K, 28.09.2022

Hääletud etturid

Aleksei Naumkin
, Jõhvi vallavolikogu liige, Keskerakond
Hääletud etturid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aleksei Naumkin.
Aleksei Naumkin. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kas kohaliku omavalitsuse saadik peaks oskama eesti keelt? Selleteemaline arutelu käivitus tänavu (mitmes mõttes) kuumas augustikuus taas.

Mina arvan, et 1990. aastatel kohalikele saadikutele kehtinud keelenõuete taastamises on ratsionaalne iva sees. Ja asi pole sugugi venelastel "kruvide koomale tõmbamises". Võimalik, et mõned poliitikud tõepoolest nii arvavad. Mulle teeb muret muu: praegustes tingimustes peaksid vene elanikkonnal olema kohapeal täisväärtuslikud esindajad, mitte mingid ersats-saadikud. Ma ei võrdsusta keelt ja inimese vaateid või erakondlikku kuuluvust.

Mul on ees üks huvitav tabel. Selles on protokollidest pärit andmed, mitu korda on Jõhvi vallavolikogu liikmed selle aasta kaheksa kuu jooksul üldkoosolekutel esinenud ja mitmel saadikukomisjoni istungil on nad kas või kordki sõna võtnud. Neist neli ei ole ei siin ega seal mitte sõnagi öelnud. Veel kolme häält võis sel aastal kuulda vaid ühel korral. Ma ei hakka kõiki nimesid üles lugema, kuid märgin, et neist seitsmest kuus on vene emakeelega saadikud ja nii palju kui mina olen võinud veenduda, ei räägi nad eesti keelt kas üleüldse või ei valda seda piisavalt.

Saadikukorpuse keeleliselt nõrgad kohad on viljakas pinnas "fraktsioonilise ühtsuse" ettekäändel mõjuvõimuga kauplemiseks ja poliitiliseks niiditõmbamiseks.

ALEKSEI NAUMKIN, Jõhvi vallavolikogu liige

Neist üks − Aleksandr Romanovitš − esines hiljutisel eelarvekomisjoni istungil üldse koos tõlgiga. Hämmastav, et säärane "riigikeeleoskus" ei takistanud võimukoalitsioonil teda Jõhvi esindajana omavalitsust teenindava Järve Biopuhastuse nõukogusse määramast!

Kuus inimest − see on umbes 30 protsenti saadikukorpusest. Oleks et istungeid peetaks vene keeles: võib-olla saaksid need inimesed siis oma valijate nimel sõna sekka öelda. Aga Jõhvis peetakse istungeid ikka eesti keeles. Nõnda siis jääbki keelt mitte valdava saadiku osaks vaid delikaatne vaikimine.

Kui te tarbijana tellite mingi teenuse, siis loodate, et teenuseosutaja on professionaal ning osutab teile seda teenust kvaliteetselt. Mandaadi saamine on rahvasaadiku ja valija vaheline "leping", mis kinnitab, et esimene osutab teisele teenust, esindades ja kaitstes tema huve selles valdkonnas, kus võimu teostatakse. Ning kui saadik ei suuda saadud "sotsiaalset tellimust" võimude kasutatavas keeles ei sõnastada ega selgitada, siis näitab see tema ebaprofessionaalsust või jõuetust.

Kui väidate nüüd, et see polegi teile oluline − tähtis on, et saadik ise oleks "hea inimene", mõtteid saab ta volikogule või linnavalitsusele edastada ka keelt valdavate kolleegide kaudu −, siis mina küsin: aga milleks teile lisalüli? Pöördugegi kohe nende poole, kes suudavad teie vajadusi esindada otse. Kui teie "hea inimene" oleks ka geenius, filosoof, teadlane... Paraku pole kaugeltki mitte kõigil käes trumpe, mis suudaksid keeleoskamatust nivelleerida.

‎Oletame, et rahvasaadik saabki istungitel ja komisjonides sõna võtmata kuidagi hakkama. Ent on ka palju muud saadikutööd, kus keeleoskus on vajalik: eespool juba mainitud ettevõtete nõukogudesse kuulumine, läbirääkimistel osalemine, päringute esitamine mitmesugustele organitele, töö omavalitsuse jaoks olulistel üritustel jne. Kui saadik koostab dokumendi vene keeles, lootes, et küll keegi selle talle ära tõlgib, peab ta ikkagi olema valmis oma mõtteid eesti keeles kommenteerima ja kaitsma.‎

‎Keelt mittevaldava rahvasaadiku delikaatne vaikimine ei näita mitte ainult ebaprofessionaalsust ja avaliku teenuse madalat kvaliteeti. See on ka ebameeldiv hirmu- ja sõltuvustunne, olgu siis teadlik või alateadlik. Hirm oma oskamatuse tõttu ebamugavasse olukorda sattuda. Sõltuvus neist, kes tagavad sulle keelelise sideme Eesti poliitmaailmaga ja tõenäoliselt dikteerivad sulle ka käitumismudelit.

Meie poliitilise elu tegelikkus on selline, et riigikeelt oskamata jääb rahvasaadikule enamasti vaid üks kapital − tema poliitiline hääl, mida ta ise paraku väljendada ei suuda, poliitrühmituste liidrid aga kindlasti enda valdusse üritavad saada. Saadikukorpuse keeleliselt nõrgad kohad on viljakas pinnas "fraktsioonilise ühtsuse" ettekäändel mõjuvõimuga kauplemiseks ja poliitiliseks niiditõmbamiseks. Vene valija, kes usub, et on valinud endale "hea esindaja", saab hoopis valedes kätes oleva poliitmarioneti.‎

‎Kui me nii väga tahame säilitada riigikeelt mitte valdavate saadikute võimaluse tööd jätkata, siis oleks ausam taotleda vähemalt mõningatele omavalitsustele ametlikku õigust ajada asju ka vähemusrahvuse keeles. Ent siingi peitub enesepettus: jääb ju eesti keel ikka nii kohaliku asjaamise kui ka riigiga suhtlemise keeleks. Pigem on õige rääkida saadikute kahe keele oskusest.

Üks lahendus ülaltoodud probleemile oleks minu meelest näiteks see, kui avada kohalikku poliitikasse laiemalt tee sotsiaalselt aktiivsetele, eesti keeles vabalt rääkivatele ja kirjutavatele vene noortele. Ning muidugi oleks vaja põhjalikult reformida kohaliku saadikukorpuse funktsioneerimissüsteemi. Praegu toimivad saadikud tavaliselt neli aastat valijaskonnast vähe sõltuva organismina, sealhulgas mängivad oma mänge, kus panuseks võib olla ka keeleoskus/-oskamatus. Vastukaaluks peaks olema valijapoolne mitteformaalne kontrollisüsteem: aruanded, võimalus saadik tagasi kutsuda jne.

XIX sajandil tegutsesid kohalikes duumades n-ö häälekandjad, kellest igaühel oli hääl, mille ta oma valijate heaks anda võis. Tahaks, et ka kõik meie venekeelse elanikkonna esindajad oleksid sellised häälekandjad, mitte lihtsalt kellegagi nõus olijad.

Märksõnad
Tagasi üles