K, 28.09.2022

Kuidas teha Ida-Viru Eesti spordimaakonnaks?

Pavel Prokopenko
, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Kuidas teha Ida-Viru Eesti spordimaakonnaks?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pavel Prokopenko, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Pavel Prokopenko, Sotsiaaldemokraatlik Erakond Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Virumaa on läbi Eesti ajaloo olnud üks tugevamate sporditraditsioonidega ja edukamate tulemustega maakond Eestis. Siit on aastate jooksul välja kasvanud hulganisti professionaalseid sportlasi ning igal aastal leiab kultuuriministeeriumi väljaantava riikliku spordistipendiumi saajate seast ka Ida-Virumaa sportlasi. Ent kuidas saaks tippsportlaste hulka Ida-Virumaal veelgi tõsta?

Tee tippsportlaseks saamiseni algab mõistagi lapsepõlvest. On oluline, et kõigile lastele oleksid tagatud võimalused ära proovida mitu spordiala, leidmaks selle õige, mis kõige rohkem sobib ja hinge läheb. Tänu Ida-Virumaa pikaaegsetele sporditraditsioonidele on kvalifitseeritud ning noorte ja ambitsioonikate treenerite arv praeguseks Ida-Virumaal kõrgem kui eales varem. See tähendab, et treeningprotsessid muutuvad üha komplekssemateks ja personaalsemateks: lastes arendatakse kindlale spordialale mõeldud spetsiifilisi oskusi ning iga laps saab trennis rohkem treeneri tähelepanu.

Eesti liigades esinevad Ida-Virumaa klubid oleksid aga heaks magnetiks publikule ja eeskujuks teistele sportlastele.

PAVEL PROKOPENKO, kultuuriministeeriumi nõunik, jäähokimängija

Mis aga tippspordi arengut Ida-Virumaal nimelt pidurdab?

Esmalt tuleb nentida tõika, et laste arv maakohtades on kordades väiksem kui Eesti niinimetatud kuldsetes ringides Tallinnas ja Tartus ning nende ümbruses, seetõttu on ka potentsiaalsete sportlaste arv väiksem. Seda süvendab asjaolu, et mõned perekonnad ei saa paraku lubada oma lapsele huviringis või spordisektsioonis käimist.

Teine murekoht seisneb selles, et niigi madala elanike arvuga linnades või valdades võib samal spordialal konkureerida kaks või enamgi klubi. Ma siiralt arvan, et nii võistkondlike kui ka individuaalsete spordialade klubide kohalikud esindajad peaksid istuma läbirääkimiste laua taha, leidma ühisosa ning koondama kõik oma jõud ja oskused ühise eesmärgi saavutamise nimel. Ebaterve kohaliku konkurentsi tõttu on suurimad kannatajad lõppkokkuvõttes lapsed ehk noored sportlased, sest kui ühe klubi trennis osaleb 25 lapse asemel 10, siis pärsib see ka treeningprotsessi.

Eesti liigades esinevad Ida-Virumaa klubid oleksid aga heaks magnetiks publikule ja eeskujuks teistele sportlastele. Just nimelt koostöö on võluvits tugevate sporditraditsioonide taaselavdamiseks Ida-Virumaal.

Kolmas väljakutse puudutab spordialaliite. Nii igal lapsel kui ka küpsemal sportlasel peab oma sporditeekonnal olema eeskuju või eesmärk. Seetõttu on alaliitude tasandil ülimalt oluline korraldada meistriklasse ja koondiste treeninglaagreid väljaspool Tallinna ning võimaluse korral kaasata nendesse nii kohalikke spetsialiste kui ka sportlasi. Mul on hea meel, et mõned alaliidud, näiteks jäähoki, on seda juba tegema hakanud. Nüüd aga on oluline, et sellised "välitööd" saaksid pikaajaliseks ja järjepidevaks traditsiooniks, mitte ühekordseks pilootprojektiks.

Mis aitaks sportlaste ja spordi arengule maakonnas kaasa?

Riik peab toetama spordiannete avamist lastes, mistõttu on kultuuriministeerium välja töötamas huvitegevuse toetusskeemi, mis võimaldaks lastel huviringides käia, olenemata vanemate rahalistest võimalustest. Tõsi, selle kontseptsiooni eelarvet on koroona ajal paraku kärbitud, ent kultuuriminister Piret Hartmani suund on üks ja selge: võimalused peavad olema tagatud kõigile lastele.

Teine lahendus on luua võistkondlikel aladel igas Ida-Virumaa linnas või vallas, kus parasjagu aktiivne sportlik tegevus käib, üks tugev ja ühine meeskond. Killustumise näiteid leidub mitmel pool, olgu see siis jäähoki Kohtla-Järvel või jalgpall Jõhvis. Mitu võistkonda ei ole iseenesest halb, küsimus on vaid selles, mis on olnud säärase killustumise põhjused: isiklikud konfliktid, visioonide erinevus või midagi muud. Probleem tuleb lahendada ning kui selleks läheb vaja lepitajat, siis tuleb see lepitaja leida.

Profisportlasteks saavad vaid need, kes pingutavad rohkem kui ainult oma võistkonna ametlikus trennis. Seetõttu tuleb tagada, et kohalikul tasandil oleks sportlastel mugav ligipääs terviseradadele, välijõusaalidele ning ka koolistaadionidele. President Kersti Kaljulaid on mõne aasta taguses intervjuus rõhutanud koolistaadionide avatuse vajadust, sest ainult läbi raske rügamise, pideva trenni ja sportlikult kvaliteetse keskkonna loomise jõuavad sportlased maailma tippu.

Kõigile demograafilistele ja sotsiaal-majanduslikele raskustele vaatamata näitavad meie sportlased väga häid tulemusi nii meistri- kui ka noorteklasside tasandil. Meil on tulnud väga heade, ambitsioonikate, energiliste, noorte ja kvalifitseeritud treenerite pealekasv. Nüüd tuleb vaid koondada kõikide treenerite tarkused ühte, et lasta meie suurimal väärtusel − lastel − oma andeid üha rohkem arendada.

Märksõnad
Tagasi üles