/nginx/o/2021/11/09/14191152t1h6667.jpg)
Koroona aitab peresid liita ja õpetab oma lähedasi hindama, kinnitab Narva Pähklimäe gümnaasiumi eesti keele õpetaja Aljona Kordontšuk. Tema foto ehtis noortele suunatud vaktsineerimiskampaania plakatit ning ta on uhke, et pani ise õla alla ja aitas ka paljudel teistel otsusele jõuda.
Noor ja energiline Aljona Kordontšuk järgis alati terviseameti juhiseid ning oli seetõttu kindel, et on koroona eest kaitstud. Eelmisel jõuluvaheajal aga, otse enne aastavahetust, sai koroonaviirus temagi kätte.
Ühel hommikul ärgates tundis Aljona kurgus kriipimist. Alguses arvas ta, et on lihtsalt külmetunud, kuid testi tulemus üllatas teda. Alates 31. detsembrist jäid ühes Aljonaga koju karantiini kõik tema lähedased. Haigestus ka tema 9aastane poeg.
"39kraadine palavik püsis kaks nädalat ja seda ei saanud isegi mitte ravimitega alla. Hingamisega probleeme ei olnud, kuid jõudu polnud niigi palju, et kas või korrakski voodist tõusta," meenutab Aljona oma kohutavat enesetunnet.
Raskes seisundis voodis lamades suutis ta distantsilt siiski ka kooli koosolekutel osaleda.
Täpselt 14 päeva hiljem langes temperatuur taas normi. Mõnda aega püsis kummaline valu silmades ning halvenenud olid nägemine, mõtlemisvõime ja mälu. Täielik taastumine võttis aega umbes kaks kuud.
"Tunnen, nagu oleksin uuesti sündinud," hindab ta oma seisundit umbes üheksa kuu möödudes.
Hiljem osales Aljona noortele suunatud üleriigilises vaktsineerimiskampaanias "Pane koolile õlg alla!", mille plakatit ehtis tema foto. Ning ehkki see foto Aljonale endale eriti ei meeldi, ei kahetse ta sugugi, et kampaanias osales − vastutustundliku kodanikuna pani ta ise õla alla ja aitas ka paljudel teistel otsust teha.
Igapäevaelus ei püüa Aljona kedagi ära rääkida ja iga hinnaga vaktsineerima veenda. Ka tema enda lähedaste seas leidub vaktsineerimisvastaseid. "Mina ei püüa neile midagi tõestada."
Vaktsineerimisvastased Aljonat ei pahanda. "Olen salliv inimene. Ma mõistan, et kõik inimesed on erisugused, ning aktsepteerin teiste arvamusi. Ma ei ole ka ise mitte milleski päris kindel, kuid järgin riigi valitud suunda. Mina isiklikult ei karda ei haigust ega isegi mitte surma, kuid kardan oma lähedaste pärast," tunnistab ta.
Aljona sõnul on koroonapandeemia ühiskonna kiiret tempot mõnevõrra pidurdanud. "Midagi pidi juhtuma ja juhtuski, inimesed jäid koju."
Tema ise on väga energiline inimene ning armastab liikumist. Samas näeb ja mõistab ta, et üha kiirenev elurütm ei sobi kõigile ning paljud muutuvad seetõttu tigedaks ja närviliseks.
"Mis puudutab konkreetselt minu perekonda, siis tänu viirusele olen õppinud oma lapsi senisest paremini tundma ja saanud lõpuks ometi neile pühenduda. Võib-olla on julm nii öelda, sest väga paljud inimesed kannatavad, jäävad tööta ja isegi surevad, kuid tänu koroonale olen mõistnud, kui sõbralik ja armastav pere mul on ning kuidas me kokku hoiame. Arusaamatused ja konfliktid on jäänud tagaplaanile ning nüüd mõtleme me rohkem oma lähedaste tervisele. See on tähtis."
Aljona märgib, et õpetajad omandavad koroona tingimustes ja distantsõppel uusi oskusi ja võimalusi õppetundide mitmekesistamiseks. Peale selle on tänu arvutitele ja internetile võimalik pöörata senisest rohkem tähelepanu neile, kes seda teistest rohkem vajavad, klassis aga ehk teiste varju jäid. "Näiteks introvertidel on sellises uues formaadis palju mugavam õppida."
Ta lisab, et piirangute lõdvendamist ta praegu ei oota. "Lihtsalt tahan, et saaksime ka edaspidi perega oma väikeses maailmas koos olla. Globaalses mõttes aga soovin, et rohkem inimesi ellu jääks − ehkki meie planeet seda võib-olla ei vajagi..."