin sel hommikul Kölnist koju lennata, kuid sõitsime hoopis koos Davidiga tema koju Šveitsi ja Prantsusmaa piiri ääres. Minu nähes ta nädalaga need lood valmis tegigi. Ta ütles, et pean istuma tema kõrval, muidu hakkab tegelema teiste asjadega.  

Kuidas Brandes pärast sellega rahul oli, et lasi sul ennast ära rääkida?

Küllap ta oli. Kõik läks ju nii ilusti ja hästi, kui tol hetkel minna sai. Kui võtta ainult müügi järgi, siis Vanilla Ninja on tänase päevani välismaal enim müünud Eesti artist. Seda annab ületada. Eriti arvestades, et muusika ja videote tegemine on nii palju lihtsamaks ning odavamaks läinud, lugusid tehakse üha rohkem ja konkurents on muutunud veelgi tugevamaks.

Sel ajal pidime investeerima, enne kui mingit raha hakkas tagasi tulema, laias laastus miljon eurot. See oli Eesti poolt vaadates müstiliselt suur summa. Üks asi oli lugude kirjutamise eest maksta, mis polnud ka odav. Aga et neid turundada, oli vaja kohe videod teha, milleks tuli Saksamaal palgata suured võttemeeskonnad. Seda tuli teha Saksamaa selle ala tippudega, sest kui sa tahad, et seda videot näitaksid VIVA ja teised suuremad telekanalid, siis ei aita ainult sellest, et lugu ja video on hästi tehtud − tegijad peavad olema tuntud nimed, kelle videoid on nad juba näidanud. Esimesed kuus kuud, kui Saksamaal Vanilla Ninjaga alustasime, olid kõige raskemad. 

Kuidas sa selle raha kokku said?

Mul olid sel ajal kauplused [muu hulgas ka Jõhvi Tsentraalis asunud plaadipood CD100]. Eesti rahvale, kes ostis sel ajal ohtralt muusikat, peab tänulik olema. 

Oli see täispangale minek, kus panid mängu kõik, mis oli?

Just. Eesti Artistide Agentuuri ja Record2000ga andsime igal aastal välja 50-60 plaati. Lisaks müüsime oma poodides ka palju teiste väljaantud plaate. Selle teenitud raha eest see Vanilla Ninja läbimurre sündiski. Poolel teel, kui oli näha, et vist hakkab minema, tuli lisaraha ka mujalt. Aga esimene pool oli kõik selgelt ainult meie raha. 

Millest tuli see veendumus, et lõpuks selline läbimurre õnnestub?

Ma olin seda alates 1995. aastast nii väga tahtnud. Olin kaheksa aastat otsinud selleks võimalust. Otsisin sobivat bändi ja lõin suhteid vajalike inimestega. Hakkasin alates 1999. aastast Euroopa muusikakonverentsidel käima. Võtsin sinna kaasa peaaegu kõikide Eesti tolle aja ingliskeelsete bändide plaadid − usus ja lootuses, et mõni nendest äratab huvi. Aga lõpuks tuli see bänd ikkagi suures osas välja mõelda ja palgata laulutegijad välismaalt. 

Vanilla Ninja tuules tulid juba ka Marek Sadam ja N-Euro?

Eestis oli N-Euro nii-öelda sõubänd, Saksamaale läksime tantsumuusikaga ja Marekiga üksinda. Mida suurem on koosseis, seda suuremad kulud: tuleb palju lennata, maksta hotellide, söögi ja muu eest.

David Brandes tegi tema enda poolt Bad Boys Bluele kirjutatud loole "Lover On the Line" uue versiooni. Marek Sadam suutis sellesse loosse panna ka korraliku vungi, nii et juba stuudios oli kõigil tunne, et sellest tuleb hitt. Nii läkski. N-euro ei saanud küll superkuulsaks, kuid oli number üks kolm nädalat  Saksamaal ja mõned nädalad ka Soomes. Lugu ilmus ka Inglismaa suurematel tantsumuusika kogumikel. Tähelepanuväärne, et seda lugu striimitakse veel 13 aastat hiljemgi igasuguse reklaamita 20 000 korda kuus. 

Youtube´is näeb ca veerandtunnist videot, kuidas te Maarjaga [sooloartistina Marya Roxx] olete Los Angeleses Malibus ja lindistate tema lugusid. Stuudios olev seltskond on rokkmuusikaga vähegi kursis olevatele inimestele aukartust äratav: produtsent Kevin Shirley (olnud Iron Maideni, Aerosmithi, Joe Bonamassa ja paljude teise maailmakuulastele artistide produtsent), trummar Brian Tichy (mänginud ansamblites Whitesnake, Foreigner, Billy Idoli bändis ja mujal), klahvpillimängija Derek Sherinian (teenistuslehel koostöö Alice Cooperi, Billy Idol, Kissi, Joe Bonamassaga), kitarrist Paul Crook (kuulunud ansamblitesse Anthrax, Meat Loaf, Sebastian Bachi bänd). Kas sellised mehed on nagu kataloogikaup, et on teada, kui palju maksab nende tööpäev stuudios, ning kui raha on letti laduda, siis ainult vali ja telli?

Ei, ei! Et selliseid mehi stuudiosse saada, peab see muusika neile meeletult meeldima.

Toivo Asmer neid palgata ei saaks?

Ma ei tea. Ma ei ole Toivo lugusid Kevinile, keda ma tunnen väga hästi, ette mänginud. Peaks proovima (naerab). Tegelikult on Kevin Shirleyl stuudioajad kolm aastat ette planeeritud. Esimene asi on mahtuda tema ajagraafikusse. Kuid kui temasugusele produtsendile see muusika ei meeldi, siis ta ei hakka seda tegema. Ta ei saa oma nime panna lugudele, millesse ta ise ei usu.

Koostöö hakkas pihta sellest, et näitasin talle esmalt Maarja lugude demovariante, näitasin varasemaid videoid. Rääkisime läbi ja arutasime koos, kes võiks olla need muusikud, kes tulevad stuudiosse salvestama. Produtsendi nimi aitab kokku tuua ka väga head pillimehed. Maarja oli sel hetkel Ameerikas täiesti tundmatu. Keviniga koos arutades saime lõpuks stuudiosse kõik need, keda tahtsime. Osale oli seejuures argumendiks võimalus lindistada koos Keviniga. Ta on lihtsalt muusikute ringkonnas nii lugupeetud produtsent, kelle kuulsus on nüüd veelgi tõusnud, sest ta on teinud viimase kümne aasta jooksul kõik Joe Bonamassa plaadid. 

Marya Roxx andis välja mitu plaati ja tegi mitmed tuurid ka Euroopas. Mida olnuks vaja suurema läbilöögi jaoks?

Tagantjärele tundub, et ei olnud kõige parem aeg. Majanduskriis hakkas siis just tulema ja naise lauldav raske rokk ei olnud tol hetkel turul väga nõutud. Turundus oleks nõudnud meeletult suuri summasid. Aga see muusika, mida me selle seltskonnaga ära tegime, on väga äge. 

"Lubage mul olla otsekohene: Renee on "meeletult hull" ja mina olen selles küsimuses asjatundja. Sa lihtsalt pead olema natuke hull, et välja mõelda ja korraldada asju, mis kõigi, kaasa arvatud kunstnike normid pea peale pööravad."

Tom Zutaut, ansambli Guns N´Roses mänedžer 

Nimetad praegu oma põhitegevuseks konsultanditööd. Miks hiigelsuures ja väga pika ajalooga Ameerika muusikatööstuses peaks keegi vajama nõu Euroopast tulnud inimeselt?

Ameerikas on kujunenud välja nii, et kes kunagi on sattunud tööle plaadifirmasse, see töötab seal eluaeg; kes hakkas korraldama kontserte, see teebki vaid seda. Selliseid inimesi, kes on teinud selles valdkonnas peaaegu kõike, ei ole väga palju. Teiseks on mul ka jae- ja hulgikaubanduse kogemus. Need on minu plussid. Lisaks on mul finantsjuhtimise kogemus. Olin mitu aastat Ameerikas ametis palkade tegemisega sealses muusikatööstuses.

Maarja on ühes intervjuus rääkinud, et sinu laualt käisid läbi peaaegu kõikide Ameerika muusikatööstuse superstaaride palgad? Mida see tähendas? 

Ameerika raamatupidamine on üles ehitatud nii, et palkasid ei maksa ettevõtted ise, vaid spetsiaalsed palgamaksmise firmad. Sealne meelelahutustööstus on suur, aga palkasid maksab selles valdkonnas vaid kaks firmat. Kontserdituuride puhul on palkade ja maksude arvestamine üsna keeruline, sest palka tuleb maksta seal, kus tulu teenitakse. Igas linnas võivad maksud olla erisugused. Standardne palga maksmine toimub kahe nädala tagant, aga artist võis selle aja jooksul esineda kümnes eri linnas. See tähendab kümne eri maksu arvestamist. 

Töötasin firmas, kes maksis artistidele kontserdituuridel teenitud palka. 

Nii et töö käis nõnda, et siin on Madonna, talle jääb kahe viimase nädala eest pärast maksude mahavõtmist kolm miljonit dollarti; Britney Spears esines vähem ja saab kaks...

Aastas käis minu käest läbi üle miljardi dollari palgaraha. Vahel oli mõne kõva elumehe palga arvestamisel ka suur hulk kohtupabereid ees, sest tal võis olla  eri abieludest kümme last, kellele kõigile oli ette nähtud oma osa. Tuli ette, et mõnele sellisele mehele, kelle aastateenistus võis olla kümme miljonit dollarit, ei jäänud endale suurt midagi. 

Sealse maksusüsteemi ja raamatupidamise tundmaõppimine oli väga huvitav, aga kahe aastaga muutus see selliseks kuivaks nimede ja numbrite maailmaks. On küll näiteks nimi Madonna ja tema taga number, aga mis seal ikka, mulle meeldib olla protsessides. 

Madonnale oled siis ikkagi palka maksnud?

Ma ei tohi nii konkreetselt nimesid välja öelda, aga ma ei tea ühtegi väga tuntud artisti, kes ei oleks saanud (naerab).

Oled rääkinud, et Los Angeleses konkurentsis püsimiseks tuleb 24/7 tööd rabada teha. Mis sellise elu võlu on?

Võlu sõltub sellest, mida inimene ise tahab. Mulle meeldib õppida ja tööd teha. Nooremaid tulijaid ma oma vanuses enam füüsiliselt üle töötada ei jõua. Kui ma läksin Saksamaale, siis magasin esimese aasta jooksul vaid kolm-neli tundi ööpäevas. Vahel ka autos bensiinijaamades − magad seal, kuhu jäid ja kus on võimalik. 

Ameerikas olles elad aktiivselt ka Eesti asjadele kaasa ja oled seal ka Los Angelese eesti seltsi president. Miks see sulle tähtis on?

Abikaasa vahel pahandab, et ühiskondlik tegevus võtab niigi vähest vaba aega vähemaks. Kuid äraminekule vaatamata olen ikka eestlane, kes püüab ka seal olles Eestit aidata. Korraldasime kaks aastat tagasi lääneranniku eesti päevad. Varem polnud Eesti juhtkond ametlikult Los Angeleses käinud, siis võtsime 14 kuu jooksul vastu presidendi, peaministri ja mitmed ministrid. Eestil on nii palju head loovtööstust − moeloojad, arhitektuur, disainerid ja palju muud −, mida võiks maailmas rohkem turundada. Eesti oma veidi rohkem kui miljoni elanikuga on maailmas niivõrd unikaalne nähtus, kust tuleb nii palju suurepäraseid asju. 

Tegelikult läheb enamikule maailmas laiali elavatele eestlastele Eesti väga korda. Näiteks meie Los Angelese seltsist, kus on 300 inimest, ei tea ma peaaegu kedagi, kes pole olnud sel suvel Tallinnas laulupeol. Riik võiks mõelda, kuidas teha nii, et nad kõik oleksid laias maailmas veel paremad Eesti saadikud.   

Minule on kogukondlik tegevus väga tähtis. Inimesed ootavad palju riigilt, aga samal ajal saab ka ise palju ära teha selleks, et kohapealne elu parem ja huvitavam oleks. Los Angeleses elab üle 15 miljoni inimese, seal räägitakse rohkem kui 200 keeles ja elab 300 rahvust. Aga sellele vaatamata on kogukondlik tegevus aktiivne ja hoitakse tugevasti kokku.

Ma olen riigikoolide pooldaja, aga näiteks kui mu laste koolil on vaja millegi jaoks lisaraha, siis vanemad korraldavad selle kogumiseks aasta ringi igasuguseid heategevuslikke üritusi. See on loomulik osa elust, kui ühel pühapäeva hommikul küpsetavad koolis oksjonile minevaid pannkooke kõrvuti nii miljonär kui ka töötu.