Narva tank ja tänavanimed kui väärtuste konflikt

Narva tankimonument Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Narva punamonument postamendile tõstetud tankiga ja Narva kommuuni bolševistlike mõrtsukate nimelised tänavad on väärtuskonflikt ning mitte millegi muuga seda tõde lahjemaks segada ei ole mõtet. See väärtuspõhine konflikt on pärand Nõukogude okupatsiooni ajast.

Ajaloolane David Vseviov ütles, et Narva tanki eemaldamist ei hakatud arutama mitte lähenevate valimiste tõttu, vaid sellepärast, et 24. veebruaril tungis Venemaa kallale Ukrainale ning tanki kui sümboli tähendus muutus.

Vsevioviga tuleb nõustuda. Kuid tuleb lisada, et Venemaal, kus võimul ei ole ette näidata demokraatlikele riikidele iseloomulikke tehnoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid arenguid, püüab diktaator Vladimir Putin võimu säilitamiseks leida õigustusi sõjakast võltspatriotismist, mis seab aluseks mineviku ja teise maailmasõja. Minevikku püütakse Venemaal kanda olevikku ja tulevikku.

Peale teise maailmasõja võidu heroiseerimise ei ole valitseval režiimil oma elanikele midagi muud pakkuda. Sellest on kantud ka agressioon Ukraina vastu, kus räägitakse ukrainlaste vabastamisest fašismist. Muidugi on see naeruväärne ja arusaadavalt on tsiviliseeritud maailm asunud toetama Ukrainat tema vabadusvõitluses. Ja hoopis Putinit on hakatud võrdlema Hitleriga. Loomulikult on Venemaa tegevus teravdanud ka Eestis suhtumist võõrast ja valelikust ideoloogiast kantud mälestusmärkidesse, mis Nõukogude okupatsiooni ajal siia püstitati.

***

Eesti taastas iseseisvuse rohkem kui 30 aastat tagasi. Demograafilises ajaloos on see üks inimpõlv. Et selle aja jooksul pole okupatsioonisümboleid Narva linnaruumist suudetud eemaldada, räägib kahjuks sellest, et Narva ei ole veel lõplikult sulandunud Eesti kultuuri- ja väärtusruumi. Lisaks tuleb küsida, mida on 30 aastat Narva venekeelsetes koolides ajalootundides lastele õpetatud. See muudab veelgi aktuaalsemaks eestikeelsele haridusele ülemineku.

1944. aastal jäi Narva pikaks ajaks rindejoonele. Punaarmee pommitas Narva lahingute ajal linna maatasa. Seega polnud hävitatud linnas suurt mitte kedagi vabastada. Pärast sõda ei teinud uus okupatsioonivõim katsetki Narva vanalinna kas või mingilgi moel taastada. Sõja jalust evakueeritud Narva põliselanikel ei lubatud aga oma kodulinna tagasi pöörduda.

Uus linn valgus täis migrante üle kogu Nõukogude impeeriumi. See on Narva reaalsus ning põhjus, miks selle linna elanike sulandumine Eesti kultuuri- ja väärtusruumi nii kaua aega on võtnud. Narva linnavõimu ja riigi ülesanne on olnud seda sulandumist kõikvõimalikul moel edendada ning hoogustada. Kuid peab tõdema, et seda pole sugugi järjepidevalt teha püütud.

3 MÕTET

• Narvalastega tuleb tankimonumendist rääkida selgelt ja lihtsalt, nimetades samal ajal asju õigete nimedega.
• Loeks nüüd teise maailmasõja Eesti pinnal lõppenuks ja annaks selle ajaloole. Jäävad sõjakalmistud, muuseumid ja mäletamine. See eeldab ka sõja ümbert kogu ideoloogilise müra ja atribuutika ärakoristamist.
• Lahendus tanki teisaldamiseks leitakse igal juhul.

Juhime Narvas tekkinud väärtuskonflikti õigesse vakku, mitte ei varja või ei peida seda kalevi alla. Narvalastega tuleb tankimonumendist rääkida selgelt ja lihtsalt, nimetades samal ajal asju õigete nimedega. See on just see, mille Narva linnavõimud kahjuks tegemata on jätnud.

Punaarmee vallutas Narva fašistlikust okupatsioonist, et asendada see kommunistliku okupatsiooniga. Nagu me ei püstita ülistavaid monumente fašistidest okupantidele ja veel vähem nende sõjatehnikale, ei pea Eesti pinnal püsima kommunistlikku okupatsiooni ja nende sõjatehnikat ülistavad monumendid.

Ma olen veendunud, et Eestis ei leidu inimest, kellel tuleks pähe tähistada 1941. aasta 17. augustit kui Narva kommunistlikust okupatsioonist vabastamise aastapäeva, aga kellelgi tuleb pähe tähistada 26. juulit 1944 kui fašistlikust okupatsioonist vabastamise aastapäeva.

Sel aastal sai teise maailmasõja lõpust Euroopas mööda 77 aastat ja Eesti pinnal saab 78 aastat. Elus on veel viimased sõjas osalenud. Loeks nüüd teise maailmasõja Eesti pinnal lõppenuks ja annaks selle ajaloole. Jäävad sõjakalmistud, muuseumid ja mäletamine. See eeldab ka sõja ümbert kogu ideoloogilise müra ja atribuutika ärakoristamist.

***

Sääraste tankide postamentidele upitamine algas Eestis nõukogude võimu ideoloogilise kampaaniana alles 1970. aastatel. Lisaks Narvale tekkisid sellised punamälestusmärgid tol ajal veel Pärnu, Võru, Valga ja Mäksa lähistele. Kõik need tankid peale Narva oma kadusid veel enne Eesti iseseisvuse taastamist või selle järel. Kolm neist neljast leidsid tee muuseumidesse ja asuvad seal praegugi.

Narva tankiga mälestussammas avati 9. mail 1970. Seega 26 aastat hiljem, kui lõppesid teise maailmasõja lahingud Eesti pinnal. Aastaid tagasi rääkis mulle selle tanki mälestussamba avamisest loo üks 1960. aastatel Narva suunatud energeetik. Tema jutustuse järgi oli tollal ka Narvas inimesi, kes jälgisid lootusrikkalt 1968. aasta Praha kevade sündmusi. Tšehhoslovakkia üürikeseks jäänud vabadusiha uputasid verre Nõukogude tankid. Need inimesed, keda 1970. aasta 9. mail aeti sundkorras tanki mälestusmärgi avamisele, arutasid omavahel: nüüd nad panevad kõikjale oma tankid, sellega justkui öeldes, et kui te ainult üritate türannia alt vabaneda, juhtub teiega nii, nagu juhtus Tšehhoslovakkias.

Praegu lämmatavad Vene tankid Ukraina iseseisvust, külvavad kaost ja surma, teevad maatasa sealseid külasid ning terveid linnu. Tank sümbolina jääb alati sõjarelvaks, inimkonna leiutatud tapamasinaks. Igasugused püüded − olgu need sündinud ka siirast ja heast tahtest − muuta Narva tanki ideoloogilist tähendust on paraku ette määratud läbikukkumisele. See ei ole õnnestunud mitte kusagil mitte kunagi.

Me võime selle tanki roosaks värvida, võime toru sõlme keerata või tanki itta Venemaa poole pöörata, võime ta isegi puruks lastuna sinna postamendile jätta, selle sümboli tähendust see ei muuda. Sest Narva jõgi voolab ikka Peipsi järvest Narva lahte, Narva jõe teisele kaldale jääb ikka mõõtmatu impeerium ja tank jääb ikka ähvardavaks tapamasinaks.

Praeguseks on riigikantselei juurde moodustatud töörühm, mille ülesanne on korraldada avalikus ruumis asuvate okupatsioonivõimu sümbolitega hauatähiste ja mälestusmärkide eemaldamine ning vajaduse korral asendamine neutraalsete tähistega. Okupatsioonivõimu sümbolitega mälestusmärk, mille alla ei ole kedagi maetud, teisaldatakse või kõrvaldatakse. Millel on aga kunstiline või muinsuskaitseline väärtus, teisaldatakse muuseumisse.

Narva punamonument postamendile tõstetud tankiga on Narva linna oma ning praeguses õigusruumis on vaja linna tahet ja luba, et see teisaldada. Muidugi oleks mõistlik ikkagi kohapeal kokkuleppele jõuda, et see tank teisaldada.

Paljud Eesti kohalikud omavalitsused on pöördunud riigi poole palvega punamonumentide teisaldamiseks nende territooriumilt. Ebasobivad mälestusmärgid, mille teisaldamiseks on omaniku nõusolek, aitab töörühm teisale toimetada. Millisel alusel kõrvaldada, teisaldada või asendada mälestusmärgid ning hauatähised, mille kohta ei ole omanik soovi avaldanud, pole praeguseks veel otsustatud. Kuid lahendus tanki teisaldamiseks leitakse igal juhul.

***

Narva tanki epopöale võiks eeskujuks saada üks teine sündmus, mis toimus 2. augustil Auvere elektrijaamade ja õlitehaste juures. Nimelt võeti Eesti Energia ettevõtmisel postamendilt maha Punaarmee haubits aastaarvuga 1944 ja viidi Sinimägede sõjamuuseumisse. Kõik viidi läbi kiiresti ja ilma igasuguse suure kärata.

Vaid energeetikute ametiühingu juht Andrei Zaitsev avaldas toimunu üle pahameelt ning teatas, et suurem osa ametiühingu liikmetest suhtub haubitsa äraviimisesse negatiivselt. Muidugi võib Zaitsev seda öelda, sest äriregistris seisab Narva Energia ametiühingu juhatuse liikmete nimekirja juures märge: "Ametiühingut esindab Andrei Zaitsev ainuisikuliselt. Ülejäänud juhatuse liikmed esindavad ametiühingut ainult ühiselt."

Narvas on teisigi impeeriumimeelseid Putini režiimi toetajaid, kes kipuvad esindama suuri rahvahulki. Ainult rahvas teinekord ise ei tea seda, et nende nimel räägib keegi ja see keegi veel esindab neid.

Mulle tundub, et Narva võimud on ka ise aru saanud, et nende valitud tee viib ummikusse ja hävitab linnapea poliitikukarjääri. Esimene katse valelt teelt tagasi pöörata oli aga jällegi suur ebaõnnestumine, kui tanki eemaldamise eest hakati riigilt välja pressima haiglat, sotsiaalmaju jne. Väärtustega ei kaubelda, põhimõtteid ei müüda labaste tehingutega "Kurgid sulle, raha mulle".

Kortermaja Narvas tänaval, mis kannab endiselt Eesti vastu võidelnud kommunisti Ancis Daumani nime. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Eesti riigi vastu võidelnud kommunistide tänavanimede saaga on kestnud 18 aastat

Daumani nime sai tänav Narvas 1983. aastal ja Tiimanni nime 1974. aastal.

Ancis Dauman oli läti päritolu bolševistlik Narva sõjarevolutsioonikomitee esimees ja Nõukogude Venemaa sõjaväelane. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal valiti Dauman Narva linnapeaks, pärast seda Narva linnanõukogu esimeheks, oli oktoobrist 1917 Narva sõjarevolutsioonikomitee esimees ja jaanuarist märtsini 1918 Narva tööliste saadikute nõukogu esimees. Dauman organiseeris Narva töölispolgu, millest sai Punaarmee 6. diviisi tuumik. Selle koosseisus võitles ta Nõukogude impeeriumi vallutussõjas Eesti vägede vastu.

Albert-August Tiimann oli eesti kommunist, Eesti Töörahva Kommuuni Narva linna täitevkomitee esimees, kes võimu esindajana osales 1918. aastal tsiviilelanike vastu suunatud repressioonides. Üksikasjalikumalt on Tiimanni osalust bolševike kuritegudes kirjeldanud ajaloolane ja ajakirjanik Taavi Minnik oma magistritöös 2010. aastal.

2004. aasta suvel toimunud kohanimenõukogu koosolekul toodi välja, et Narva linnavolikogu ei soovi kahe probleemse tänava nime muuta. Sealt edasi on 18 aastat kestnud Narva võimude vastasseis nende kahe tänavanime muutmisele. 2019. aastal küsis kohanimenõukogu Tartu ülikoolilt eksperdihinnangut Daumani ja Tiimanni tegevuse kohta Eestis. Tartu ülikooli Eesti ajaloo professor Tõnu Tannberg toetas rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo peaspetsialisti-teaduri Valdur Ohmanni koostatud õiendile tuginedes kohanimenõukogu seisukohta, et Ancis Daumani ja Albert-August Tiimanni tänavanimed on vastuolus kohanimeseadusega, mis ütleb, et kohanime määramisel tuleb välistada kohanime sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga. Õiend kinnitab, et mõlemad nimetatud isikud võitlesid aktiivselt Eesti riigi ja rahva vastu.

25. juulil 2020 edastas riigihalduse minister Jaak Aab Narva linnavalitsusele märgukirja, milles palus esimesel võimalusel võtta päevakorda Ancis Daumani ja Albert-August Tiimanni nime kandvate tänavate küsimus ning korraldada tänavanimede asendamine Eesti aja- ja kultuurilooliselt sobivate nimedega. Katri Raigi juhitud uus linnavalitsus teatas selle aasta jaanuaris, et esitab volikogule tänavanimede muutmise eelnõu menetlemiseks, kuid siiani seda tehtud ei ole.

2020. aastal tegi riigikogu kohanimeseaduses täienduse ning lisas sätte, et isikunime ei või pühendusnimeks määrata, kui isik on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Juhul kui isikunimi on seadusega vastuolus, teeb valdkonna eest vastutav minister kohanimemäärajale ettepaneku viia pühendusnimed pärast kohanimenõukogult asjakohase ettepaneku saamist viivitamata seadusega kooskõlla.

Samas puudub kehtivas seaduses võimalus kohalikku omavalitsust sanktsioneerida või määrata kohanimed ministri otsusega, kui nimed on vastuolus kohanimeseadusega. Ma siiralt loodan ning usun, et Narva võim suudab ja tahab selle piinliku momendi kõige kiiremas korras lahendada.

Loodan ka seda, et ei teki vajadust täiendada kohanimeseadust selliselt, et minister saab teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse pühendusnime viimiseks seadusega kooskõlla ning kui omavalitsus seda ikkagi keeldub tegemast, siis saab minister oma otsusega ja ühepoolselt määrata sobivad kohanimed.