JUHTKIRI ⟩ Haigla on Ida-Viru selle sajandi edulugu

Ida-Viru keskhaigla uus juht Tarmo Tohver uues äsjavalminud aktiivravikorpuses. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Viru keskhaigla muutumine sel sajandil on olnud üks silmapaistvamaid edulugusid, mille krooniks on uhiuus aktiivravikorpus, kuhu on kolimas sisekliinik, laborid ja ka patoloogiaosakond.

Kohtla-Järve linna poolt oli sajandi alguses üks paremaid otsuseid kaasata haigla sihtasutusse ka Tartu ülikooli kliinikum. Sellega tuli kaasa professionaalset oskusteavet, aga ka usaldust. Seda ka kümnete miljonite eurode taotlemisel nii riigilt kui Euroopa Liidult, et ehitada uusi hooneid ja soetada nüüdisaegseid diagnostika- ja raviseadmeid.

Tõsi on see, et betoon ja ka tehnika üksi ei ravi. Kõige tähtsamad on need inimesed, kes neis uutes hoonetes toimetavad. Peaaegu kõik väljaspool suuremaid keskusi asuvad raviasutused tunnevad puudust nii arstidest, õdedest kui ka teistest haiglatöötajatest. Ida-Viru keskhaigla ei ole selles erand.

Kuid ilmselge on ka see, et nüüdisaegsed töötingimused on tugev argument selleks, et veenda meedikuid siia tööle asuma. Üsna edukas on haigla olnud ka kolmandatest riikidest arstide siia tööle saamisega. Paljud neist on siin küllaltki hästi kohanenud, sulandunud Eesti ellu ja saanud selgeks ka eesti keele vahel pareminigi, kui osa meedikuid, kes on siin elanud kogu senise elu.

Inimeste eluea tõusuga suureneb aga vajadus meedikute järele edaspidi veelgi. Tasub tähele panna aktiivravikorpuse avamisel kõlanud ülemarst Toomas Kariisi üleskutset kaaluda tervishoiutöötajaks ümberõppimist ka täiskasvanuna. Arstiks mõne aastaga ei saa, aga õeks küll. Ka nendest on puudus. Õdede palgatase 9 eurot tunnis ei jää enam väga palju maha kaevurite omast. Haigla töökeskkond on aga võrreldes sellega, mis oli veel kümme aastat tagasi, nagu öö ja päev.