RETROINTERVJUU Arvo Aller kasvataks oma talus sigu ja seemnevilja
Pikem intervjuu maaeluministri kandidaadiga aastast 2002

Arvo Aller on olnud Ida-Virumaa Talupidajate Liidu tegevjuht üle 17 aasta.

FOTO: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Taluliidu agronoomiharidusega tegevdirektor Arvo Aller on kogu elu korteris elanud, ent ei välista võimalust, et kunagi võib temast talupidaja saada. Talu kasum tuleks seakasvatusest; laudas võiks olla veel lihaveised ja põllul kasvada seemnevili.

Viis aastat tagasi tuli linnamees maamehi õpetama. Kuidas talunikud sellesse suhtusid?

Taluliitu sattusin ajalehekuulutuse peale, tulin taimekasvatuskonsulendiks.

See on ülikooli järel mu esimene töökoht.

Lisaks teooriale oli mulle toeks pool aastat praktikat Saksamaal. Alguses suhtuti muidugi võõristusega - tundmatu inimene tuleb nüüd meile nõu andma. Ei osanud ju ennast müüa ka. Taluliidu kaudu investeerisin päris palju enda koolitusse.

Vanemad talunikud ütlevad veel praegugi: juba minu isa ja vanaisa on selle koha peal kasvatanud ja sellist saaki saanud... Neid barjääre on raske murda. Nooremad lähevad uuendustega päris hästi kaasa. Just see paneb mõtlema, kui naabril läheb paremini kui endal. Siis hakatakse uurima, miks, kust ta infot sai. Taluliidus me ju eelkõige infot pakumegi.

Kas taluliidu tegevjuht peaks olema ise tegevpõllumees?

Kui tegevpõllumees peaks iga päev siin kontoris kohal olema, siis ta seda kindlasti ei saaks. Sõltub sellest, millega ta tegeleb - kui põldu eriti ei ole, tegeleb turismiga, kasvatab kanu ja sigu, mis igapäevast kohalolekut ei nõua, saab taluliitu juhtida küll. Aga kui on põllud, peab kiirel ajal paratamatult iga päev põllul olema. Kõik ei ole veel nii rikkad, et võtta endale tööjõudu, kas või talujuht palgale. Pole ka usaldust, et võõrast tallu võtta, ja ega ole inimesigi, keda võtta.

Millal jõutakse Eestis nii kaugele, et talunik saab perega puhkusele sõita ja tal on selleks ajaks asendustööline võtta?

Kindlasti see aeg tuleb, võib-olla juba kahe aasta pärast.

Asendustöölise jaoks peab olema mingi stiimul. Siit käiakse ju Soome taludes asendustöölisteks - raha pärast. Meil aga ei olegi oskustöölisi. Kutsekooli võeti eelmisel aastal sellele erialale 178 õpilast. Nendest võiksid asendustöölised saada.

Muidugi peab olema keegi, kes koordineerib: koht, kuhu talunik annab info, millal ta puhkusele läheb, mis ajaks tal tallu inimest vaja on. Selgust vajab seegi, kes maksab - kas riik või talunik või...

Ja garantiisid on vaja. Mujal maailmas on riskid asjaosaliste vahel hajutatud: oma vastutus on nii koordineerival firmal, kindlustusseltsil, asendustöölisel kui ka talunikul.

Miks on Ida-Virumaal põllumajandus nii niru? Tegusaid talusid on suhteliselt vähe, ühismajandite üleslugemiseks piisab kahe käe sõrmedest...

Vaba põllumajandusmaad meil tegelikult enam ei ole. Pankrannik kui maiuspala läheb kinnisvarafirmadele või suurtootjatele, kes jõuavad seal maad osta.

Põhiliselt on meil hobitalud ja äraelamistalud; arvestatava tootmisega tegelevad vähesed. Tõsiseid tootjaid on taluliidu 180 liikmest umbes 40%.

Statistika järgi, muide, on Ida-Virumaal 1932 talu keskmise pinnaga 19 hektarit. Aga taluks loetakse iga majapidamine, kus on vähemalt üks hektar maad. Taluliidu liikmetel oli kaks aastat tagasi keskmine pind 27 ha.

Kas sellest siis ka riiklike toetuste vähesus?

Väiksem kui meil on talude arv ainult Hiiumaal. Nii et paratamatult oleme ka toetuste saamisel tagaotsas.

Teraviljatoetuse taotlemiseks peab olema vili maas vähemalt 5 hektaril. Eelmisel aastal sai teraviljatoetust 105 tootjat, mis polegi nii vähe.

Piimalehmatoetust taotles tänavu 85 talunikku, neist pooled olid taluliidu liikmed - ma arvan, et see on päris hea protsent.

Kas riik peaks veel midagi toetama?

Keskkonnatoetus juba on. Koos Euroopa Liiduga tuleb äraelamistoetus: makstakse selle eest, et inimene elab maal, kasvatab kartulit, lüpsab oma kahte või kolme lehma - peaasi, et ta ära linna ei läheks ja sotsiaalabi ei peaks küsima.

Noortalunike toetusest räägitakse palju. Järgmisel aastal lisandub SAPARDi meetmete hulka metsandustoetus. Alternatiivseid tootmisharusid juba toetatakse SAPARDi kaudu. Alternatiive on meil päris palju: Peipsi ääres turism; kasvatatakse astelpaju, faasaneid, tatart, sinepit, lambaid ja kitsi... Tegevusalasid on seinast seina, aga mitte nii suure mahuga, et nendega märgatavalt turule tulla.

SAPARDi raha on meie maakonda väga vähe jõudnud.

Eelmisel aastal tuli raha kahe taotlusega, sel aastal on üks taotlus kinnitatud ja kaks kinnitatakse ilmselt lähipäevil.

Päris palju peljatakse bürokraatiat, mis asjaga kaasas käib.

Näiteks traktori saamiseks kulus 60 lehte paberit: 26 lehte oli äriprojekt, 34 olid igasugused tõendid. Kui hakata mingit suuremat asja tegema, tuleb neid pabereid veel juurde.

Meie põllumees on võib-olla natuke kärsitu, ei jaksa SAPARDist kinnituskirja ära oodata - see võib aega võtta kuni 50 tööpäeva. Meie tahame nii, et täna tuli mõte, täna teeme. Kahe ja poole kuuga võib tuhin üle minna.

Kindlasti on oluline, et tehnika puhul tuleb SAPARDiga hinnalisa juurde. Kui küsida sissetoojatelt hinnapakkumist, küsitakse kohe vastu, kas SAPARDi jaoks. Kui uurida võrdluse mõttes hinda ilma SAPARDita, siis võib erinevus olla kuni 30%. Nii et võib-olla tuleb odavam võtta pangalaenu.

Üks miinus on ka see, et Vene tehnikat ei saa SAPARDiga osta, ja tehnika peab olema uus.

Arvestasime Lääne-Viru kolleegidega, mis kasulikum oleks. Lääne kombaini hind on 1,6 miljonit krooni, uus vene Don maksab 1,2 miljonit. SAPARDi toetus oli kombaini puhul 30% - just see hinnavahe. Tulevikule mõeldes on Vene kombaini varuosad vähemalt poole odavamad, Vene tehnika tehnohoole on juba päris heal tasemel ja hulga odavam kui lääne tehnika oma. Ja kvaliteedilt Vene tehnika enam lääne omale alla ei jää.

Kes korra juba SAPARDi toetuse saamise kadalipu läbi teinud ja toetuse kätte saanud, proovib ilmselt uuesti. Teisel korral on asi hulga lihtsam.

Bürokraatia aga pole nii hull sugugi. Meil nõutakse SAPARDi puhul kokku 20 dokumenti, Lätis näiteks 46. Ega meil ülearust küsita: äriprojekt peab loomulikult olema, diplomi koopia, mis tõendab, et sa oled seda asja teinud, majandusaasta aruanded, maksuameti tõend, koopiad hinnapakkumistest...

Iseasi on, et kohalikelt ametnikelt tõendite saamine võtab kohutavalt aega. Veterinaartõendi saamiseks võib kuluda 30 päeva - nii pikk on ametliku kirja vastamiseks lubatud aeg. Aga tavaliselt on tõendit vaja nädala-kahe jooksul.

Eesti põllumees vist eriti ei usu, et ta Euroopa Liitu astumisest kasu saab.

Euroopa Komisjon avaldab juulikuus otsetoetuste summad ja oma pakkumise põllumajandustoetuste osas... Kõik sõltub sellest, mida põllumehed ütlevad. Soomes ütlesid põllumehed Euroopa Liidule "ei", aga linnarahvast oli nii palju, et nad said ikkagi "jaa" kokku. Ma kardan, et meil tuleb sama asi.

Põllumajanduspeatükk on läbirääkimistel veel avatud. Kui kvoodid ja tootmismahud vähenevad, siis me kindlasti sellega nõus ei ole. Aga kui saame soodsad otsetoetused ja soodsa üleminekuperioodi ja soodsad kvoodid, siis kindlasti võidame.

EL on öelnud välja mõtte, et kui Eesti liitub, siis meie hinnad hoopis tõusevad. Nii et tegelikult ei tuleks meile mitte midagi maksta - me saame oma kasumi hinnatõusust. Aga kui võrrelda meie hinnatõusu selle hinnaga, mida saab Euroopa Liidu tootja - turul saame ühesuguse hinna, aga neile makstakse kinni veel see vahe, mille võrra nende hind kunagi langes. See seab neid konkurentsis eelisolukorda.

Kas väikesed töötlevad ettevõtted peaksid ellu jääma?

Tööstused võivad suured olla küll, iseasi, missugune on omandivorm. Kas kasum, mida tööstus teenib, läheb kellegi eraisiku kätte või tootja kätte ringlusse tagasi.

Usun, et meie maakonna ettevõtted jäävad alles. Renoveerimisprotsess on käivitatud; arvan, et nad elavad konkurentsi üle.

Kui praegu ise talupidamisega alustaksite - eeldusel, et hädapärane algkapital on olemas -, millise suunaga talu see oleks?

Ahaa, provokatsioon? (Pikk paus.)

Mis on ahvatlev ja kiire käibega, on seakasvatus. Ja sinna juurde ka lihaveised. Kui oleks tõukari - mis on kallis ja nii palju kapitali mul ilmselt kohe ei oleks -, siis kindlasti ka stabiilne lüpsikari. Piim hakkab varsti maksma. Tegelikult maksab juba praegugi, iseasi, kuidas - kui pika aja tagant - tasutakse.

Sellega käib kaasas ka taimekasvatus, valiksin teravilja. Kui oleks lepingutega kaetud, hakkaksin rapsi kasvatama. Või seemnevilja.

Kui tugev või nõrk on Ida-Virumaa taluliit teiste maakondade liitudega võrreldes?

Hakkame nüüd ennast kiitma, jah?

Ma pakuks, et oleme oma aktiivsuse ja liikmetele pakutavate tegevuste poolest Tartu, Saaremaa ja Põlva järel neljandal kohal. Ja kokku on 16 taluliitu! Arvan, et see on päris hea tulemus.

Taluliitu on hakatud organisatsioonina väga tõsiselt võtma. Maavalitsusega on meil väga hea koostöö, samuti valdadega. Teiste riigiasutustega ka. Me saame üksteisest aru.

Kui taluliidus midagi toimub, siis nähakse seal ka neid asju, mida võiks ülevalpool, keskliidu tasandil hoopis teistmoodi teha.

Oleme suutnud maakonnas päris mitu ettevõtmist käivitada, millele keskliit tuleb mõnesuguse hilinemisega järele. Keskliit rääkis juba paar aastat oma liikmekaardist, meie tegime selle eelmise aasta märtsis ära: sõlmisime EVAS-Kaubandusega lepingu. Tulevast aastast kaotame oma kaardi ära, sest nüüd tuli välja keskliidu magnetkaart. See kehtib kõigis maakondades ja annab rohkem soodustusi - mõnest kohast saab odavamalt varuosi osta, mõnest kohast odavamalt kütust... EVAS-Kaubandus jääb endiselt partneriks.

Tundub, et kohalikud tootjad on päris tublid. Ometi on turgudel põhiliselt Lõuna-Eesti kartul ja maasikas. Kuhu kaob meie oma toodang?

Suurematel tootjatel on lepingud, nende toodang läheb otse poodidesse ja sööklatesse. Väiksematel ei tasu seda nelja-viit kotti turule tuua, müüakse pigem kodus tuttavatele maha.

Lõuna-Eestis on tootjaid sedavõrd rohkem, et seal jääb üle. Pinnad on neil keskmisest väiksemad ja nad ei saa korraga nii suurt kogust kokku, et hulgilattu või sööklasse viia.

Jõhvi turul müüvad meie tootjad vähe, aga Kohtla-Järve ja Kiviõli turul on neid päris palju.

Tagasi üles