/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2025/05/05/16822321t1h5516.jpg)
Pool aastat tagasi tuli Reformierakonna tollal veel värskel esimehel Kristen Michalil erakonna 30. sünnipäeva tähistamiseks pidada kõne, kus tagasi vaadata ja sõnastada, mille eest Eesti riiki pärast iseseisvuse taastamist suurema osa ajast juhtinud partei seisab.
"Alates erakonna looja Siim Kallase kirjutatud ja praegugi elavast "Kodanike riigi manifestist" on meie kõige tähtsamaks sõnumiks ja panuseks Eesti ülesehitamisse olnud vabadus. Kindel usk, et vabadus toob edu. Igale inimesele. Igale perele. Ettevõttele, omavalitsusele. Riigile. Ja ka meie naabritele ja liitlastele. Mida vabamad on inimesed, seda parem on see kõigile," ütles peaminister.
Kas tõesti? Nii oli kindlasti põhjust küsida juba enne seda, kui Michal lõpuks Reformierakonna juhiks sai, kuid nüüd saab seda küsida taas ühe konkreetse Eesti inimestele põhiseaduses lubatud vabaduste ja õigustega vastuolus oleva tegevuse tõttu, mida Eesti riik varjatult teeb.
Nimelt selgus Eesti Ekspressis ilmunud põhjalikust uudisest, et politsei kasutab juba üle 10 aasta üle-eestilist enam kui 200 numbrituvastuskaamerast koosnevat võrgustikku, kus iga kuu tehakse sõidukitest enam kui 20 miljonit pilti, fotod salvestatakse ja püsivalt uuenevas andmebaasis saab teha otsinguid nii käsitsi kui automaatselt.
Samas seadust, mis sellist kaamerate kasutust ja andmebaasi lubaks, pole, selle süsteemi loomist ja kasutamist pole kunagi avalikult arutatud ning nii peaminister kui vähemalt kaks viimast siseministrit kuulsid selle olemasolust Ekspressi ajakirjanikult. Aga keskmine autojuht jõuab andmebaasi 30 korda kuus ehk lihtsas keeles öelduna iga päev, ilma et ta oleks ühegi seaduse vastu eksinud või teaks sellest, et teda varjatult jälgitakse.
Teades, millise innu ja järjekindlusega on ametnikud politseiametis ja transpordiametis ajanud keskmise kiiruse kaamerate kasutuselevõttu, ei saa kahjuks ülemäära üllatunud olla.
Väga murettekitavad on aga valitsuse liikmete ja vastutavate ametnike reaktsioonid. Keegi ei kutsunud kokku pressikonverentsi, keegi ei teinud ühtegi avaldust, keegi ei teinud isegi Facebooki postitust.
Kui ajakirjanikud otse küsisid, siis ütles peaminister Michal, et ootab andmekaitseinspektsiooni järelevalve ülevaadet, tõdedes seejuures uuesti, et inimeste õigusi ja vabadusi rikkuvast kaamerate süsteemist ei teadnud eelmine siseminister ega ka valitsuse liikmed, "sest see ei ole sellise avaliku debati teema olnud". Siseminister Igor Taro hakkas heietama, kuidas tal on pärast uudise lugemist palju julgem kaameraid näha ja kuidas iga päev paljude inimeste autonumbrit näiteks parklasse sisenemisel automaatselt loetakse ja tema selle peale isegi mõelnud pole.
Taro on ka hilisemates intervjuudes jäänud samasuguse kas taotluslikult või loomulikult naiivse jutu juurde, et parklates on samamoodi numbrituvastus, tanklas on samamoodi numbrituvastus ja tema valitsuses teemat tõstatada ei kavatse.
Mõnel teisel ajal oleks Eesti siseminister, isegi olukorras, kus ta ise sellise süsteemi loomises osalenud ei ole, päevapealt tagasi astunud või vähemalt kaamerate kasutamise peatanud.
Politseiametnikud näivad teema avalikuks tulekust pigem häiritud olevat ning samuti seadustevälist massijälitamist lõpetada ei kavatse.
Siinkohal sobib meelde tuletada, et politseiameti enda hoonete pildistamise ja filmimise on selle peadirektor vaikselt oma korraldusega ära keelanud. Tallinna halduskohus leidis veebruaris, et selline keeld ei ole seaduslik.
Õnneks ei ole õiguskantsler sama tuim või tuhm kui siseminister ning lootus jääb, et tänu tema selgele positsioonile inimeste varjatud massiline jälgimine siiski lõpeb. Ülle Madise ütles selgelt ja lihtsalt, et inimeste õigusi ilma loata piiravad andmete kogumised ei ole seadusega kooskõlas ja kuni õigusselgus puudub, ei tohi riik kulutada sentigi tehnoloogiasse, mis võib põhiõigusi riivata.
Veidi lootust annab ka see, et Kristen Michal lükkas eelmises ametis kliimaministrina tagasi ametnike surutud keskmise kiiruse kaamerate plaani. Ehk õnnestub tal nüüd peaministrina tõestada, et jutul vabadusest kui Reformierakonna tähtsaimast eesmärgist on siiski mingi sisu.