JUHTKIRI Kas hakkame jala käima?

Kui Eesti võimud tahavad oma õlitööstust sulgeda, siis on arusaamatu, miks on siin endiselt lubatud mujal toodetud fossiilsete kütuste müük? Foto: Peeter Lilleväli

Liikumine puhtama ja väiksema süsinikuheitmega tööstuse poole on õige suund. Aga sellest agarusest, millega seda osa huvigruppe ja ka poliitikuid Eestis tahab saavutada, on terve mõistusega väga raske aru saada. See on kohati muutumas ogaruseks. 

Eesti on vähendanud süsinikuheitmeid viimase 30 aasta jooksul rohkem kui ükski teine riik Euroopas. Selle nimel on ohverdatud Ida-Virumaal tuhanded hea palgaga töökohad. Piirkonna tööpuudus on riigi suurim ja elanike sunnitud väljaränne üks kiiremaid.

Silmakirjalik ja rumal on nõuda oma õlitööstuse sulgemist, aga samal ajal jätkata mujal toodetud fossiilse kütuse tarbimist.

Kui põlevkivist elektri tootmine on õnnestunud Euroopa Liidu kliimapoliitika abil peaaegu lõpetada, siis nüüd on plaanis sama teha ka õlitööstusega. Olgugi et õli tootmisel tekib süsinikku kolm korda vähem.

Üks plaanitav õlitehas, mille rajamise vastu võitlevad raevukalt kliimaaktivistid ja ka osa poliitikuid, paiskab süsinikuheitmeid ligemale kümme korda vähem kui näiteks Eestis liikuv transport. Võib-olla tasuks õlitehase vastastel pöörata võitluse teravik hoopis autode, traktorite ja rongide vastu?

Võiks kohtu kaudu taotleda kohest liikumiskeeldu kõigile fossiilse kütusega liikuvatele sõidukitele ja nõuda, et kõik käiksid paljajalu jalgsi. Elektriautode ja jalgratastega ei tohiks ka sõita, sest nende tootmisel tekib samuti süsiniku jalajälg, nagu ka jalatsite valmistamisel. 

Silmakirjalik ja rumal on nõuda oma õlitööstuse sulgemist, aga samal ajal jätkata mujal toodetud fossiilse kütuse tarbimist. 

Tegelikult peaksid Eesti poliitikud Euroopa Liidus selja sirgu ajama. Võtma seisukoha, et Eesti on süsinikuheitmete vähendamisse juba niigi kõvasti panustanud ja ohverdanud selle nimel riigi ühe  suurema piirkonna heaolu.

Eesti ei jäta oma kohustusi täitmata ja  vähendab kindlasti järgenvatel aastatel süsinikuheitmeid veelgi, ent seda pole mingit põhjust teha oluliselt kiiremini teistest riikidest. See on sotsiaalses mõttes "põletatud maa" hävitav taktika. 

Pärast viimastel aastatel toimunud Ida-Virumaa jaoks laastavat spurti, vajame hingetõmbepausi ehk pikemat üleminekuperioodi, kus kvoodipoliitika ei tapaks õlitööstust. Vähemasti niikauaks, kuni uus majandus pole Ida-Virumaale toonud samal hulgal ja vähemalt samaväärse palgaga töökohti.

Poliitikute ülesanne on seista oma inimeste ja oma riigi huvide eest! Seda tuleb ka Euroopa Liidus toimuvatel läbirääkimistel teha.