Anneli Lamp: Jõhvi, mu arm!

Anneli Lamp
Copy
Anneli Lamp, kirjanik ja poetess
Anneli Lamp, kirjanik ja poetess Foto: Erakogu

2016. aastal ilmutasin kohaliku kultuurkapitali ja Jõhvi vallavalitsuse toel sellenimelise raamatu. Südamest ja armastusega kirjutatud. Nii, nagu inimene ikka oma kodukohta armastab ja seda kirjasõnas jäädvustada soovib.

Aeg läks ja asjad juhtusid. Muutuste tuuled puhusid päris kõledalt ja kõvasti. Võim käis käest kätte ning skandaal järgnes skandaalile. Jõhvist sai pommiauk, nagu on kuulsa selgeltnägija sõnu juba tuhandeid kordi tsiteeritud. See polnud enam paljude elupõliste jõhvilaste Jõhvi. See oli võõras ja kummastust tekitav koht, mille pärast tuli silmad häbiga maha lüüa. Aga neist mõtetest ning emotsioonidest on igaüks jõudnud ajalehes kirjutada. Panen siia punkti.

Kui vallavõimu juures olevad inimesed pidevalt vahetuvad ja kohalikust ajaloost midagi ei tea ega pea, kuna on hoopis mujalt pärit, siis osutubki väga raskeks ajaloopärandit hoida ning väärtustada.

Kuidas käituda sellises olukorras? Tuleb luua endale uus ja armastatud Jõhvi, mis muud. Pisikestest killukestest oma pusle kokku panna. Ega vingumine-virisemine aita, käitugem konstruktiivselt. Mina leian endale lohutavat ikka millestki vanast. Vana on ju väärtuslik ning väärikas. Eriti Jõhvi puhul, kus vana on nii vähe säilinud. Pean silmas eelkõige hooneid, mis 1943. aasta tulekahjus suures osas hävisid. Õnneks mitte kõik.

Üks sõjaeelne elumaja asub surnuaia vahetus läheduses ja täidab minu jaoks kohaliku koduloomuuseumi rolli. Tunnen sääl vana hea Jõhvi aja hõngu. See on Jõhvi koguduse viimase köstri Richard Söödi kodumaja. Muide, Jõhvi koguduse kantseleist saate kindlasti veel osta Ester Haljaste raamatut "Kõik taevad laulvad" ning enda jaoks avastada saja-aasta tagust Jõhvit. Sellist, kus sõideti paatidega tiikide peal ja kõnniti mööda laudadest tehtud kõnniteid. Veel on meil võimalus suhelda enne sõda sündinud inimestega, aga mitte enam kaua. Seda väärtuslikumad nad on, seda rohkem tähelepanu peaksime neile pöörama.

Richard Voldemar Sööt lahkus maisest elust 1947. aastal. Liiga vara, sest tal oleks olnud Jõhvi muusika- ja hariduselule veel palju anda. Mees jäi pimedal talveõhtul kooriproovist tulles auto alla. Keegi juurdlust ei toimetanud, inimesega juhtunud õnnetus polnud tollal võimude jaoks mingi erakordne asi, kuid kohalik kogukond oli kaotanud armastatud ja lugupeetud inimese. Söödi lesk elas majas edasi veel aastaid ning pühendas end sõpradele ja suurele õitsvale lilleaiale. Ja pange nüüd tähele: SEE LILLEAED ON ALLES KA TÄNAPÄEVAL! Kuid ta ei püsi iseenesest. Praegusel mitteniitmise ajastul levib küll arusaam, et lilled kasvavad ise ja muru niita on kurjast. Päriselus juhtub aga nii, et kui ei niida, siis kasvab õues varsti võsa, ja lilled surevad, kui peenraid ei rohi.

Söödi pärandi eest hoolitses tema kasupoeg Lembit Pupp koos abikaasaga. Nüüd juba pikki aastaid Lembit Pupi lesk Ellen Pupp. Väike habras naine sõidab aasta ringi igal hommikul Kohtla-Järvelt Jõhvi. Talvel kütab maja ning toidab linde, lume sulades alustab aiatöid, mis kestavad järgmise lumeni. Lisaks hoiab Ellen korras ka lähedaste hauad. Ta toimetab päevast päeva väsimatult nagu üks tilluke hea haldjas. Aias, mis on sündinud enne teist maailmasõda ja kestab siiani. Veel kestab. Tegemist on sulaselge elava ajalooga meie endi silme all, aga me lihtsalt ei tea sellest.

Tutvusin Elleniga, kui Jõhvi kogudus korraldas näituse ja orelipooltunnid Richard Söödi mälestuseks. Tegu on Jõhvi jaoks olulise mehega, kes pidas köstri ametit vähemalt veerandsada aastat. Keegi teine pole nii pikalt Jõhvi kirikus orelit mänginud, koore juhatanud, lapsi ristinud ega muid köstritalitusi läbi viinud. Ja ta oli ka viimane, sest köstrite ajad said paraku otsa. Jäid vaid mälestusi täis maja ning aed surnuaia süles, mida Ellen armastuse ja hoolega hoiab.

Sellised imetlusväärsed inimesed nagu Ellen Pupp ei saa tavaliselt aujärjele tõstetud, sest tegutsevad märkamatult, kuid visalt, pidevalt ning missioonitundest, elades vitaalselt oma üheksakümne esimest eluaastat. Tagasihoidlik, intelligentne ja tundeerk Ellen ei ootagi kiidulaule ega tea mu kirjutisest midagi. Annaks taevas, et ta ei pahanda, kui lugema juhtub. Köstri lilleaed peab ju ometigi korras ja puhas olema ning pakkuma silmailu oma värvikülluses. Sellest kevadest alates kasvavad ka minu aias köstrimaja roosad ja punased krüsanteemid. Ja tänu Ellenile ning tükikesele kodulinna ajaloost, mida tema käed elus hoiavad, saan ma taas kogeda tunnet: "Jõhvi, mu arm!"

Richard Söödist ja vanast Jõhvist jutustava raamatu "Kõik taevad laulvad" autor Ester Haljaste sooviks oli, et ehk võiks mõni linnaäärne tänav kunagi Söödi nime kanda. Nimi on igati sobiv ja tähenduslik. Kui ikka tänapäeva inimesed teavad sõna "sööt" tähendust? Vat, ei pruugi teada. Eriti, kui eesti keel pole nende emakeel. Ka poppide ja noortepäraste eestlaste leksika sellist sõna tihtilugu enam ei tunnista. Pealegi on veel üks aga… Kui vallavõimu juures olevad inimesed pidevalt vahetuvad ja kohalikust ajaloost midagi ei tea ega pea, kuna on hoopis mujalt pärit, siis osutubki väga raskeks ajaloopärandit hoida ning väärtustada. Et vaatame ikka tulevikku ja digimaailma poole, mis neist vanadest asjadest enam…

Ometigi vajaks nii Jõhvi kui ka praegune lõhestunud Eesti ühiskond just selliseid aatelisi, ausaid ja erimeelsusi lahendada oskavaid inimesi, nagu oli köster Sööt kunagi ammustel aegadel. Või poleks see enam mõeldav? On inimloomus ehk liiga palju muutunud? Kes oskaks vastata...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles