Eesti liigades esinevad Ida-Virumaa klubid oleksid aga heaks magnetiks publikule ja eeskujuks teistele sportlastele. Just nimelt koostöö on võluvits tugevate sporditraditsioonide taaselavdamiseks Ida-Virumaal.
Kolmas väljakutse puudutab spordialaliite. Nii igal lapsel kui ka küpsemal sportlasel peab oma sporditeekonnal olema eeskuju või eesmärk. Seetõttu on alaliitude tasandil ülimalt oluline korraldada meistriklasse ja koondiste treeninglaagreid väljaspool Tallinna ning võimaluse korral kaasata nendesse nii kohalikke spetsialiste kui ka sportlasi. Mul on hea meel, et mõned alaliidud, näiteks jäähoki, on seda juba tegema hakanud. Nüüd aga on oluline, et sellised "välitööd" saaksid pikaajaliseks ja järjepidevaks traditsiooniks, mitte ühekordseks pilootprojektiks.
Mis aitaks sportlaste ja spordi arengule maakonnas kaasa?
Riik peab toetama spordiannete avamist lastes, mistõttu on kultuuriministeerium välja töötamas huvitegevuse toetusskeemi, mis võimaldaks lastel huviringides käia, olenemata vanemate rahalistest võimalustest. Tõsi, selle kontseptsiooni eelarvet on koroona ajal paraku kärbitud, ent kultuuriminister Piret Hartmani suund on üks ja selge: võimalused peavad olema tagatud kõigile lastele.
Teine lahendus on luua võistkondlikel aladel igas Ida-Virumaa linnas või vallas, kus parasjagu aktiivne sportlik tegevus käib, üks tugev ja ühine meeskond. Killustumise näiteid leidub mitmel pool, olgu see siis jäähoki Kohtla-Järvel või jalgpall Jõhvis. Mitu võistkonda ei ole iseenesest halb, küsimus on vaid selles, mis on olnud säärase killustumise põhjused: isiklikud konfliktid, visioonide erinevus või midagi muud. Probleem tuleb lahendada ning kui selleks läheb vaja lepitajat, siis tuleb see lepitaja leida.